Doktor Dawson tuli trepist alla.
“Ootasin?” kordas ta. “Olen teid terve pärastlõuna otsida lasknud. Kus te end ometi peitsite? Terve linn on läbi kammitud, sealhulgas suuremad kõrtsid.”
Proua Bootle võttis mustad kindad käest ja heitis arstile tüdinud pilgu, nagu leebe ema alaarenenud lapsele.
“Kas te unustasite, et ma panin täna proua Wace’i lautsile?”
“Jumal küll!” hüüatas doktor. “Ah seal te siis olitegi! Olen mina alles hajameelne! Proua Wace’i maja mulle küll meelde ei tulnud.”
“Seal ma igatahes olin,” sõnas proua Bootle. “Ja mis teil nii pakilist oli, kui küsida tohib?”
“Tohib ikka,” vastas doktor Dawson. “Ma ütlesin teile täna hommikul, et proua Cuninghami tervis on kehv. Lõuna paiku tabas teda järjekordne haigushoog. Tema toatüdruk – see hüsteeriline naisterahvas – jooksis minu juurde lausa ilma kübara ja mantlita, nii ärevil oli ta. Aga tema ärevus oli ka mõistetav. See oli väga äge verejooks, proua Bootle, väga äge. Saatsin täna hommikul telegrammi meditsiiniõe kutsumiseks, aga ma ei usu, et proua Cuningham homseni elab. Omavahel öeldes,” ta tasandas häält, “ma ei usu, et ta nii kaua vastu peab. Ma tahtsin sugulastele teatada, aga kujutage ette, ta ei anna mulle ühtki nime ja palus ainult üht inimest näha – teid, proua Bootle.”
“Seda ma arvasingi,” tähendas proua Bootle rahulolevalt. “Ma tean, mis sellele vaesele hingele muret teeb ja ma saan ta maha rahustada. Lähen kohe üles. Oota sina siin, kullake,” ütles ta Sylviale.
Proua hakkas trepist üles minema ning Sylvia ja doktor jäid maha, vaadates teineteist veidi ebalevalt.
“Ma tulin proua Bootle’iga kaasa, sest ta arvas, et…” alustas Sylvia, aga doktor rehmas käega.
“Mul on väga hea meel teid näha, preili Wace. Teile teeb ainult head sellest majast välja saada ja pisut värsket õhku hingata. Te olete liiga kaua seal pidanud kükitama. Te ilmselt lahkute Poolbrookist, sest teie ema…” Ta vakatas, leidmata sobivaid sõnu.
“Ma ei tea veel,” vastas Sylvia.
Doktor Dawson vaikis endiselt ja Sylvia taipas järsku, kui vähe ta tegelikult teab iseendast ja oma tulevikust. Doktor Dawson meeldis talle, ehkki vahel tegi talle pahameelt asjaolu, et arst ei suutnud tema ema valusid leevendada ega teda piinast vabastada. Nüüd nägi ta ootamatu selgusega, et arst oli vana, väsinud mees ja Sylvia oletas ka, et tema meditsiinilised teadmised pole kuigi suured.
Arsti mantel oli plekiline ja varrukaotsad narmendasid. Püksid olid kortsus ja põlvede kohalt väljaveninud. Särk polnud kõige puhtam ja ta polnud sel hommikul korralikult habet ajanud. Sylvial hakkas järsku mehest kahju. Talle tundus, et arst tajus oma küündimatust raske haigusega võitlemisel.
“Surm on alati vapustus,” lausus neiu, mõistes, et see on kulunud väljend, ent tundis siiski vajadust midagi öelda.
Doktor Dawson ohkas ja justkui sundis end talle otsa vaatama.
“Teil ikka on sugulasi, kes teie eest hoolitsevad, preili Wace?” küsis ta.
“Mu onu peaks homme siia jõudma,” vastas Sylvia. “Ja ma olen kindel, doktor, et ta tasub meie väljaminekud.”
Ta kõneles tagasihoidlikult ja doktor Dawson naeratas.
“Ma ei pidanud silmas tasu oma tühiste teenete eest, preili Wace. Ma tean, et teie ja teie ema ei elanud kuigi jõukalt ning ma kinnitan teile, et võtan seda arvesse teile oma vägagi tagasihoidlikku arvet esitades.”
“Tänan teid,” ütles Sylvia, tundes mehe heldekäelisuse pärast häbi, aga teadis, et ei saa sellest keelduda.
Samal hetkel ilmus proua Bootle trepimademele.
“Tule üles,” kutsus ta ja lisas: “Teie ka, doktor.”
