Fantômeon prantsuse keeles vaim, tont, ilmutus, illusioon, kodukäija, pettekujutlus jne. Sõna tuleb kreeka keelest ladina keele kaudu, samast tüvest pärineb ka fantaasia. Betti Alveri võõrsõnakasutus on alati äärmiselt täpne, autentne, samuti kui tema „päris” eesti keele kasutuski. Ta ei pruugi ühtegi sõna poolteades, huupi, ainult umbkaudu aimates selle tähendusi ja päritolu, nii nagu enamasti kasutatakse nn võõrsõnu tänapäeva eesti keeles. Tõsi, suur hulk Alveri-aegsetest võõrsõnadest on tänaseks saanud eesti keele lahutamatuks osaks, nii et nad on sama palju võõrsõnad kui taldrik, raamat või kasukas (vana balti laen). Sõnad on unustanud oma päritolu, sest nende kasutajad ei tunne tavaliselt enam „algkeeli”: ei kreeka, ladina, prantsuse ega saksa keelt. Koos sellega on nende sõnade tähendus tihti vaesunud või muutunud koguni veidraks. Fantoom tähendab tänapäeva eesti keeles vist kõige rohkem ühe seiklusfilmi kangelast.
Kuid Alver kasutab vana Euroopa keelte sõnu veel sama kindlakäeliselt ja teadlikult kui sellesama vana Euroopa meetrumeidki. Märkame muide, et „Suurtes voogajates” ei paigutu võõrsõnad mitte juhuslikult, vaid hoopis hämmastava korrapäraga, justkui nõuaks luuletuse täiuslik vorm siingi kindlat korda. Nimelt on iga salmi esimeses riimipaaris üks võõrsõna. Osalt on see muidugi seletatav aleksandriini nõuetega: vaid võõrsõnades on rõhk viimasel silbil. Kuid samas poleks nende kasutamine ka vältimatu. Need paarid on: fantoom/loom, sapp/etapp, lend/legend, paost/kaost.
Võõrsõnad nii silmatorkavates ja tähenduslikult olulistes positsioonides näivad midagi meelde tuletavat. Võibolla seda, et miski pole ainult see, mis ta esimesel pilgul paistab. Võõrsõnade tähenduse tundmine pole niisama evidentne kui omasõnade mõistmine. Nad annavad Alveri luuletusele teatud esoteerilise varjundi, mis omakorda pole kuigi ilmne: meile võib tunduda, et saame aru, aga ei pruugi siiski päriselt saada. Omal moel teritavad võõrsõnad tähelepanu, viitavad sellele, et tegelikult pole ka nn omasõnade tähendus enesestmõistetav, et harjumus pole veel arusaamine. Teiseks aga annavad võõrsõnad Alveri luuletusele juurde geograafilist avarust: vaikimisi kõnelevad nad meile, et ka sõnadel on oma teekond, saatus, päritolu. Et needki, nii sarnaselt mõtetega, on kerged fantoomid, millel pole ei päriskodu ega ka fikseeritavat algust. Ja et nad ei kao jäljetult. Kuigi vanakreeka keel on „surnud”, jätkab väike „fantoom”-sõna vapralt oma teekonda, olles hetkel jõudnud ühe eestikeelse luuletuse esimese rea lõppu.
Sõnad nagu mõttedki võivad varitseda tagasituleku hetke. On ju küllalt näiteid, kus uutele asjadele leitakse nimeks mõni vana unustatud sõna. Samas võib küsida, kas ehk ei „teadnud” need sõnad juba hallil ajal tolle tulevikuasja olemasolu? Ideed vananevad, heidetakse kolikambrisse või koguni ajaloo prügikasti, et nad sealt sajandeid hiljem välja kraamida otsekui uued. Võib-olla on inimkonnal olulisi mõtteid vaid piiratud hulk. On aegu, kui mõte on käibel, kogub enda ümber harjumuse tolmu ja saasta, kuni see saast ta lõpuks unustuse põhja viib – siis aga ühel päeval tõuseb ta jälle pinnale, hoopis ootamatus kohas, hoopis uuena ja puhtana, vaba külgekleepunud rumalusest, jälle tark ja oluline… Jah, te peate mu unustama, et te mind mäletaksite, et ma saaksin teile meelde tulla; ma pean surema, et elada.
Lõpuks, kas pole see luuletus ka ise varitsenud suure loomana tagasituleku hetke kusagil ebamoodsa ja ebaolulise, märkamatuse hallis riigis, kus küll? Miks ma ei ole teda enne kunagi märganud? Kas me pole tihti nagu pimedusega löödud: loeme kümme korda sõnu, aga alles üheteistkümnendal korral märkame, et need ka midagi tähendavad. Aga kas esimesed kümme lugemist olid sellepärast ilmaasjata? Kust me teame, mis meis küpseb ja valmib, millised tõrud meis idanevad, enne kui neist on saanud suured puud? Kas see Kuskil, kuhu kaovad peitu ja ootavad hiigellainetena mõtted, pole meis enestes? Kui suured maailmad me oleme?
