«Härrad ohvitserid, kohtadele! Trummilööjad, rännakule!» kostis väeosa eesotsast ülema kõmisev hääl.
Üksteise järel hakkasid pika kolonni mitmes osas kumedalt põrisema trummid. Soldatid tõttasid joostes ridadesse, kohendasid käigu peal selga ja õlgu kehitades ranitsaid ning tegid keksivaid samme, et ühtlast sammu sisse saada. Käigu peal mõõka paljastades otsisid ohvitserid kiiresti üles oma kohad rivis.
Tee kallak muutus veelgi järsumaks. Jõelt hoovas korraga rõsket jahedust. Varsti hakkas vana, auklik puusild raskete, rütmiliste sammude all vappuma ja õõtsuma. Esimene pataljon oli juba sillast üle läinud, kõrgele järsule kaldale tõusnud ja marssis orkestri saatel külasse. Elavnenud ja joondunud ridadest kostis kõnekõminat.
«Fjodortšuk, ära tolmuta!.. Tõsta jalgu, saatananahk!»
«Aga eks sul, Šapovalov, olnud Zimovitsõs tragi perenaine? Ah? Kuidas ta ikka tookord potihargiga äigas!»
«Ära nori!»
«Ei noh, selge! Tema ronib ju kohe käperdama.»
«See on enam kui kindel, poisid: kui õhtul taevas punetab, võib hommikul tuult oodata.»
«Hei, kolmas rühm, kes lähevad leiva järele? Vaadake, sindrinahad, et te jälle maha ei maga!»
«Hoia, kaim, minu püssi, ma kohendan sinelit! On ikka mõnus asi see manööver. Palju etem, kui see va roodu õppus.»
«Neljas rühm, ära maha jää! Igavesed venivillemid!»
Kõrgendikult paistis kogu küla. Valged, kirsiaedadesse uppuvad savitared olid suures orus ja selle nõlvadel laiali paisatud. Külaservale oli kogunenud kirju rahvasumm, enamasti naised ja lapsed, «moskaale» vaatama. Üheteistkümnenda roodu eeslaulja jefreitor Nogaa, kõige tugevama häälega laulumees kogu polgus, astus ülemuse käsklust ootamata ette, võttis jalga, vaatas üle õla tagasi, nihutas mütsi kuklasse, ja mananud näole hooletult sünge ilme ning vehkides parema käega laias kaares, alustas laulu:
Jah, talv, pakane pea mööda läeb!
Kevade on varsti käes.
Kevade on varsti käes,
soldatitel süda raskeks läeb.
Sada mehist häält hakkasid kõmisevalt kaasa laulma ja iga soldat, kes hämmastunud rahvahulgast teeseldult ükskõikse ilmega möödus, tundis end sel hetkel sangarina. «Siin on kõik matsid – kas nende pea ka midagi jagab? Neile on kroonuteenistus kuradist endast hirmsam: küll saab seal alles peksa ja õppustel kurja vaeva näha, pannakse püssist laskma ja saadetakse türklaste vastu sõtta. Minule aga on see kõik kukepea, ma vilistan kõige selle peale ja teie, matsid, olete minu meelest nullid, sest mul pole aega, mul on tegemist oma soldatiametiga, selle kõige tähtsama ja tõsisema ametiga maailmas.» Seda mõtet luges Avilov kõigilt nägudelt, alates eeslauljast ja lõpetades viimase trahvitud tatarlasega, ning teda ennastki täitis vastu tahtmist mingi karmi uljuse tunne ja ta sammus kerge, sujuva kõnnakuga, tõstnud pea püsti ja ajanud rinna ette.
Rividrillis mahvi saan,
aga sest ei hooli ma! —
laulis Nogaa, moonutades uljusest sõnu ja karjudes teistest valjema falsetiga üle. Keegi ei mõelnud enam rakkuhõõrutud jalgadele ega selga vajutavatele ranitsatele. Mehed olid juba ammu märganud eemalt oma nelja majutajat, kes tulid roodule vastu, et paigutada see kohe laiali varem valmisvaadatud peredesse. Veel mõned sammud, ja rühmad läksid mööda küla põiktänavaid laiali, otsekui sulasid ära, järgnedes valju naeru ja vaikimatute naljatuste saatel igaüks oma majutajale.
Avilov vantsis vastu tahtmist, laiskade sammudega väravani, millele oli kriidiga maalitud suur pealkiri: «Porutšik avelovi kortel.» Avilovile valmisvaadatud maja erines märgatavalt naabruses asuvaist taredest nii suuruselt kui ka valgeks lubjatud seinte ja plekk-katuse poolest. Pool õue oli täis kasvanud tihedat, üle inimese pea ulatuvat maisi ja hiiglasuuri päevalilli, mis paindusid madalale oma kollaste kübarate raskuse all. Akende juures, peaaegu kattes aknavahesid, kerkisid pikkade, peenikeste kassinaerite kahvaturoosad ja punased õied.