Sylvia ja doktor läksid kõrvuti trepist üles. Kui nad teisele korrusele jõudsid, sosistas proua Bootle: “Kas te saate talle midagi anda, doktor? Ta tahab enne surma palju öelda, see vaene hing.”
Doktor kõhkles.
Proua Bootle küsis temalt veel midagi, aga nii vaikselt, et Sylvia ei kuulnud. Arst kõhkles ikka veel ja vastas siis: “Ega see halba tee.”
Proua Bootle läks ees magamistuppa. See oli suur ruum ja Sylvia meelest lausa heidutavalt luksuslik.
Kaminas põles tuli ja roosast damastist kroogitud kardinad olid ette tõmmatud. Pitslinaga kaetud suures voodis patjade najal lebas proua Cuningham. Sylvia esimene mõte oli, et naine on ilus. Siis astus ta lähemale ja nägi, kui kurnatud haige nägu oli, tema nahk oli kõrgetel põsesarnadel pingul ja kael nii kõhn, et tundus liiga habras pea toetamiseks, mille ümber hõljusid lainelised juuksed.
Proua Bootle läks voodi juurde ja pühkis proua Cuninghami suud batistist taskurätikuga.
“See on preili Wace, proua, kellest ma teile rääkisin,” selgitas ta. “Te palusite leida usaldusväärse inimese. Ta on daam ja mõistlik inimene. Sobivamat inimest ei saaks olla.”
Proua Cuningham vaatas Sylviat tumepruunide silmadega, mis tundusid ebaloomulikult suured.
“Tule lähemale, kullake,” ütles proua Bootle Sylviale. “Ta ei taha sinuga kõnelemiseks häält tõsta.”
Ta lükkas Sylvia voodi juurde. Sylvia ootas närviliselt, tajudes, et proua Cuningham uurib teda. Ta tundis rasket parfüümilõhna, mille sarnast ta polnud varem tundnud. See polnud toas olevatele laudadele sätitud kasvuhoonelillede lõhn, vaid eksootilisem, häirivam, kummitav magus aroom, mis tegi Sylvia pea uimaseks ega lasknud mõelda. Viimaks küsis proua Cuningham sosinal: “Kas te teeksite minu heaks midagi?”
Tema hääl oli imelikult kaitsetu ja Sylvia vastas siiralt: “Teen, mis suudan.”
Proua Cuningham pööras pea proua Bootle’i poole. “Minu plekk-karp, Bootle. See on kirjutuslaua kõrval.”
Proua Bootle läks seda tooma. Samal ajal astus doktor ravimitopsiga voodi juurde.
“Jooge see ära, proua Bootle,” ütles ta. “See annab teile natuke jõudu.”
Naine võttis topsi ja jõi ravimi ära kärsitult, nagu iga närvirakku pingutades, keskendumaks sellele, mida ta öelda ja teha tahab.
Proua Bootle tõi talle raske lukuga väikese musta karbi.
“Võti, võti!” Proua Cuninghami hääl oli nüüd tugevam ja ta osutas käega võtmele.
Proua Bootle avas karbi ja tõstis kaane üles. Karbis oli hunnik pabereid ja nende all hulk väikseid augustatud paberkotte, mida pankurid raha hoidmiseks kasutavad.
Proua Cuningham võttis ühe paberilehe ja ulatas selle Sylviale.
“Kui ma olen surnud, peate mu tütre Lucy sellele aadressile viima,” sõnas proua Cuningham aeglaselt. “Ma ei taha, et te vahepeal kellegagi suhtlete. Tahan, et viite Lucy sinna ja küsite Sir Robert Sheldonit. Kas saate aru?”
“Jah.”
“Ärge laske end teistel heidutada. Küsige Sir Robert Sheldonit. Ja kui te teda näete, öelge, et tõite talle tema… tütre.”
Proua Cuningham ütles viimased sõnad õhku ahmides. Tema pea vajus padjale ja ta sulges silmad. Sylvia mõtles korraks, kas see jõupingutus oli olnud talle liig, aga proua avas taas silmad, võttis plekk-karbist ühe koti ja ulatas Sylviale.
“Siin on raha sõidu ja teie enda tarbeks,” ütles ta. “Te ikka saate aru, et peate jätma Lucy tema isa juurde? Ükskõik, mida keegi ütleb või soovitab, ta peab oma isa juurde jääma. Ükski teine lahendus ei tule kõne allagi. Kas te teete selle neile selgeks?”
“Jajah, muidugi,” vastas Sylvia.
“Ma tahan, et te teeksite just nimelt nii. Ja üks asi veel. Hoiduge leedi Clementina eest… ta on halb… õel… tema ajas mu…”
Proua Cuningham