Mees vaatas prossi iga kandi pealt ja uuris seda hoolega.
Siis ta ütles:
„Ma annan teile seitsekümmend naela ja tahan sada, kui sellele järele tulete.”
Ema prossi väärtust teades mõistis Aletha, et see on tüssamine, aga ta ei kavatsenud vaidlema hakata.
„Nõus,” lausus ta, „kui lubate, et ei müü seda vahepeal maha. See kuulus mu emale ja ma ei suuda kaua ilma selleta olla.”
Mees vaatas teda läbitungival pilgul, nagu arutledes, kas neiu räägib tõtt.
Siis naeratas ta ootamatult.
„Ma usun teid,” ütles ta, „aga teinekord ärge olge nii hooletu! Teie vanuses noored daamid ei peaks pandimaju külastama.”
„Ma pole seda kunagi varem teinud,” selgitas Aletha, „ja tänan teid väga abi eest, ent ma pean tõesti sellele laevale jõudma.”
Pandimajapidaja avas sahtli, mis oli raha täis, ja luges hoolega välja seitsekümmend naela.
Ta ulatas raha Alethale ja neiu pistis selle käekotti.
„Kui olete üksi,” jätkas mees isalikult, „hoidke käekotist kõvasti kinni. Siin on küllalt varganägusid, kes selle teilt röövida tahaksid.”
„Ma teen seda,” lubas Aletha.
„Olen kuulnud, et ka laevadel on palju pikanäpumehi,” jätkas pandimajapidaja, „ja kui nad ilusaid tüdrukuid kaardilauas paljaks ei koori, võtavad nad tasu musides!”
Selline jutt pani Aletha värisema.
Mees andis talle kviitungi, millega ta prossi tagasi pidi saama.
Ka selle torkas neiu käekotti, mille surus kindlalt kaenla alla.
Siis sirutas ta käe.
„Tänan teid väga,” ütles ta. „Ma pean teie nõuannet meeles.”
„Tehke seda,” tähendas mees, „ja kui te minu arvamust teada tahate, olete te üksi reisimiseks liiga noor.”
Aletha naeratas talle.
Uuesti tõlda istudes mõistis ta, et mehel oli õigus.
Ta võib enne härra Heywoodi juurde jõudmist tõsisesse hätta sattuda.
Ent ta teadis ka, et oleks suur viga end härra Heywoodile näidata enne, kui alles Oostendest Ungari poole suunduvas rongis.
Ekspressrong pidi nad kõigepealt Viini viima.
Aletha oli kuulnud, kuidas härra Heywood oma teekonda isaga arutas, ehkki polnud tookord väga tähelepanelikult kuulanud.
Talle polnud pähegi tulnud, et võib teha midagi nii pöörast nagu mõisavalitsejale järele sõitmine.
See mõte torkas talle pähe alles eelmisel õhtul ja ta tundis, et peab seda tegema.
Miks jääda koju ja kuulata nõbu Jane’i hädaldamist oma tõbede üle?
Ta oleks pidanud koos isaga Ungarisse reisima, et osta hobuseid, mis keisrinnale rõõmu teeksid.
Kuna ta ei saanud isaga kaasa minna, siis miks mitte härra Heywoodiga?
Kohe, kui Aletha sellele mõtlema hakkas, sai kõik talle selgeks.
Ta pidi tagama, et härra Heywood ei saaks teda koju tagasi saata nagu mõnd soovimatut mööblitükki.
Austriasse suunduvas rongis oleks see juba võimatu.
Nad jõudsid sadamasse ja Aletha nägi aurikut ootamas.
Kell lähenes ühele ja maabumissillal oli hulk rahvast.
Õnneks polnud härra Heywoodi kusagil näha ja neiu lootis, et too on juba laevas.
Korraga torkas talle paanikahoos pähe, et talle ei pruugi viimasel hetkel kajutit leiduda.
Ta tõmbas loori näo ette.