Mõte, see kerge viirastus, näib kaduvat, kuid on siinsamas nurga taga. Ja see, mis tundub olevat valdav, suur, hävimatu, mis täidab meie päevi, unesid, elusid – kirg, sapp, viha –, pageb ja kaob kui eimiski. Siiski, mullale jääb temast maha larv (võõrsõna väljaspool üldist korda, teises riimipaaris!), s.t vastne, tõuk. Mannetu küll, aga ometi võib seegi uueks sitikaks kasvada, muneda uut viha ja kirge meie hinge. Me igatseme pääsemist sellest viha ja kire rattast, aga kas me õieti oskamegi seda igatseda? Igatsev aimus teistsugustest maailmadest, hoopis teistest elamise ja armastamise võimalustest on vaid – etapp.
Nüüd tuleb jälle uurida võõrsõna, mis asetseb luuletuses nii kesksel kohal, minu meelest kõige ilusama ja seletamatuma värsipaari keskel. „Etapp” – pr étape – tuleb vanahollandi keelest (stapel) ja tähendas seal lihtsalt kaubaladu. Vanas prantsuse keeles märgiti sellega turupaika, kauplemise kohta, kaubalinna, kuhu saabusid kaupmehed oma vooridega, kus nad oma kraami maha panid ja laiali laotasid, et ülejäägid siis uuesti koormasse keerata ja edasi rännata. Nii saigi „etapist” peatuspaika tähistav sõna. Näiteks sõjaväe etapp oleks laager, kus armee peatub kahe rännaku vahel. Eesti keeles on etapist saanud muuseas tapp: tapivangid liikusid päevateekondade kaupa. Hiljem on etapi tähendus isegi prantsuse keeles nihkunud vahepeatuselt pigem vahemaale kahe peatuse vahel. Ja eesti keeles mõistetakse etapi all tänapäeval muidugi ainult seda: teatud teelõiku.
Alver kasutab „etappi” siin vanas, algses tähenduses: see on laagripaik, karavanserai, kuhu õhtul jõuavad väsinud rändurid, et hommikul puhanuna järgmise etapi poole teele asuda koos kõigega, mis neil kaasas on. Ei maksa unustada, et sajandite jooksul rändasid nii, etapist etappi, mitte ainult kaubad, vaid ka mõtted, ideed, religioonid (näiteks Suure Siiditee etapid võiksid sellest nii mõndagi kõneleda, kui nad tummadena liiva all ei magaks).
Kuidas saab aga meie aimus, igatsus olla etapp? Mulle tundub nii: on teatud muutumatud igatsused, aimused, ühised paljudele läbi aegade. Põlvkonnad põlvkondade järel ruttavad neist läbi koos oma moodsate ideede ja arusaamadega. Või teisiti: igatsedes, aimates midagi, ja seda igatsust sõnastades, me rajame etapi, laagriplatsi tulevastele rändurivooridele. Nad leiavad seal puhkust, kosutust, aga see on ainult etapp, sinna ei saa peatuma jääda, tuleb edasi minna. Kes jääb etappi paigale, ühte unistusse kinni, peab seal veetma ülejäänud päevad viirastusena viirastuste seas nagu Barbaara Lohe keset väikekodanliku eesti seltskonna „virvendust”… mille ajalugu teatavasti varsti minema pühkis. Etapp on ehk turvaline peatumiseks, kuid mitte jäämiseks. Üldse on kujutlus kindla katuse turvalisusest (vastandina teekonna ohtlikkusele) ise üks armetu illusioon. Kes ütleb iial, kus homme on kindlam olla, kas selle katuse all või kusagil teel?
Kuid rändame edasi mööda Alveri luuletust. Planeetide lend viitab kõigepealt materiaalsele maailmale: seal, kus ta „maha jääb”, ei ole enam millestki kinni võtta, kuigi ka see on vaid lend, liikumine; kujutlus, et materiaalne maailm on midagi kindlat ja püsivat, on illusioon. Kõik see, mis näib igavene ja muutumatu, on ju vaid vool, lend ühest olekust teise, igavene vormitus, võnkumine. Kui ütleme „maine ilm”, ei saa seegi tähendada muud kui etappi, hetkeolukorda, kust maailm on läbi tõttamas.
Teiseks viivad planeedid mõtte muidugi ka astroloogiale – ühele katsele heita võrk sellesse voolu ja õngitseda sealt välja kuldkalake, kes ütleks, mis on ja mis tuleb. Kuid ka planeetide lend ja nende põhjal dešifreeritav saatusekord jääb kuskil maha. Seal kuskil on vaid ajahangedesse jäätunud ajed. Jah, meie tegude ajed on paratamatult „sealpool”, nende puhul kehtib niisamuti nagu mateeriaosakeste puhul teatav määramatuse printsiip: pole võimalik korraga tegutseda (mõtelda) ja teada oma teo (mõtte) ajesid. Ajed selguvad ikka hiljem.
Nüüd tulevadki mängu suured