Aga see raamat siin räägib siiski veel vaid „vanast heast” kirjandusest. Juba otsekui nii ammusest! Mingi vastupandamatu magus nostalgialaine tõuseb hinge, kui mõelda kõigile neile raamatutele, millest siin juttu on. Nagu pärineksid nad mingist eelmisest, vaiksest, justkui sõjaeelsest ajast… Tõsi, mõni üksik käsitletav teos pärineb veel tõesti sõjaeelsest ajast, enamik siiski käesoleva sajandivahetuse ümbrusest (tundub, et liig kärsitu oleks uut sajandit juba täiesti kättejõudnuks kuulutada!).
Artiklid, mis siin (taas)avaldamist leiavad, on kirjutatud ja ilmunud aastatel 1992–2011. Kuna mulle tundus, et uut raamatut ei sünni koostada ainult vanadest asjadest, vaid see peaks sisaldama ka midagi päris värsket, siis kirjutasin ekstra selle kogumiku tarvis kaks esseed, kahest mulle elu jooksul võib-olla kõige olulisemaks osutunud raamatust. Need on paigutatud käesoleva köite lõppu.
Vanemate tekstidega muidugi kerkis küsimus, kui palju neid toimetada, ringi teha. Selge see, et ma pole päris kõigega enam nõus, mis neis kirjas on. Nii mõnigi hinnang on liiga järsk või uljas, et olla veel praegusele minule usutav. Aga lõpuks valisin ikkagi minimaalse muutmise tee. Veidi on tekste muidugi kohendatud, paiguti pisut lühendatud, aga põhilises on nad siiski, nagu olid. Eks oma tõde ole selliseski kirjandusnägemuses, mida nad esindavad, ja kuidas ma võiksin kindel olla, et mu praegune lugejatõde on tõesem tolle lugeja tõest, kes ma olin siis?
Mõned täpsustavad või täiendavad märkused siiski lisasin (tihti need puudutavad publikatsioone – kui palju, märkasin, on vahepeal eesti keelde tõlgitud teoseid, mida omal ajal olen saanud tsiteerida vaid võõrkeelsete väljaannete järgi!) – need märkused on antud joone all kursiivis.
Mis puutub artiklite valikusse, siis on eelistatud pikemaid, põhimõttelisemaid palu ja enamik aja jooksul kirjutatud lühemaid raamatuarvustusi on siit kaante vahelt välja jäänud. Erandiks on 2002. aastal Postimehes ilmunud väike arvustuste-tsükkel (raamatu III osas). Need viis uudisteoste vaatlust kirjutasin omal ajal teadlikult nimelt tsüklina, soovides sellega mitte ainult tutvustada neid raamatuid, vaid avaldada ka põhimõttelisemaid seisukohti (uue) kirjanduse kohta. Tol hetkel (olin just naasnud aastasest Prantsusmaa-eksiilist) tundus mulle tõsiselt, et eesti jooksev kirjanduskriitika on kuidagi väga magedaks, konformistlikuks muutunud… Nüüd ma tõtt-öelda isegi enam ei tea, milline ta on. Või kas kirjanduskriitikast kui omaette jõust veel üldse saab rääkida. Noh, mingis mõttes ikka saab.
Ja tühja sest tänapäevast kah! Mis siis, et kirjandus sünnib nüüd, et me loeme ta elavaks nüüd, on see, mis raamatulehekülgedelt elavana meie ette kerkib, ju ometi alati minevik, kadunud aeg. Nii et las olla siis seegi raamat siin ühe endisaegse lugeja jutustus, tema kirjandusspliinid ja – ideaalid.
I
MINU ESIMENE LUULETAJA
Betti Alver oli mu esimene luuletaja. Esimene, keda ma teadlikult uurisin, lugesin ja lappasin. Raamatuid oli kaks, must ja valge, „Tähetund” ja „Eluhelbed”, olin need raamatukogust võtnud. Mis mind selleni viis, ei mäleta. Võisin olla nii seitsmendas-kaheksandas klassis. Need kaks raamatukaant, nende kujundus on mul selgesti silmade ees, see, kuidas nad on meie kirjutuslaual. Selline mustade puust sahtlikäepidemetega kuuekümnendate alguse stiilis, veel pisut stalinlikku, neoklassitsistlikku raskust õhkav kirjutuslaud oli tol ajal vist igas teises kodus. Sinnamaani polnud luuletused mind kunagi isiklikult huvitanud. Nad jäid mulle kergesti pähe, juba enne kui õppisin r-tähte ütlema, pandi mind tädide-onude ette salme deklameerima. Eriline hitt oli üks kiisudeluuletus, kus kordus värss „nurr-nurr, nurr-nurr!”, mis minu versioonis oli siis „null-null, null-null!”. Luuletuste ettekandmisega sai tähelepanu, nende meeldejäämises oli mingi mõnu, aga see oli ka kõik. Nad ei tähendanud eriti midagi. Ma mõneti põlgasin neid, nagu vist kõik eelpuberteediealised lapsed oma helges ratsionaalsuses põlgavad. Ja kui arvestada, millist tädilikku, didaktilist lollust neile lasteluule pähe kodus ja koolis pakutakse, siis pole seal midagi imestada.
