Mirebell otsustas endamisi, et isegi kui talle öeldakse, et kas seisad või liigutad aga ei räägi, vahet pole, on ta kohe ja vastu vaidlemata nõus, aga kui film edasi kerib, siis ütleb ta ikkagi midagi paslikut. Las siis reźissöör ehmub, et miks pole enne märgatud ja mis amatöörid teil siin üldse töötavad… Kindlasti saab ta siis otsekohe hulga parema pakkumise.
Meeldivad mõtted sundisid teda endamisi naeratama. Elu on nii mõnna!
Korraga toodi ta olevikku tagasi:
„Kas sa oled enne ka castingutel käinud?“
Üllatunult vaatas Mirebell kõrvale ja nägi, et ukse taga ootamas olid nüüd vaid tema ja kole lõust. Viimane oligi too, kes teda ootamatult küsimusega häiris.
„Ega jah,“ jäi ta ettevaatlikuks. Ega ta siia sõpru otsima või suhtlema tulnud. Mida see lõust tahab? Järsku arvatakse veel, et ta sellistega läbi käib, et tal pole ei eneseuhkust ega…
„Aga kas sa tead, mida nad küsivad või…“
„Küsivad? Mida sa ajad? Nad vaatavad sind, et kas sa sobid ja siis… ee… siis pildistatakse. Vot! Et näha kas oled fotogeeniline!“ Vastus üllatas teda ennastki. Kust ma seda teadsin? Kõik tundus aga loogiline ja Mirebell seadis end mugavamalt toolile…
„Aga kuidas… et pildistatakse?“ Tüdruku nägu väljendas arusaamatust. „Pildid kästi ju kaasa võtta, et need jätame siia.“
„Mis?“ üllatus nüüd Mirebell ja vaatas kõrval istuvat tüdrukut kõrgenenud huviga.
„Kas fotod kästi kaasa võtta?“ küsis ta ja rõhutas eriti sõna fotod. „Mulle küll midagi selle kohta ei öeldud. Ma muideks rääkisin otse reźissööriga ja… ta ei öelnud selle kohta küll midagi. Aga kõigil polegi vist fotosid vaja esitada!“
Tähtsalt pööras ta näo kõrvale. Samal hetkel avanes uks ja lõust kutsuti sisse.
Mirebelli enesekindlus oli kerge hoobi saanud. Mis nalja siin tehti? Miks siis temal pilti kaasa võtta ei lastud? Imelik… Mees, kes talle nimekaardi oli andnud vaatas ometi sellise näoga, et ta mõtles tõsiselt. Et ta pakkuski juba osa. Konkreetselt. Aga võibolla seepärast polnudki tal vaja pilti kaasa võtta? Need teised, need kollid, eks need lugesid kusagilt mingit kuulutust või mis iganes. Südames kripeldas siiski veidike – aga kui nüüd selle nõmeda pildi pärast, mida tal kaasas pole, midagi valesti läheb?
Viru hotelli väikeses konverentsisaalis, kus casting toimus, kibelesid filmimaffia mehed juba omaette jääma, et minna baari ja pitsi kõrvale tüdrukute fotod veelkord ükshaaval läbi vaadata. Arutada. Tulemused tuli alles paari päeva pärast teatavaks teha. Tegemist oli üheainsa täitmist vajava osaga aga kandidaate jagus. Ühtekokku oli tüdrukuid, kes end castingule registreerinud olid, kolmkümmend neli. Otsiti naisosatäitjat, kes mängiks spiooni armastatut. Osa polnud kuigi suur, kuid mõjuv. Spiooni armastatud naist meenutati mitmel korral, tema järele igatseti ja ta pidi olema seksikas. Artur Elmarovitś vaatas end osasse pakkuvaid neidusid kohmetult nende ees seismas ja kramplikke liigutusi tegemas ning püüdis ette kujutada, kui hästi oskavad need blondid ja brünetid, noored ja värsked iludused meelitusi kõrva sosistada. Kes neist on parim sosistaja, kes ei häbene olla loomulik, olla naine? See oli tema meelest üks otsustavamaid kriteeriume osatäitja väljavalimisel. Tuli tunnistada et paar-kolm olid üsna julged nii vastama kui ka poose näitama. Aga mine tea, ega see Juhanovitś kavatse ometi ta valikut segada? Ta vaatas altkulmu Juhani poole. Tardunud näoga istus too ettepoole kummardunult tugitoolis ja vaatas pikkade tumedate juustega kurvikat neidu, kes just ühte koolis õpitud August Alle luuletust ette luges.
