Keskustelu teemaks oli Kvašnin. Anna Afanasjevna, täites oma autoriteetse häälega kogu toa, ütles, et ka tema kavatseb homme «oma tüdrukud» raudteejaama viia.
«Võib väga võimalik olla, et Vassili Terentjevitš tahab meile visiiti teha. Vähemalt kirjutas mulle tema siiasõidust juba kuu aega tagasi minu onutütre mehe vennatütar Liisa Belokonskaja…»
«See on arvatavasti sama Belokonskaja, kelle vend on abielus vürstinna Muhhovetskajaga?» lisas härra Zinenko alandlikult vahele päheõpitud repliigi.
«Nojah, toosama,» noogutas Anna Afanasjevna üleoleva armulikkusega tema poole pead. «Vanaema kaudu on ta kaugelt sugulane veel Stremouhhovitega, keda sa tunned. Liisa Belokonskaja kirjutaski mulle, et ta on kohtunud ühes seltskonnas Vassili Terentjevitšiga ja soovitanud tal meid külastada, kui ta üldse suvatseb kunagi tehasesse sõita.»
«Kas meile on jõukohane teda vastu võtta, Njusja?» küsis Zinenko mureliku hoolitsusega.
«Kui naljakalt sa kõneled! Me teeme, mis suudame. Igal juhul ei suuda me ju inimest, kelle aastane sissetulek on kolmsada tuhat rubla, millegagi üllatada.»
«Issake! Kolmsada tuhat!» oigas Zinenko. «Lihtsalt õudne mõtelda.»
«Kolmsada tuhat!» ohkas Niina nagu kaja.
«Kolmsada tuhat!» hüüdsid preilid vaimustatult kooris.
«Jah, ja selle kõik kulutab ta viimase kui kopikani ära,» ütles Anna Afanasjevna. Seejärel, vastates tütarde väljaütlemata mõttele, lisas ta: «Abieluinimene. Ainult, räägitakse, abielus polevat tal sugugi vedanud. Tema naine olevat mingi ilmetu isik ja hoopiski mitte esinduslik. Mida te ka ei ütleks, aga naine peab olema sildiks mehe tegudele.»
«Kolmsada tuhat!» kordas Niina veel kord, otsekui jampsides. «Mida selle rahaga kõik ära ei võiks teha!..»
Anna Afanasjevna tõmbas käega üle tema uhkete juuste.
«Sulle kuluks ära niisugune mees, lapsuke. Eks ole?»
Need kolmsada tuhat võõrale kuuluvat aastasissetulekut oleksid nagu elektriseerinud kogu seltskonda. Säravate silmade ja õhetavate nägudega jutustati ja kuulati anekdoote miljonäride elust, jutustusi lõunasöökide muinasjutulistest menüüdest, oivalistest sõiduhobustest, ballidest ja ajaloos tuntud meeletutest raharaiskamistest.
Bobrovi süda tõmbus külmaks ja kiskus valusalt kokku. Ta otsis vaikselt üles oma kaabu ja astus ettevaatlikult välistrepile. Tema lahkumist poleks muuseas nagunii keegi märganud.
Ning kui ta kiirel traavil kodu poole ratsutas ja kujutles endale Niina raugeid, unistavaid silmi, kui neiu peaaegu ennastunustavalt oli sosistanud: «Kolmsada tuhat!» – meenus talle äkki Sveževski hommikune anekdoot.
«Too on võimeline… end samuti müüma!» sosistas ta hambaid kramplikult kokku pigistades ja andis Faarvaatrile ratsapiitsaga raevunult hoobi mööda kaela.
Jõudnud oma korteri lähedusse, märkas Bobrov akendes valgust. «Nähtavasti on doktor minu äraolekul siia sõitnud ja aeleb nüüd diivanil, oodates minu kojutulekut,» mõtles ta, aeglustades vahuleaetud hobuse traavi. Bobrovi praegust meeleolu arvestades oli doktor Goldberg ainuke inimene, kelle juuresolekut ta võis haiglase ärrituseta taluda.
Ta armastas siiralt seda muretut, pehmeloomulist juuti tema mitmekülgse mõistuse, iseloomu noorusliku elevuse ja heasüdamliku kire pärast abstraktse iseloomuga vaidluste vastu. Mis laadi küsimust Bobrov ka poleks puudutanud, doktor Goldberg esitas talle alati muutumatu ägeduse ja ühesuguse huviga asja vastu vastuväiteid. Ja kuigi mõlemate vahel olid siiani nende lõputuis vaidlustes tekkinud üksnes lahkarvamused, tundsid nad sellest hoolimata teineteiseta igavust ja kohtusid peaaegu iga päev.
Doktor pikutas tõepoolest diivanil, asetanud jalad selle korjule, ja luges mingisugust brošüüri, hoides seda oma lühinägelikele silmadele hästi lähedal. Lasknud pilgul kiiresti üle raamatuselja libiseda, tundis Bobrov ära Meviuse «Metallurgia õpperaamatu», ja naeratas. Ta tundis hästi doktori harjumust lugeda ühesuguse huviga ja tingimata keskelt kõike, mis talle parajasti pihku puutus.