Avilovi tentsik Nikifor Tšurbanov – osav, lõbus ja pärdikuna inetu soldat – kükitas juba välistrepil ja puhus jalast võetud säärikuga süsi samovaris hõõgvele. Härrat nähes viskas ta sääriku maha ja jäi valveseisangusse.
«Kui mitu korda olen ma sulle ütelnud, et sa säärikuga samovari kallal ei jändaks,» ütles Avilov põlastavalt. «Näita, kust siit sisse pääseb.»
Tentsik avas esikus paremat kätt viiva ukse. Tuba oli avar ja valge; akende ees olid punased sitskardinad, diivan ja toolid olid samasuguse odava sitsriidega kaetud; valgeks lubjatud seintel rippus palju ažuursetes puuraamides ülesvõtteid ja kaks ajakirja tasuta kaasandeks saadud oleograafilist pilti. Toas oli veel väike kõhukas kummut, mille kohal rippus nelinurkne, tuhm peegel, ning nurgas ebatavaliselt kõrge kaheinimesevoodi terve patjade püramiidiga, mille aluse moodustas suur voodilaiune padjamürakas ja tipu üsna pisike padjake. Tundus piparmündi, leesputke ja mägimündi lõhna. Väikevenes pistetakse alati neid rohutuuste tubade lõhnastamiseks pühakujude taha.
Avilov tõmbas saapakandu vastu voodi otsalaudu pannes säärikud jalast ja heitis käsi kukla taha sirutades pikali. Praegu tundis ta veel suuremat igavust kui rännakul. «Noh, jõudsimegi pärale, ja mis sellest paremat on?» mõtles ta, vahtides ühte punkti laes. «Lugeda pole midagi, rääkida pole kellegagi, teha pole midagi. Jõudsid pärale, heitsid siruli nagu väsinud loom, magasid end välja ja homme marsi jälle edasi. Siis heidad uuesti magama ja jälle aina marsid ja marsid… Kas poleks targem haigeks jääda ja hospidalisse minna?»
Pimenes. Kuskil lähedal seina taga tiksus tõtates kellapendel. Õuest kostis, kuidas Nikifor täiest rinnast ja hinge kaua tagasi tõmbamata süsi samovaris hõõgvele puhus. Äkki tärkas Avilovil peas mõte suplema minna.
«Nikifor!» hüüdis ta valjusti.
Ustega paugutades ja juba jalga tõmmatud säärikutega kolistades ilmus Nikifor kiiresti kambrisse ja jäi ukse kõrvale seisma.
«Kas siin jõge on?» küsis Avilov.
«Just nii, on.»
«Tuleks õige suplema minna? Mis sina arvad?»
«Just nii, teie ausus, võiks minna,» nõustus tentsik otsekohe.
«Räägi siis juba kindlalt. Võib-olla on vesi sogane?»
«Just nii, teie ausus, kole sogane. Justkui raba. Ratsaväelased jootsid ennest jões hobuseid. Ei tahtnud teised kuidagi juua.»
«Oled ikka tohman! Aga sa ütle mulle õige…»
Avilov jäi toppama. Ta ei teadnud isegi, mida küsida. Ta ei tahtnud lihtsalt üksi jääda.
«Ütle mulle… Kas perenaine on nägus?»
Tentsik hakkas naerma, pühkis varrukaga huuli ja pööras pea häbelikult seina poole.
«Noh?» ergutas teda Avilov kärsitult.
«Nii et… Ei või teada… Ta on üsna kena, teie ausus… nunna moodi kuidagi.»
«Kas mees on vana või noor?»
«Mitte väga vana, teie ausus. Just nii, noor. Tema mees on siin vallakirjutajaks.»
«Vallakirjutajaks? Aga mille poolest perenaine nunna moodi on? Oled sa temaga kõnelnud?»
«Just nii, kõnelesin. Ütlesin, et minu härra jõuab kohe siia, vaadake, et teil kõik korras oleks.»
«Mis tema selle peale ütles?»
«Mis ta ikka ütles? Pööras mulle selja ja läks oma tuppa. Pirtsakas.»
«Kas ta mees on kodus?»
«Kodus. Ainult praegu ei ole – läks kuhugi.»
«Noh, hea küll. Too samovar lauale ja ütle perenaisele, et ma palun teda minuga klaas teed juua.