Tegelikult, tõele au andes, oli tegemist koguni rahvusvahelise filmimaffiaga. Artur Elmarovitś oli kohalik ja tema näol tegemist kohaliku suurkujuga. Teine härrasmees oli aga mõned aastad tagasi Eestisse naasnud. Pärast mõningaid aastaid ühes Venemaa kinnipidamisasutuses. Ta tuli Eestisse, vaatas pisut ringi ja hankis endale vähese ajaga sada sõpra. Sest ärgu olgu sul sada rubla, vaid sada sõpra, ütleb vana vene vanasõna. Rublad ja sõbrad tema jaoks teineteist siiski ei välistanud. Rublasid sai sõpradelt küsida siis, kui vaja oli. See tõi küll kaasa võimaluse, et mõned sõbrad lakkasid sõbrad olemast, aga mis tast, maailm oli uutest potentsiaalsetest sõpradest tulvil. Ta oli otsekohene ja küsis otse silma vaadates kõikidelt, kellelt tahtis – kas sa mu sõbraks hakkad? Lisaks veel ka neilt, keda tema ema soovitas. Pealegi evis ta harvaesinevat võimet inimsuhetest raha teha. Tal oli hea haistmismeel ja ta tundis võimaliku raha lõhna inimsuhetes kergesti ära. Ja see ära tuntud, ei väsinud ta, nagu heale hagijale kohane, jäljel püsimast seni, kuni raha kätte sai. Vaat selline elu-olu-keemik oli noorem härra, kelle eesnimeks oli Juhan. Tänu sõpradele oli ta ka filminduses ringlevatele rahadele väga ligidale jõudnud. See, et rahade liigutamise käigus ka kenade näitlejannadega suhelda tuli, oli ainult boonuseks.
Mis filmikunsti puutus, siis oli mõlemal, nii Juhanil kui ka Artur Elmarovitśil väga selge nägemus, mille oli kujundanud öölind nimega Porr. Veelgi enam, vana hea traditsiooniline porr, mis pakkus põhimaatriksit kogu ülejäänud filmikunsti jaoks. Just selle järgi hindasid nimetatud härrasmehed kogu filmikunsti. Oli siis filmist puänti leida või mitte. Puänt tähendas kliimaksit ja vallandumist. „Hirmu ministeerium” oli aga õigest suhte- ja tundedraamast veidi erinev film, pigemini spioonilugu kui loodusfilm. Härrasmehed ei suutnud end selle häiriva asjaolu tõttu hästi ümber lülitada. Casting oligi neil pigem antropoloogilisteks vaatlusteks kui muuks ja väljavalitu pidi reeglina lisaks näitlemisele ka muid teeneid osutama. Sest filmimehed olid jumalad. Neil oli meelevald otsustada nii näitlejate osade, kui ka suure hulga miljonite üle ja seda viimast otsustamist oli mistahes asutusel päris lõpuni võimatu kontrollida.
„Suu teisel juba ilane,” järeldas Mirebell noorema mehe pilku nähes ning ajanud rinna sihilikult õieli, hakkas veidi sammu kiirendades meeste ees minema. Ta pingutas kõigest väest tuharalihaseid. „Vaadake nüüd, te ilased vanamehed! Vaadake ja unistage. Siin on midagi, mida teie ealeski minult ei saa ega saagi saama!“
Tüdrukul oli hea meel, et oli just sel päeval pannud selga oma uue roostevärvi topi. Trikooriie oli küll veidi paksuvõitu, kuid see-eest oli pool selga paljas ning rinnahoidjat polnud vaja alla panna. Tissid hoidsid selletagi kenasti kikki. Mirebell oli hetkeks kõigega rahul. Ta sai iseendaga väga hästi läbi. Talle meeldis, et vanamehed teda piidlesid. Tüdruk liigutas oma tagumikku veelgi enam.
Jõudnud peaaegu bussipeatuseni, jäi Mirebell seisma ning asus uuesti kotti revideerima. Oli vaja vanamehi järele oodata, et kuulda, kas nad midagi ka tema kohta ütlevad. Näiteks, et kena tüdruk või midagi…
Kedagi ei tulnud. Neiu vaatas tagasi, kuid tee oli tühi. Imestunult vaatas ta teisele poole. Mehed polnud ju temast mööda läinud… Kuhu nad siis kadusid? Ega nad ometi restorani tagasi läinud? Hetke pärast keeras mändide vahelt välja auto, noorem meestest rooli taga. See oli midagi ebatavalist…
„Vaat kus mul direktorid väljas. Käivad siin keset päeva restos õgimas. Ilalõuad!“ pobises neiu ning jooksnud üle tee, jäi saabuvat bussi ootama. Selle nina paistiski juba eemalt autode tagant.
Auto sõitis otse bussipeatusse ja jäi Mirebelli kõrval seisma. Akna alla kerinud, ulatas noorem meestest talle oma nimekaardi:
„Me siin otsime filmi osatäitjaid ja… panime teid enne tähele…“ Ta vaatas korraks kaaslasele otsa ja too, saades aru, mida temalt oodati, noogutas. Selle peale noogutas ka noorem mees ning jätkas naeratus näol, „nii et kui te tahate, kui huvi on, siis tulete ehk ülehomme castingule? Aadress ja minu telefon on nimekaardi tagaküljel kirjas. Ootame teid kella neljaks.“
Autoaken sõitis taas sahinal kinni ning masin võttis kohalt.
