Kaks südant Ungaris. Barbara Cartland. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Barbara Cartland
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежные любовные романы
Год издания: 2016
isbn: 9789949206025
Скачать книгу
järgi oli keisrinna seal,” vastas krahv, „sest tema tütar oli haige ja merevees ujumist peeti talle kasulikuks.”

      „Jah,” nõustus hertsog. „Aga mulle räägiti, et isegi John Brown oli keisrinna ilust rabatud!”

      Selle peale naersid külalised häälekalt.

      Aletha teadis, et seda põhjustas asjaolu, et John Brown oli üsna range šoti mägismaalane, kes oli kiindunud hoopis kuninganna Victoriasse.

      Kuna ta oli Tema Majesteedi lemmik, oli ta õukondlaste ja riigimeeste vastu sageli ebaviisakas ning teda ei sallitud.

      Kui naer vaibus, lisas hertsogi külaline:

      „John Brown võis ju rabatud olla, ent väike Valeria kartis kuningannat hirmsal kombel. Ta ütles, et pole kunagi nii paksu daami näinud!”

      Jälle kõlas naer, aga Alethat huvitas vaid see, mis puudutas ilusat keisrinnat.

      Kuulujutte tekkis juurde, kui Elizabeth kaks aastat tagasi taas Inglismaale saabus.

      Siis räägiti mõistagi tema sidemetest kapten Bay Middletoniga ning sellest, et keisrinna oli alati heas tujus ja väsimatu.

      Ta oli osa võtnud kõikidest krahvkonna jahivõidusõitudest ja saanud ühel võistlusel hõbekarika.

      Siis hakkasid inimesed arutlema, kas teda muutis veelgi kaunimaks jaht või mees, kellega koos ta jahti pidas.

      Aletha oli tänu isale ka ise kapten Middletoniga kohtunud ning ta sai väga hästi aru, miks keisrinna kaptenit nii väga imetles.

      Mees oli kolmekümnene, pikk, hea välimuse, tõmmu naha ja punakaspruunide juustega.

      Teda kutsuti Bayks kuulsa hobuse järgi, kes võitis 1836. aastal derbi.

      Bay Middleton ja ka Aletha isa olid Godollosse jahil osalema kutsutud.

      Aletha oli sel päeval jumalat palunud, et saaks kunagi isaga kaasa minna.

      Ja nüüd pidi keisrinna tulema Lingi!

      Miski poleks saanud isa, tema enda ja kõigi nende kodakondsete jaoks toredam olla.

      Kahtlemata oli ka härra Heywood seda uudist kuuldes elevil.

      „Kavatsesin teie hiilgusele rääkida hobustest, kes sel nädalal Tattersallis müüki tulevad,” ütles ta hertsogile, „aga kui me ostame Ungari tõuge, siis pole neid vaja.”

      „Ostaks õige mõlemaid,” kostis hertsog seepeale. „Ja kui sina lähed samal ajal Ungarisse, kui mina Taanis viibin, on meil piisavalt aega nad keisrinna saabumise ajaks täiuslikku vormi ajada.”

      „Miski ei meeldi mulle rohkem, teie hiilgus, kui teie raha kulutada!” torkas Heywood.

      Hertsog naeris.

      Uudis keisrinna sügisesest külaskäigust levis kulutulena nende majas ja valdustes, külades ja krahvkonnas.

      Järgmistel päevadel käis neil pidevalt külalisi, kes tulid tegelikult lihtsalt küsima, kas on tõsi, et keisrinna kavatseb Lingis peatuda.

      „On küll,” kinnitas Aletha ikka ja jälle.

      Ta nägi inimeste silmis üllatust, ärevust ja kadedust.

      Hoolimata Aletha väitest, et tube, kus keisrinna peatub, pole vaja remontida, oli tema isa andnud käsu neis mõned muudatused teha.

      Seinte ja lagede kullatud paneele tuli värskendada.

      „Kauaks sa Taani jääd, isa?” küsis Aletha, kui isa asju pakkima hakati.

      Seifist tuli kaasa võtta ka kõik tema aumärgid ja – lindid.

      „Kardan, et vähemalt kaheks nädalaks, mu kallis,” vastas isa. „Soovin, et saaksin su kaasa võtta.”

      „Mina ka,” tähendas Aletha. „Siin on sinuta väga igav.”