„Kas sa tahaksid meile midagi ette lugeda? Peast, soovitavalt.“ Juhani käskiv küsimus neli minutit tagasi oli kõlanud kui vastuvaidlemist mittesalliv. Tumedapäine pikajuukseline sai asjast aru ja noogutanud ebalevalt vastuseks kogeles:
„Aga ja… aga kas sobib näiteks… Ah, ma tean. Kas näiteks August Alle?“
„Ükskõik mida! Esita midagi, mis sulle endale meeldib, mis tekitab sinus tundeid… Ja julgemini-julgemini! Häbeneda pole siin midagi. Me sooviksime näha sinu väljendusoskust, nii et pane oma esitlusse kõik tunded, mis sinus olemas on, ära häbene…“ oli ta just äsja neidu õhutanud.
Neiu värisevad jalad ning mitte vähem värisev ja katkev hääl kustutasid Artur Elmarovitśis igasuguse soovi teda hiljem kusagil mõnusalt kõrva sosistamas näha. Sellest oli tal isegi veidi kahju, sest neiu kurvikas keha olid tõesti kutsuv. Kuid talle olid silma jäänud ka paar eelnevalt end näitamas käinud üsna hea välimusega sõnakat neidu. Üks neist oli olnud punapea, teine meenutas Marilyn Monroed.
Mõtteisse vajunud mees ei märganudki, millal kurvikas neiu oma esitlusega lõpule jõudis või mida Juhan talle ütles. Tema tähelepanu tõmbas endale assistendi kannul just sisse astunud tõmmukas, tumedapäine ja sale, hobusesabaga tütarlaps.
„Kas me pole teda juba näinud?“ sosistas Artus Elmarovitś Juhanile. Tüdruk tundus kuidagi tuttavlik.
„Ega sul ometi varane alzheimerit pole, Elmarovitś,“ küsis Juhan vastuseks ja kulme kergitades lisas, „see on ju tüdruk Piritalt. No? Kas tuleb meelde?“ Ta nihutas prille ninal ja nõjatus veidi tahapoole. Asi tõotas huvitavaks muutuda. Rahulolevalt piidles mees kena tüdrukut, kes enesekindlalt lähemale astus ning meeste ette seisma jäi. Aga ega tea, kas sõbralikkus saab tasutud, turgatas Juhanile järsku pähe. Kas see pole mitte garantii… Filmimaffia mees naeratas võidukalt, kui ta prille ninal järjekordselt edasi-tagasi nihutades neidu kõnetas:
„Kuidas päevitamine läks? Kas päike võttis ära?“
„Midagi jäi ikka teistele ka võtta, kaamerale näiteks!“ tuli kiire vastus.
Paljukogenud Juhan isegi tardus hetkeks. Jah. See tüdruk polnud suu peale kukkunud. Mees muigas ning tahtis vastata. Seda tal aga teha ei lastud. See, mis nüüd toimuma hakkas, ei andnud talle selleks lihtsalt enam võimalust.
”Ilalõuad on koomas,” oli esimene mõte, mis Mirebellile pähe tuli, kui ta oli ruumi astunud ja meeste poole vaadanud. Laud oli lükatud akna alla, selle ette asetatud tugitoolides istusid juba tuttavad mehed. Ühe seina ääres seisid mõned toolid. Aknaid varjasid nende ette tõmmatud paksud kardinad, millede voltide vahelt piilusid paar üksikut jonnakat päikesekiirt. Ilmselt pidi kerge hämarus, mis ruumis valitses, castingul osalejaid julgustama ja nende enesetunnet parandama. Mirebell nägi aga asja teises valguses.
„Vanamehenässakad otsivad vist sellised, kes kohe selili viskavad. Aga te veel saate! Sellist etendust pole teiesugused kõlupead ja prillipoisid isegi unes näinud,“ otsustas ta käigupealt. Ja planeeris kohe ka edasi. „Pärast seda lähen ma minema ja te võite mulle järele joosta ja paluda, et ma teie arvatavasti idiootlikus filmis mängiksin. Vot!“
Enesekindlalt tõmbas ta juukseid kooshoidva pandla juustest ning raputas pead nii, et juuksed voogudena lainetasid. Kõndis seejärel paar sammu meeste poole, kummardas ja saatis nooremale mehele õhusuudluse. End seejärel sirgu ajanud, pööras ta meestele selja ning kõndis tagasi ukseni, et seejärel järsult uuesti näoga meeste poole pöörduda ning puusi nõksutades neile läheneda. Sel korral lasi ta neil uskuda, et kavatseb vanale paksmaole, kes otsmikult higi pühkis ja teda lahtivajunud suuga vahtis, sülle istuda. Vanamehe põlvele istuda ta aga ei kavatsenud. Aeglaselt tõstis ta veidi jalga, lastes jahmunud meestel arvata, et ta kohe-kohe vajubki istuli, kuid siis – kiire liigutus ja juba oligi ta paar meetrit meestest eemal.
Mida nüüd edasi teha, kumises tüdrukul peas. Oleks hea midagi öelda… aga mida? Aju töötas palavikulise kiirusega. Mida ometi