Pandimajapidaja sõnade tõttu oli ta pannud ette ka prillid, mida tema isa oli kasutanud kord Šveitsis käies.
Isa oli need sealt ostnud ja Inglismaale tagasi tulles selgitas ta:
„Päike oli lumel nii ere, et silmadel hakkas valus. Šveitsi suursaadik soovitas mul kergelt toonitud klaasidega prille kanda.”
Alethale polnud need tulnud meelde enne, kui vahetult enne kodust lahkumist.
Talle meenus, et prillid vedelesid kummutisahtlis koos koeraohelike ja ratsutamiskinnastega.
Ta oli need kotti pistnud ja trepist alla tõlla juurde jooksnud.
Nüüd tundus talle, et need kaitsevad teda maailma eest.
Kui härra Heywood teda nägema juhtub, ei tunne ta teda äragi.
Aletha meelest vaatas kutsar teda üllatunult.
Neiu oli tõesti veidi teistsugune kui siis, kui tõld ta peale võttis.
Ta leidis pakikandja, kes tema asju tassis, ja läks ees mööda maabumissilda laeva.
Kuna ta oli isaga koos reisinud, teadis ta, et kui tal broneeringut pole, tuleb minna laekuri jutule.
Tema ees seisis mitu inimest.
Kui viimaks tema kord kätte jõudis, küsis ta, kas on võimalik kajutit broneerida.
Õnneks oli üks kajut veel vaba.
Neiu teadis, et kajutid on kallid ja enamik reisijaid polnud valmis nende peale lisaraha kulutama.
Stjuuard tõi tema pagasi kajutisse.
Kui mees ukse sulges, mõtles Aletha, et on Oostendesse jõudmiseni kindlas kohas.
Ta oli isaga üle kanali Prantsusmaale sõitnud ja teadis, et talub merd hästi.
Ehkki meri oli kergelt tormine ja tuul keerutas laineharjadele valget vahtu, ei tundnud ta vähimatki iiveldust.
Alles siis, kui rannik oli silmist kadunud, mõtles ta rõõmsalt, et on teise takistuse stiilselt ületanud.
„Ma olen siiani kaval olnud,” ütles Aletha endale. „Samas ei tohi ma end härra Heywoodile Oostendes näidata.”
Ta oletas, et enamiku meeste kombel jalutab too tekil ja naudib mereõhku.
Kui Aletha koos isaga reisis, oli käskjalg broneerinud neile parima kajuti auriku pardal, isa aga oli kajutis kükitamist põlastanud.
„Mulle ei meeldi kinnises ruumis vahtida,” teatas ta kindlalt ning jalutas tekil peaaegu kogu selle aja, mis kulus Doverist Calais’sse jõudmiseks.
Kuna Aletha end seekord varjas, tahtis ta võimalikult kauaks kajutisse jääda.
Alles siis, kui stjuuard tuli ütlema, et ta peaks tema pagasi kaldale viima, tuli neiu välja.
Ta langetas pea, tõttas mööda maabumissilda kaldale ja kõndis ootava Viini rongi juurde.
Tal polnud piletit ja ta pidi selle enne rongile minemist ostma.
Mõnes mõttes oli see hea, sest see tähendas, et härra Heywood jõuab juba oma kohale istuda
Ta ei hakka päris kindlasti tuttavaid otsima.
Esimese klassi pilet magamisvagunis oli kallis.
Aletha mõtles, et õnneks oli ta taibanud reisi jaoks piisavalt raha kaasa võtta.
Ta teadis muidugi ka, et härra Heywood peab tema tagasisõidu eest maksma.
Ent kui midagi läheb valesti, peab ta ehk ise enda eest hoolitsema.
Rahata võõral maal viibida oleks hirmutav.
Vähemalt oli tal pilet.
Vagunisaatja jõudis tema vaguni juurde ja tassis pagasi sisse.
Aletha kõneles prantsuse keelt soravalt.
Ta küsis, millal rong peatub, et reisijad saaksid jaama restoranis süüa.
Vagunisaatja