      „Nõbu Jane tuleb siia,” lausus hertsog.

      Aletha krimpsutas nägu, aga ei öelnud midagi.

      Nõbu Jane oli üle kuuekümne aasta vana ja kõva kuulmisega.

      Ta elas mõne miili kaugusel ja oli alati valmis Lingi Alethat valvama tulema, kui temalt seda paluti.

      Samas oli ta väga tüütu.

      Aletha teadis, et isa ei lase nõbu Jane’il neile tulla, kui ta ise kodus on.

      Aga üks asi lohutas neiut siiski.

      Ta võib nõbu Jane’i pideva hala eest ratsutama põgeneda.

      Aletha oli kord teinud ettepaneku, et üks teine, noorem sugulane talle kaaslaseks oleks, aga siis avastas ta, et too on väga kehv ratsutaja, kellele ei meeldinud sugugi, kui tema kaasratsutajad ta maha jätsid.

      See polnud kaugeltki sama, mis koos isaga ratsutamas käimine.

      Kui isa oli kodus, käisid tal iga päev külas toredad inimesed ja läheduses toimus erinevad ratsavõistlusi.

      „Ära liiga kaua ära ole, isa!” palus Aletha.

      „Mitte hetkegi kauem kui tarvis,” vastas hertsog. „Ehkki mulle taanlased meeldivad, on ametlikud külaskäigud ja lõputud kõned äärmiselt igavad!”

      „Kuninganna võiks ju sinu asemel kellegi teise saata,” tähendas Aletha torisedes.

      Hertsogi silmis välgatas miski.

      „Tema Majesteedile meeldib, kui teda esindavad hea välimusega isikud!”

      Aletha naeris.

      „Seda sa kahtlemata oled, isa! Arvan, et nagu tavaliselt, jääb sinust maha terve hulk murtud südameid, mis seekord kuuluvad taanlannadele!”

      „Ma ei saa aru, kust sa sellistele mõtetele tuled!” kostis selle peale isa.

      Aletha teadis siiski, et isale see kompliment meeldis.

      Päev enne hertsogi lahkumist tuli härra Heywood hobuste osas viimaseid juhtnööre saama, et ka ise järgmisel hommikul hertsogi ülesandel Ungarisse hobuseid ostma sõita.

      Nad vestlesid terve pärastlõuna.

      Siis jäi härra Heywood ka õhtusöögile ja saatis tallipoisi kodust õhtuülikonda tooma.

      Kui Aletha esimesele korrusele tuli, seljas üks uutest ilusatest kleitidest, mis olid ostetud tema debüüdi jaoks Londonis, lausus härra Heywood:

      „Teie, leedi Aletha, olete kahtlemata iga balli kauneim naine, täpselt nagu teie ema aastaid tagasi!”

      „Ma pole kaugeltki nii ilus kui ema,” tõrjus Aletha, „aga ma annan endast parima, et isale ainsa tütrena mitte häbi teha.”

      „Seda ei juhtu iialgi!” kinnitas härra Heywood.

      Ta rääkis siiralt ja see meeldis neiule.

      Aletha teadis, et vanem mees imetleb teda, ja see oli kuidagi lohutav.

      Ta oli alati kartnud, et ei vasta kaunite Lingide mainele, kes olid sajandeid oma ilu poolest kuulsad olnud.

      Neid olid maalinud kõik nende kaasaegsed tuntud kunstnikud.

      Lingis Van Dycki galeriis rippusid portreed, millega Aletha silmanähtavalt sarnanes.

      Samuti sarnanes ta Gainsborough, Sir Joshua Reynoldsi ja Romney maalidega, mis rippusid tubades ja trepi kõrval seinal.

      „Mul on tõeliselt kanged vastased!” mõtles Aletha.

      Aga ta teadis ka, et kui juba härra Heywood teda imetleb, pole tal vaja nii väga karta kui kaks-kolm aastat tagasi.

      Siis oli tal olnud niinimetatud „inetu ajajärk”.

      Aletha oli väga häbenenud, kui isa sõbrad ütlesid:

      „Ah see on Aletha? Ma arvasin, et ta on rohkem oma ema moodi. Too oli üks kaunemaid naisi, keda mu silmad näinud on.”

      Nad ei mõelnud sellega midagi halba.

      Samas oli Aletha igal õhtul palvetanud,