«Tema ütles: jätke mind, palun, rahule! Mul ei ole teie teed tarvis!»
«Noh, kurat temaga!» otsustas Avilov haigutades. «Vala mulle teed!»
Ta sõi vaikides külma loomaliha ja mune ning rüüpas teed peale. Nikifor teenis teda samuti vaikides. Kui ohvitser oli teejoomise lõpetanud, viis tentsik samovari ja ülejäänud õhtusöögi enda juurde kuuri.
Avilov riietus lahti ja heitis voodisse. Nagu alati, kui ta väga väsinud oli, ei tulnud talle kohe und. Teiselt poolt seina kostis endiselt kella monotoonne tiksumine ja mingi kummaline sumin, nagu oleksid kaks inimest kiire ja vihase sosinaga kõnelnud. Läbi akna, otse Avilovi silme ees, paistis tumesinise taeva taustal selgesti lähedal kasvav sale, peenike, mustendav püramidaalne pappel ning selle kõrval kollendas eredalt kuu. Vaevalt sulges Avilov laud, kui tema vaimusilme ette kerkis kohe tüütavalt igav rännakupilt: hallid tänkjad põllud, kollane tolm, ranitsate all küüru vajunud soldatid. Hetkeks ta tukastas, ja kui ta uuesti silmad avas, näis talle, et ta oli maganud, ent kui kaua – minuti või tunni – , seda ta ei teadnud. Viimaks õnnestus tal tõepoolest suikuda kergesse, rahutusse unne, kuid ka unes kuulis ta kella tiksumist teisel pool seina ja nägi igavat päevast teekonda.
Umbes poolteist tundi hiljem tundis Avilov end äkki jälle avatud silmadega lamavat ja küsis endalt uuesti: kas ta oli maganud või oli see olnud ainult sekund täielikku unustust, mõtte puudumist? Mitte enam kollane vaid hõbedane kuu oli tõusnud üsna papli ladva kohale. Taevas oli muutunud veelgi sinisemaks ja külmemaks. Puhuti kattis kuud valge, ämblikuvõrguna kerge pilveke, mis valgustus äkki üleni oranžist särast. Kiire, vihane sosin, mida Avilov ennest seina taga oli kuulnud, oli muutunud tagasihoitud, kuid kaunis valjuks, riiuga sarnanevaks kõneluseks, mis ähvardas iga hetk pahvatada vihaseks karjumiseks. Avilov jäi kuulatama. Tülitsesid kaks häält: madal, kord tärisev, kord kume, nagu tõrrepõhjast tulev mehehääl, missugune on ainult tiisikushaigetel joomaritel, ning väga õrn, noor ja kurb naisehääl. See hääl kutsus Avilovi peas hetkeks esile mingi ähmase, ammu-ununenud mälestuse, kuid niivõrd ebaselge, et ta isegi ei peatunud sellel.
«Ah mina ei lase sul magada?» küsis mees sapise irooniaga. «Sina tahad magada? Aga kui sina oled võib-olla minult kogu eluks unerahu riisunud? See ei tähenda midagi? Ah? Alatu! Magada tahad? Ah sa igavene näru, sa julged veel hingata maa peal! Sina…»
Mees hakkas äkki kumedalt ja hingeldades köhima. Avilov kuulas kaua, kuidas ta sülitas, kähises ja vähkres voodis. Viimaks õnnestus mehel köhast võitu saada.
«Sina tahad magada, mina aga köhin sinu armust nagu lammas… Küllap ajad mu varsti hauda… Siis magad end välja, madu!»
«Jätaksite ometi kord, Ivan Sidorõtš, viina joomise,» lausus kurb ja õrn naisehääl. «Jätaksite joomise, siis ei valutaks ka rind.»
«Jätaksin joomise? Jätaksin joomise, ütled sina? Mis see sinusse puutub? Kas ma sinu raha kõrtsiletile jätan? Ah? Vasta, kas sinu raha?»
«Teie enda raha, Ivan Sidorõtš,» vastas naine tasa ja alandlikult.
«Kas sa tõid majja kas või punast krossigi, kui ma su naiseks võtsin? Ah? Oli sul hinge taga kas või auklikku kümnekopikalistki?»
«Te ju ise teadsite, Ivan Sidorõtš, olin vaene neiu, mul polnud kuskilt raha võtta. Kui mul oleksid olnud rikkad vanemad…»
Mees hakkas äkki tigedalt, põlglikult ja pikalt naerma, millele järgnes köhahoog.
«Va-ene?» küsis ta mürgise sosinaga, ise raskelt hingeldades. «Vaene? Mulle on see ükstaskõik, et vaene. Aga sa tead ju, mis on neiu rikkus? Tead sa seda?»
Naine vaikis.
«Kui ta on hoidnud oma au – see on tema rikkus! Au! Sa pole seda sõna kuulnud? Mis? Ma küsin sinult, oled sa seda sõna kuulnud või ei ole? Noh, vasta ometi!»
«Olen kuulnud, Ivan Sidorõtš…»
«Valetad, pole kuulnud! Kui oleksid kuulnud, oleksid ka oma au alal hoidnud. Aga kas mina sind puutumatuna oma majja tõin? Noh, vasta!»