Aga murdeiga paiskab meid, keda rohkem, keda vähem, sellest helgest ja umbisikulisest ratsionaalsusest segadusse ja uttu. Tõde, selgus ja maailm, mida me seni kandsime süütult endas, mis me vastuvaidlematult olime ise, võetakse meilt ära. Me peame need tagasi saama, nüüd väljastpoolt. Mitte kunagi ei saa me neid päriselt tagasi, paradiis jääb igavesti kadunud paradiisiks, maailm alati nihkesse iseenda suhtes. Iha teeb meist monstrid, me hakkame iseennast kartma, nii nagu me varem kartsime väljamõeldud tonte; me muutume ise väljamõeldiseks. See on aeg, kui kogunetakse kampadesse, nii poisid kui ka tüdrukud, muidugi eraldi, ja hakatakse kuulama muusikat, nii- või naasugust „rokki”. Teatud mõttes oli Betti Alver minu rokk. Tema kindlad, ranged, korrapärased värsid aitasid mul ennast koos hoida, struktureerida. Said mu mantrateks.
Tagantjärele tarkusega seda asja analüüsides leian ma sellise asjadekäigu väga loogilise olevat. Alver on üks paremaid sissejuhatusi eesti luulesse, kas pole? Omamoodi laste-, õigemini noorsooluule kõige puhtamal kujul. Muidugi varane, klassitsistlik Alver. Varase ja hilise Alveriga kujunes mul kohe eraldi vahekord ja põhiolemuselt on see muutumatuks jäänud. Hilist üritasin ma viisakusest lugeda. Aga ta ei köitnud eriti. Temas polnud seda mõnu. Mis kõige hullem, sealt kõlas mingeid natuke piinlikke, tädilikke noote. Ma imestasin, kuidas üks inimene on saanud korraga teha nii häid ja nii halbu luuletusi. Ma ei süvenenud kronoloogiasse ega biograafiasse. Need luuletused olid ühtede kaante vahel, järelikult olid nad sündinud kuidagi enam-vähem korraga. Selles vanuses on inimese pikk eluiga, „noorus” ja „küpsus” midagi väga abstraktset ja ebahuvitavat. Ise ollakse juba ju nii vanad ja valmis! Ja muide, kas see nooruki vana- ja valmisolekutunne, mille üle tõelised vanad muigavad, ei valgusta tegelikult üht julma tõde: inimisiksus saabki murdeeas valmis ja vanaks, talle vajutatakse tema ainukordsuse pitser ja seda pole võimalik enam ümber teha. See võib ainult kuluda, kustuda. Aga siis, enne kahekümnendat on pitserijälg kõige värskem, kõige teravam. Veel ollakse võimetud seda väljendama mingis välises vormis, kunstis. See oskus omandatakse natuke hiljem. Aga vajadus on juba kohal. Esialgu rahuldavadki seda vajadust teised: plaatidel, lintidel, raamatutes, filmides. Aga kui palju need teised on teised? Ma lugesin Alverit kui iseennast, mind ei huvitanud autor, mind huvitasid ainult tema värsid ja see, mida need minuga tegid. Esimene armastus on ikka eriti egoistlik, olgu see inimese või luule vastu, kõigepealt on see armastus oma tunnete vastu.
Seda enam on Betti Alveri elukäik, õigemini see müstiline, lõpuni kunagi lahendamatu keemia tema elu ja loomingu vahel mind huvitanud hiljem, kui oli juba tekkinud endal mingi loominguline biograafia ja vajadus seda reflekteerida. Kunst ja elu, eks ole, nende igavesti lahendamatu suhe. On kunst elu vähkkasvaja, teatud tingimustes noores eas omandatud ja hiljem enam või vähem saatuslikult välja arenev haigus? Või on ta, vastupidi, elu, elujõu kõige puhtam väljendus? Või mõlemat? Väljendus, mis ammendab oma algallika, elu, võtab sellest kõik, allutab kõik oma vajadustele?
Igatahes Betti Alveri biograafias näib kõik olevat allutatud luulele. See näib olevat täiesti puhas