See tähendas, et hobused on juba talli viidud ja nende omanikud kõrtsi läinud.
“Ära unusta, et ma olen proua Beckwith,” hoiatas Athina Gauntleti, kui hobused seisma tõmbas.
Gauntlet avas kaariku ukse.
Athina astus maha ja kui tallipoiss nende poole kiirustas, ütles:
“Meil on seppa tarvis, sest meil juhtus teel õnnetus. Loodan, et ta on siin.”
“Mõne minuti eest veel oli,” vastas tallipoiss.
“Palun too ta ruttu siia,” ütles Athina.
Poiss kiirustas minema ja Athina naeratas Gauntletile.
Siis kõndis ta kõrtsi sissepääsu poole.
Kõrtsmik seisis keset madala laega saali.
Uustulnukat nähes kummardas ta viisakalt.
“Saan ma teid aidata, proua?” küsis ta.
“Mu tõllarattaga juhtus õnnetus,” vastas Athina. “Loodan, et teie sepp saab selle ära parandada, aga kuna on juba hilja, siis pean ööbima jääma.”
“Saan teid majutada küll, proua,” vastas kõrtsmik.
“Tahaksin teie parimat magamistuba,” ütles Athina. “Mu pagas on kaariku taga ning ma vajan tuba ka oma teenri jaoks.”
“Silmapilk korraldame,” lubas kõrtsmik.
Ta saatis uksehoidja Athina pagasit jooksuga tooma.
Siis kutsuti vanaaegse tanuga elatanud toatüdruk, et ta neiu ülakorrusele juhataks.
Trepp oli tammepuust ja vaibata, kuid korralikult läikima nühitud.
Magamistuba, millesse Athina viidi, oli mugav, kuid muidugi mitte luksuslik.
See asus teisel korrusel, mis ütles Athinale, et sellest paremaid tube ei ole.
Ta ütles toatüdrukule, et see sobib talle ning et ta jääb üheks ööks.
“On teil praegu palju külalisi?” küsis Athina vestlustoonil, kui nad ootasid, et uksehoidja pagasi üles tooks.
“Praegast on mõned ‘ärrased, kes võiduajamistelt tulles siin peatuvad, proua,” vastas toatüdruk, “aga mudu on enamaste vaikne.”
Uksehoidja tõi sisse Athina väikese reisikohvri, mis oli kõik, mida ta üheks ööks tädi juurde jäädes oli vajanud.
Kui toatüdruk seda lahti pakkima asus, võttis neiu peast kübara, mis oli pisut tolmune, ja vahetas kleidi.
Selleks ajaks, kui ta pestud sai, oli õues juba pime.
Ta teadis, et kuna kuud ei ole, siis oleks mööda kitsaid teid kojusõitmine olnud võimatu.
“Siin on mul palju turvalisem,” ütles ta endale, “sest kui oleksime edasi sõitnud, oleks võinud juhtuda tõsine õnnetus.”
Samal ajal ta teadis, et proua Beckwith ootab teda.
Ta hakkab muretsema, kui Athina koju ei tule, nagu oli lubanud.
“Hakkame kohe pärast hommikusööki sõitma,” otsustas ta, “ja jõuame kohale tublisti enne lõunaeinet.”
Ta käskis toatüdrukul end kell kaheksa äratada, tänas teda abi eest kleidiga ning läks siis alla.
Söögituba oli suur ja laetaladega nagu saalgi.
Koldes põles tuli.
Kevad oli olnud külm ning kuigi päevad hakkasid juba soojemaks minema, olid ööd endiselt karged.
Kui Athina trepist alla läks, seisis kõrtsmik teda oodates trepijalamil.
“Hoidsin teie jaoks lauda, proua,” ütles ta, “seda seal tule ääres, ja loodan, et õhtusöök maitseb teile.”
“Kindlasti,” vastas Athina.