«Mina aga tegin teie äraolekul korralduse tee suhtes,» ütles doktor, pannud raamatu käest ja vaadates üle prillide Bobrovile otsa. «Noh, kuidas te ennast tunnete, auväärt isand Andrei Iljitš? Oh, kui vihane te olete! Mis on? Kas jälle lõbus melanhoolia?»
«Ah, doktor, see maailma elu ei kõlba kuhugi,» lausus Bobrov väsinult.
«Miks siis nii, kullake?»
«Noh, niisama… üldse… kõik on kehv. Noh, kuidas on lood teie haiglaga, doktor?»
«Meie haiglal pole vigagi… eksisteerib. Täna oli meil väga huvitav kirurgiline juhtum. Jumala eest, naljakas ja liigutav ühtlasi. Kujutlege endale, hommikusele läbivaatusele ilmub noormees Massalski müürseppade hulgast. See Massalski kandi rahvas, keda sa ka ei võta, on kõik nagu väljavalitud, vägilased. «Mis sul viga on?» küsin ma noormehelt. «Asi on selles, tohtrihärra, et lõikasin artelli jaoks leiba ja tegin sõrmele tsipake viga, maaki tõsta on valus.» Vaatasin tema käe üle: niisama, kriimustus, tühine asi, ainult et oli pisut mäda kogunenud; käskisin velskril plaastri peale panna. Ainult et näen, minu noormees ei mõtlegi veel lahkuda. «Noh, mis siis veel? Pandi käele plaaster peale ja võid minna.» – «See on tõsi,» ütleb tema, «plaaster pandi peale küll, andku jumal sulle tervist, ainult et vaat mis, pea lõhub mul valutada, nii et ma mõtlen, kui annaksid ka selle vastu midagi.» – «Mis su peal siis viga on? Kas keegi virutas või, mis?» Noormees muutus rõõmsaks, lagistas naerda. «Sihuke patuke tõepoolest oli. Kristuse äraseletamise pühade aegu (see tähendab umbes kolm päeva tagasi) mõtles meie artell pisut lõbutseda. Viina jõime ära oma poolteist pange, noh, ja poisid hakkasidki isekeskis vallatama… Mina muidugi kah. Pärast aga… või sa kakluses aru saad?.. Kui virutas mulle meisliga vastu kolu… tegi pea selgeks, tähendab… Esialgu polnud midagi erilist, valu ei tundnud, aga nüüd lõhub valutada, see pea ikka.» Hakkasin siis seda «kolu» järele vaatama, ja mis te arvate? – otse õudne hakkas! Pealuu oli lõhki löödud, selles oli umbes vasest viiekopikalise suurune auk ja kondikillud olid ajju tunginud… Nüüd lamab teadvuseta haiglas. Imetlusväärne rahvas, pean teile ütlema: lapsed ja sangarid ühel ja samal ajal. Jumala eest, ma arvan seda tõsiselt, et üksnes kannatlik vene talupoeg on võimeline sellist koluparandamist välja kannatama. Iga teine inimene oleks samas kohapeal hinge heitnud. Ja siis, missugune naiivne heasüdamlikkus: «Või sa kakluses aru saad?..» See on kurat teab mis!»
Bobrov kõndis mõõda tuba edasi-tagasi, lõi vahetevahel ratsapiitsaga vastu kõrgete ratsasaabaste sääri ja kuulas hajameelselt doktori jutustust. Meelekibedus, mis oli sadestunud tema hinge juba Zinenkode juures, polnud siiani vaibunud.
Doktor vaikis veidi aega ja nähes, et tema kaaslasel pole jutuajamiseks tuju, küsis osavõtlikult:
«Teate mis, Andrei Iljitš? Proovime õige üürikeseks magama jääda ja võtame ööseks sisse paar lusikatäit broomi. See on teie meeleolu juures kasulik, kahju aga ei ole sellest niikuinii midagi…»
Mõlemad heitsid ühte tuppa magama: Bobrov voodisse, doktor diivanile. Kuid nii ühel kui teisel ei tulnud und. Goldberg kuulis pimedas kaua, kuidas Bobrov vähkres ühelt küljelt teisele ja ohkas, ning hakkas lõpuks esimesena rääkima:
«Noh, mis teiega on, kullake? Miks te piinlete? Ütelge juba lausa välja, mis teil seal hingepõhjas kipitab! Muutub ikkagi kergemaks. Ma pole ju teile võõras inimene ega küsi seda tühisest uudishimust.»
Need lihtsad sõnad mõjusid Bobrovisse liigutavalt. Kuigi teda sidusid doktoriga peaaegu sõbralikud suhted, polnud kumbki neist seda senini ainsa sõnagagi teise kuuldes kinnitanud: mõlemad olid peenetundelised inimesed ja kartsid vastastikuste ülestunnistuste salvavat häbi. Doktor avas esimesena oma südame. Öine pimedus ja haledustunne Andrei Iljitši vastu aitasid selleks kaasa.
«Mulle on kõik raske ja vastik, Ossip Ossipovitš