«Ivan Sidorõtš, tunnistan teile nagu jumala ees… Olen süüdi… Viies aasta palun teilt andeks.»
Ta hakkas peenikese ja haleda häälega tasakesi nutma. Kuid tema pisarad ajasid mehe veel rohkem vihale. Ta sattus nendest marru.
«Kui sa ka kümme aastat paluksid, andeks ma ei anna! Kunagi ei anna ma sulle, liiderdajale, andeks! Kuuled, mitte kunagi!.. Miks sa mulle kohe üles ei tunnistanud? Miks sa mind petsid? Ahaa! Sa arvasid, et ma hakkan võõraid patte varjama? Leidsin, jumal tänatud, lolli, kes peab endale auks teise mehe jäänuseid üles korjata! Kas tead ka, lojus, ma oleksin võinud kaupmehetütrega abielluda, kui mitte sina… Ma oleksin nüüd karjääri teinud. Ma oleksin …»
«Ega ma siis omal tahtmisel, Ivan Sidorõts,» vastas naine nuuksudes, «ega ma siis omal tahtmisel teie naiseks saanud. Te ise teate, kuidas ema mind tollal peksis.»
See endaõigustamine ajas mehe marru. Ta hakkas jälle hirmsasti köhima, ning köhahoogude vaheaegadel kuulis Avilov tigedat, roppu sõimuvalingut. Siis kostis äkki kõrvaltoast kõrvakiilu terav ja kuiv plaksatus, seejärel teine, kolmas, neljas, ning öises vaikuses hakkasid sadama halastamatud, kaalutletud. metsikud löögid. Siis jäi kõik korraga vaikseks. Saabus selline vaikus, et võis kuulda puud näriva koi kriginat. Avilov lamas pärani avatud silmadega; tema süda tuksus kiiresti mingi jubeda, nukra ja haletseva tunde mõjul. Siis kuulis ta naise vaikset, tagasihoitud nuuksetest summutatud häält.
«Issand jumal,» halises ta nuuksudes, hambaid kiristades ja pisarate kätte lämbudes, «miks ei saada sa mulle piinavat surma? Juba viis aastat… viis aastat järjest pean ma igal öösel kuulama neid süüdistusi. Võiksid mind juba kohe tappa, koletis! Mis eest sa mind piinad? Mis eest? Kas ma pole su teenija? Kas ma pole su ori? Kui sa üks öögi mu hinge seest ei sööks. Üksainus öögi! Arvad sa siis, et ma toda neetut armastasin? Karistagu issand teda minu pärast häbistava surmaga! Kui ta mulle ette satuks, kägistaksin ta oma kätega surnuks!.. Ta on mu elu hävitanud, lurjus! Olen kahekümne viie aastane, aga näen välja nagu vanaeit… Mul pole enam jõudu kannatada!»
Avilov kuulas kaua neid kirglikke, meeleheitlikke kaebeid, püüdes kogu aeg meenutada, kus ta seda häält varem oli kuulnud, ja vajus äkki ootamatult raskesse, tervesse, unenägudeta unne.
Vastu hommikut ärkas ta uuesti. Kuu ei paistnud enam. Taevas oli muutunud tumesinisest helehalliks. Avilov kuulis imestusega teisel pool seina jälle samu hääli.
«Mu kallis, mu armas!» rääkis mees liigutatud, nõrgaks muutunud häälega. – «Kui poleks seda, oi, kuidas ma sind armastaksin! Hoiaksin sind vähema kui tuulepuhangu eest. Sa elaksid mul nagu hellitatud proua.»
«Ah, Ivan Sidorõtš, noh, andke mulle viimaks ometi andeks! Hakkame elama nagu inimesed, nagu kõik teised… Kuidas ma juba praegu teie sõna kuulan, siis aga loeksin iga teie soovi juba teie silmist…»
Saabus vaikus ja Avilov kuulis, kuidas teisel pool seina pikalt suudeldi.
«Noh, hea küll, hea küll!» ütles mees leebelt ja rahustavalt. «Jäta nutmine, aitab… Sa arvad, et mul endal on kerge? Mu süda nõretab verest, aga mitte et… Mu kullake!»
Ja jälle kostis Avilovi kõrvu, kuidas pikalt suudeldi.
«Praegu te ütlete: hea küll,» sosistas naine kergelt hingeldades, «kuid homme algab kõik uuesti… Kui palju kordi juba olete tõotanud mind mitte enam süüdistada, kuid ikka… Kui palju kordi olete pühakujude ees jumala nimel vandunud…»
«Noh, aitab, jäta juba… Ütle mulle ainult, ega sa toda, tookordset, ei armasta? Ikka tõesti?»
«Ah, Ivan Sidorõtš, milleks te seda veel küsite? Ma tapaksin ta oma käega, kui ta mulle ainult kuskil ette satuks!..»
Jutlemine seina taga muutus vaiksemaks, läks üle sosinaks, üha sagedamini kostsid suudlused ja Ivan Sidorovitši summutatud, õnnelik naer.
Uni tahtis uuesti