Kui toatüdruk ei vaadanud, oli tal meeles olnud sõrmus vasaku käe kolmandasse sõrme libistada.
See oli ilus kolme teemandiga sõrmus, mis oli kuulunud tema emale.
Ringi pöörates, nii et teemandid jäid sissepoole, nägi see välja nagu laulatussõrmus.
Kõrtsmik juhatas ta laua juurde, millest oli rääkinud.
Athina avastas heameelega, et on omaette.
Ülejäänud laudade taga istuti ruumi teises otsas.
Kui neiu oli tellinud, mida süüa soovis, kiirustas kõrtsmik kööki.
Nüüd sai ta mahti teisi külastajaid uurida.
Ühe laua ääres istusid kolm elegantselt rõivastatud noormeest.
Nad naersid valjusti, nähtavasti tähistades või võiduajamiste võitu oodates.
Kahe teise laua ääres istuvaid inimesi pidas Athina kaupmeesteks.
Veel oli seal üks vanapaar.
Naisel oli sall õlgadel ning neiu arvas, et nad elavadki võõrastemajas ja pole lihtsalt reisijad.
Ta hakkas kõigi külaliste kohta lugusid välja mõtlema.
Siis märkas ta teisel pool kaminat üht meest, kes oli silmanähtavalt džentelmen.
Temaga koos oli väike poiss.
Ta polnud neid kohe märganud, kuid oli nende sealviibimisest teadlik, sest kuulis džentelmeni teraval toonil kelneri poole pöörduvat.
Mees oli nähtavasti toonud neile pudeli teistsugust veini, kui härra tellinud oli.
Džentelmen sõimas teda lollpeaks.
Märkamatult džentelmeni jälgides, mõtles Athina, et too näeb välja ebasõbralik ja pahur.
Ta kahtlustas ka, et mees joob palju.
Temaga kaasas olev väike poiss oli väga noor, neiu arvas, et umbes kuuene.
Tal olid heledad juuksed ja ta nägi välja, nagu üpris õrna tervisega laps.
Athina mõtles, et ta tundub ka väga väsinud.
Ta mõistatas, kuhu nad küll lähevad ja milline võiks olla nendevaheline suhe.
Tema õhtusöök jõudis kohale ning ta hakkas sööma.
Seda tehes kuulis ta džentelmeni toidu üle kaebavat ning üht rooga tagasi saatvat, sest lihalõigud olid liiga paksult lõigatud.
Athina mõtles, et olgu see mees, kes on, isale poleks ta meeldinud.
“Mulle ei meeldi inimesed, kes kelnerite peale karjuvad,” oli isa kord öelnud.
Ta ise polnud kunagi teenijate peale karjunud.
Kui ta neile noomitusi tegi, siis vaiksel rahulikul moel, mis oli palju mõjusam kui vihane karjumine.
Džentelmen, kes oli nähtavasti tellinud rikkaliku õhtusöögi, kaebles ikka veel, kui Athina enda oma juba lõpetas.
Neiu leidis, et kuigi toit polnud eriti huvitav, oli see söödav ja üldkokkuvõttes hästi valmistatud.
Teda oli ka teenindatud, ilma et ta oleks pidanud pikalt ootama.
Kui ta kelnerit tänas, ütles too:
“Teid oli väga meeldiv teenindada, proua.”
Athina naeratas ja lahkus söögisaalist.
Trepijalamile jõudes võis ta ikka veel džentelmeni häält kuulda.
Uksehoidja ruttas teda peatama, enne kui ta kaugemale minna jõudis.
“Teie tallipoiss, proua,” ütles ta, “rääkis mulle, et teie tõlla rattad on nüüd ära parandatud.”
“Tänan teid,” vastas Athina.
Oma tuppa jõudnud ja lahti riietunud, leidis ta, et on ootamatult väsinud.
Kuulata, kuidas tädi ikka ja jälle jutustab neidsamu lugusid,