Poiss kohmitses nööpide kallal ja lõpuks pidi neiu teda aitama.
Kui särk oli ära võetud, ahmis neiu õudusest õhku.
Kogu selg oli kaetud vermetega piitsast, mida džentelmen oli lapse kallal kasutanud.
Athina võis näha, et seal oli palju vorpe juba varasemast piitsutamisest.
Ta arvas, et vist oleks viga proovida poisil neid seletada lasta.
Ta läks tualettlaua juurde.
Ta tuli tagasi kreemiga, mida kasutas oma näole määrimiseks, kui nahk talvetuultest kuivaks muutus.
Ta kasutas seda, kui käis jahil või kui oli tolmuga kaetud nagu täna.
Ta pööras väikest poissi, nii et sai ta selja taha istuda.
“Püüan sulle mitte haiget teha,” ütles ta, “aga see salv teeb su naha varsti terveks. Seni ei lase see vermetel sulle haiget teha.”
Ta määris seda väga ettevaatlikult, veel rohkem õudust tundes, kui mõistis, kui tihti on last pekstud.
Ütlemata poisile, mida teeb, läks ta seejärel kõrvaltuppa tema öösärki tooma.
Ta oli lapse tuppa minnes seda enne voodiotsal lebamas märganud.
Ta tõmbas selle poisile üle pea.
Siis ta ütles:
“Nüüd on sul palju mugavam olla ja kui sa magama jääd, siis tunned ennast hommikul paremini.”
Kõneldes mõistis ta, et väike poiss vaatab talle otsa, nagu näeks teda esimest korda.
“Ma tahan oma mam-mat!” ütles laps, “aga ta läks ära ja… ei tule kunagi… tagasi.”
Athina kuulis vaevu, mida ta räägib.
Valu ta hääles ja silmis oli eksimatult äratuntav.
“Su ema on surnud?” ütles Athina.
Poiss noogutas.
Ta vaatas neiule otsa nagu väike loomake, kes ei mõista, mis on temaga juhtunud.
Neiu teadis, et poiss mõtleb, et ei taha temast lahkuda.
“Ma räägin sulle, mis me teeme,” ütles ta. “Kui sa püksid ära võtad, võid sa voodisse ronida ja mulle oma emast jutustada.
Nagu oleks see käsk, tõusis poiss püsti ja libistas püksid öösärgi all jalast.
Üpris ettevaatlikult, sest selg tegi nähtavasti haiget, ronis ta Athina voodisse.
See oli suur voodi ning Athinale jäi küllalt ruumi, et teise serva heita.
Ta pani pea padjale ning poiss, justkui teades, et temalt sama oodatakse, heitis pikali ja jäi talle otsa vaatama.
“Nüüd,” ütles neiu, “saame rääkida, ilma et keegi meid pealt kuulaks. Kõigepealt pead mulle ütlema, mis su nimi on.”
“See on Peter – Peter Naver,” ütles poiss.
“Ja kes on see mees, kes sinuga nii halvasti käitub?”
Tekkis väike paus, enne kui Peter vastas:
“See on mu kasuisa. Mam-ma abiellus temaga… pärast seda, kui papa… tapeti.”
“Ja sa elad koos temaga?” küsis Athina.
“Jah… ta on mu… eestkostja.”
Athina teadis, et eestkostjatel on täielik võim oma hoolealuste üle.
Samas näis imelik, et kasuisa tahab oma surnud naise last enda juurde jätta.
“Kas sul teisi sugulasi pole?” küsis ta.
“Käisime… täna… mu vanaema… vaatamas,” vastas Peter, “ja ta… tahtis mind… enda juurde elama jätta, aga kasuisa… ei lubanud.”
“Miks mitte?” küsis Athina.
Peter tegi kätega väikese abitu liigutuse.
Athina nägi, et poiss ei oska sellele vastata.
“Mis su ema nimi oli, enne kui ta papaga abiellus?” küsis ta.
Sellele teadis Peter vastata.
“Ta oli… leedi Louise Rock,” ütles ta, “ja… ma igatsen ta järele. Tahan, et… saaksin… surra ja temaga… koos olla.”
Ta hakkas jälle nutma.
Athina sirutas instinktiivselt käe ja tõmbas ta enda vastu.
Poiss pani pea ta õlale.
“Ma tahan oma mam-mat,” ütles ta. “Ma tahan… temaga… koos… olla.”
“Ma tean, et tahad,” ütles Athina, “aga ta on sinu kõrval isegi siis, kui sa teda ei näe, ja tal on väga kurb mõelda, et sa oled nii õnnetu.”
Peter lõpetas nutmise.
“Ta on minu kõrval? Tõesti – minu kõrval?” küsis ta. “Nagu… inglid?”
“Jah, täpselt niimoodi,” naeratas Athina, “ja ma arvan, et ema jutustas sulle kunagi, et sul on üks ingel, kes su üle valvab, ja nüüd valvab ka tema sinu järele.”
“Kas sa oled… kindel? Täitsa… kindel?” küsis Peter.
“Muidugi olen,” vastas Athina.
“Aga miks ta siis… laseb… kasuisal minu vastu nii… julm olla? Ta… peksab mind ja… peksab mind… ma ei tee midagi… õigesti.”
“See on asi, mida me ei tohi enam kunagi juhtuda lasta,” ütles Athina.
Ta arvas, et Peter on selle üle järele mõelnud, ja jätkas:
“Ma tahan sind aidata, Peter, ja ma usun, et see oli su ema, kes mind täna ööseks siia tõi, et saaksin teada, kui julmalt su kasuisa sind kohtleb, ja sind tema juurest ära viiksin.”
Kui ta kõneles, siis tundus, nagu paneks keegi teine talle sõnad suhu.
Teda rabas, et kuigi see oli veider asi, mida öelda, oli ta seda siiski öelnud.
“Sa tahad mind… kasuisa juurest… ära võtta?” küsis Peter innukalt.
“Teen kindlasti oma parima,” vastas Athina, “aga sa pead mulle oma emast natuke rohkem rääkima. Sa ütlesid, et ta nimi oli leedi Louise Rock?”
“Jah… oli küll,” kinnitas Peter. “Ta elas suures majas, mille nimi oli… ka Rock ja ma mõtlesin alati, et… maja jaoks on see… naljakas nimi.”
Athina tõi kuuldavale hüüatuse.
“Kas sa tahad mulle öelda,” küsis ta, “et su ema oli markii Rockingdale’i tütar?”
Peter noogutas.
“Ta rääkis mulle ikka… mu vanaisast, kes oli… väga tähtis mees. Tema maja… mille nimi on Rock, on väga… väga… suur.”
Athina leidis, et seda on raske uskuda.
Ta teadis Rock Parki, muidugi teadis.
See oli väga lähedal kohale, kus ta ise elas.
Ta ise polnud seal kunagi käinud, kuid ta vanemad olid.
Markii Rockingdale oli surnud kaks või kolm aastat tagasi.
Ta isa oli siis öelnud, et tiitli pärinud pojast pole midagi kasu.
“Ta veedab kogu oma aja Londonis,” ütles ta Athinale, “suure hulga ilusate naistega, selle asemel, et oma valdusesse tulla. Mul pole aega nende noorte sakste jaoks, kes arvavad, et nad on mingi Tarkade klubi.”
Athina oli siiski lootnud, et kui ta suureks kasvab, kutsutakse teda Rock Parki.
Ta tahtis seda seestpoolt näha.
Isa ja ema olid talle seda kirjeldanud ja tegelikult oli see üks maakonna vaatamisväärsusi.
Valdus