Mirebelli jalad värisesid.
„Kas ma tahan, kas ma tahan…“ korrutas ta endamisi. „No mida siis veel tahta… Ma olen neid sõnu eluaeg oodanud. Ja ma teadsin, et see juhtub! Ja… juhtuski! Is-sver! See siin on mu elu unistus! Ja milline võimalus…“
Ta sõimas end mõttes, kuna ei olnud osanud kohe midagi mõistlikku vastata ja oli vaid mokk töllakil kuulanud seda, mis talle öeldi. Kui ta nüüd selle võimaluse maha magab või mööda laseb, siis on kõik läbi. Seda ei annaks ta endale kunagi andeks. Mitte iialgi!
Neidis oli ühtäkki ülierutatud ja põnevil. Ta ei tahtnud seda aga kogu ümbruskonnale välja näidata. Mida teha, mida ometi teha… Ei, ilalõuale ei hakka ta mingil juhul helistama, aga kohale läheb küll. Ja eks siis paista. Aga kuidas castinguks valmistuda?
„Ah, mis seal ikka! Igasugused jobutised käivad seal… Seega pole asi ei võimatu ega… tuleb nad lihtsalt pahviks lüüa ja ongi kõik,“ otsustas ta lõpuks ja naeratas. Mirebell lootis nimelt sellele, mis talle filmi osa pakkumise oli toonud. Lootis oma välimuse peale.
Signet ei tulnud ikka veel. Igavene reetur selline! Aga küll ma talle tagasi teen… Vot kui luban talle ka, et lähen Sossi, aga siis ei lähe…
Päev oli ootamatult saanud hoopis teise varjundi. See oli nüüd nagu viimsepäeva laupäev ja loomulikult ei saanud Mirebell seda päriselt omale hoida. Kiiresti võttis ta mõned kõned ja jagas kuuldut sõbrantsidega. Las kuulavad ja tunnevad kadedust. Otse loomulikult anusid nood, et ta neidki ära ei unustaks, vaid püüaks neilegi mingit osa saada. Soovitavalt tekstiga.
„Eks me vaata,“ vastas Mirebell viimasele palujale natuke nipsakalt, kuid siiski mitte keeldudes ja lõpetas kõne. Aga Signega on sõprus läbi, mõtles ta. Ei oota mina teda enam. Las tuleb kui tuleb. Aga Sossis… No las ta seisab seal siis üksinda seina ääres ja hallitab. Igaüks saab kohe aru, mille peale ta seal väljas on. Paras talle siis…
Mirebelli enesehinnang oli järsku kõrgustesse kihutanud ja seda nii sõbrantside kui ka meeste suhtes. Aga viimsepäeva laupäev oli veel noor ja seegi päev tuli enne castingut ära elada. Põhiliseks mureks oli nüüd oma ihu pisut veelgi pruunimaks pruunistada, sest küllap olid ta loomulik jume ja sellele lisanduv päevitus üheks põhjuseks miks teda lausa keset tänavat tähele pandi. Selles oli tüdruk surmkindel. Mirebell oli järsku heldinud kogu maailma peale. Mõelda vaid, teda oli välja valitud. Tegelikult ei olnud teda veel mitte valitud, vaid kõigest kutsutud, aga ta enda jaoks ei olnud sellel suurt vahet. Kutsumine tähendas, et filmimehed nägi läbi tema pruuni, veatu naha. Nägid ta väärtust ja hinda. Rõõmsalt kõndis ta luidete poole, et end lõpuks ometi pikali visata.
Keegi vilistas selja taga. Ta ei pööranud isegi pead.
Rannaäär oli paksult rahvast täis. Võimatu oli leida kohta, kuhu pikali heita. Kusagil künkal põõsa varjus oleks olnud ideaalne peesitada. Sealt oleks hea olnud ka rahvast silmitseda. Kahjuks olid sedasama ka paljud teised arvanud. Siin magas ema, kelle lapsed üksteist liivaga loopisid, kõrvalkünkal ajas mingi kõrendisarnane mees endale käes olevast kausist midagi suhu. Tema vähemalt viiesaja kilone naine tuhnis aga toidukotis ja oligi sealt juba pirukad välja tirinud.
„Ökk,“ mõtles Mirebell ja läks edasi. Järgmiselt künkalt, kibuvitsapõõsaste vahelt leidis ta noormeeste seltskonna. Kõik naersid ja mõnel olid silmad juba vidukil. Seda vile- ja kisakoori, mis nüüd lahti läks:
„Devuśkaa… krasavitsaa…“
Mirebell heitis neile kiire pilgu. Üks jubedam kui teine. Üks kiitsakas, teine paks, kolmandal kiilas ja muhklik pea, neljandal viinapudel pihus.
„Idioodid,“ lahterdas ta nad kiiresti kriitikariiulile teiste hulka ning raiskamata selliste peale rohkem aega, kõndis edasi ning ronis lõpuks üle luidete mereveele ligemale.
„Viimaks ometi!“ ohkas ta. Siin leidus veidi vaba pinda. Umbes kümne meetri kaugusel oli