Neiu seisis natuke aega, vaadates surnut. Siis ütles ta sosinal: “Aita mind, ema. Aita mind, kus iganes sa oled. Ma ei taha onu Octaviuse juurde minna.”
Ta pööras voodile selja, sulges vaikselt toaukse ja läks oma tuppa. See oli kitsas pugerik, talvel külm ja suvel palav, koht, mida ta võis vaevalt enda omaks pidada, kuna pidi pidevalt üle koridori kostvat häält kuulatama. Aga ometi oli ta siin olnud õnnelik, see oli ainuke koht, kus ta sai lõõgastuda ja olla tema ise, kus ta sai mõelda või mahagonist kummuti kohal rippuvast peeglist ennast vaadata ja arutleda, kas temaga juhtub kunagi midagi põnevat või jätkub tema elu ühetooniliselt, kuni ta on liiga vana, et midagi nautida.
Vahel painasid ja õrritasid teda tema enda mõtted. Ta arutles, mis oleks võinud olla, kui tal oleks jätkunud julgust end lahti rebida nagu mõni teine. Aga ta oli ka teadnud, et need on vaid metsikud unistused kurnatud ajus. Sylvia üritas palvetada, aga palved polnud lahendust toonud, sest tema jaoks oli usk alati seotud onu Octaviusega.
Selles toas oli Sylvia tundnud üksindust, säärast, mida inimkeel pole võimeline sõnades väljendama; üksindust, mis oli tookord olnud veelgi rõhuvam kui praegu, mil ta oli tõepoolest maailmas üksinda, sest see oli olnud lootusetu üksindus.
Nüüd oli tal veidigi lootust ja ta kordas endale, et ei tohiks veel õhulosse ehitama hakata. Ent ta võttis oma parima kleidi innukalt kapist välja ja tõmbas selga. Ta teadis, et see on vanamoodne, varrukad olid liiga kitsad ja seelikuosa liiga lühike. Aga see sobis talle. Hele hüatsindisinine odav kangas rõhutas tema valget nahka ja juuste sära ning kaelust ääristav valge sinise lehviga rüüs muutis ta väga nooreks ja kogenematuks. Sylviale oli see kleit alati meeldinud, ta oli seda õmmeldes õnnelik olnud. Siis oli kevad ja ta oli tundnud sisimas kummalist kergust, mis oli ta meele rõõmsaks teinud.
Kleidi peale pani ta tumehalli tressidega mantli, mida oli kandnud viis aastat. See oli uuena olnud väga korralik, kingitus kiriklast, mille eest ta oli olnud sunnitud kirjutama tülgastavalt ülevoolava tänukirja. Aga see oli inetu mantel ja Sylvia oletas, et see osteti kogemata ühele tema nõole, kes oli seda ostu kohe kahetsenud. Nad olid selle peaaegu uuena talle saatnud ja Sylvia arvas, et säärast pillamist õigustas nõbude meelest ilmselt see, et nad selle talle saatsid. “Vaene Sylvia, ta on selle eest tänulik – ja peabki olema, sest see maksis päris palju raha.”
“Vaene Sylvia.” Need sõnad tegid haiget, aga mitte nii palju kui hääletoon, millega neid sõnu kahtlemata öeldi. Muidugi nad vihkasid teda. Miks poleks pidanud vihkama? Silmatorkamatud, kohmakad tüdrukud, keda ükski rahasumma, ükskõik kui hoolikalt kulutatud, ei suutnud ilusaks muuta. Nad kandsid küll siidi ja atlassi, pitsi ja bombassiini, ent nende laiad nosuninad punetasid sellegipoolest ja põlglikud väikesed silmad olid paksude roosatavate põskede vahele vajunud. Ületoidetud ja ärahellitatud!
Sylvia vihkas neid juba lapsest saadik, kui nad süüdistasid teda juuste värvimises. Ta mäletas väga hästi tädi häält.
“Kas su ema paneb midagi su juuste loputusvette, Sylvia?”
“Vahel veidi sidrunimahla, tädi Emily.”
“Hmm. Võib-olla teeb see su juuksed selliseks. Ma pean talle ütlema, et ta edaspidi midagi säärast ei teeks. See annab sulle silmatorkava välimuse, mis on väga ebameeldiv.”
Sylvia ei unustanud kunagi nõbude hääletooni ja pilkeid, mis teda lastetoas tervitasid.
“Kes ta juukseid värvib? Kes tahab olla silmatorkav? Öäk! Öäk!”
Nad olid ta mõistagi nutma ajanud. Sylvia sai alles hiljem aru, kui kibestunud ja kadedad olid paljud tädi märkused tema välimuse kohta. Sylvia võlgnes oma välimuse ema suguvõsale. Wace’id olid tavalised, jässakad ja tähelepandamatud. Milline jultumus, et Arthur, noorem poeg ja suguvõsa must lammas, abiellus kaunitariga! Kui tema lapsed oleksid olnud tema nägu, oleksid sugulased ehk talle mõned tema puudused andeks andnud. Ent Sylvia sai varasest lapsepõlvest peale tunda, et ta on oma sugulastele pinnuks silmas.
Ta võttis lihtsa viltkübara, mille rangust ilmestas vaid jäälinnu siniste sulgede tutt. Ometi tundis ta end liiga uhkelt riietatuna, mida juhtus sageli, kui ta pani selga ka kõige odavama ja lihtsama riideeseme. Ta ei saanud muuta oma juustevärvi, säravaid silmi ega loomulikult punaseid huuli. Viimasel ajal oli ta olnud ebaloomulikult kahvatu, aga praegu oli ta erutatud, sest läks vastu vapustavale seiklusele, ja tema põsed õhetasid.
Sylvia surus kübara veidi sügavamalt pähe, nagu püüdes oma välist sära vähendada, ja pöördus õlgu kehitades ukse poole. Alles siis taipas ta tõeliselt, mida ta õieti teha kavatseb. Vastastoas lebas tema surnud ema ja tema mõtles vaid iseendale. Korraks tundus talle, et see on võimatu, ta ei tohi välja minna, vaid peab koju jääma ja leinama, nagu ette nähtud. Siis heitis ta pea peaaegu meeleheitlikult kuklasse, võttis lambi nagu tõrviku kätte ja läks trepist alla. Südames kordas ta aga alandlikult ja paluvalt: “Palun, mõista, palun, saa minust aru.”
2. peatükk
Väljas sadas lund ja oli juba hämar. Proua Bootle’i suur kogu, must alpakavillast keep tuules lendlemas, paistis aeg-ajalt värelevate tänavalaternate valguses koletisliku ja süngena.
Poolbrook oli väike linn, kus oli pikk peatänav õilmitsevate kaupluste ja sammaskodadega elumajadega, mille taha jäi väikeste kõrvaltänavate ja kitsaste käikude labürint, kus elasid vaesed inimesed oma armetutes kitsukestes majades. Pimeduses ei julgenud ükski Poolbrooki auväärsematest kodanikest vähemkäidavatel tänavatel liikuda, aga proua Bootle’it tundsid kõik ja keegi poleks teda tülitama tulnud, rääkimata tema solvamisest.
Ta oli linna ainuke ämmaemand ja ehkki teati, et talle meeldib napsu võtta ja ta on terava keelega ning toriseb, kui ta öösel välja kutsutakse, oli Poolbrookis vähe selliseid naisi, kel polnud põhjust talle tänulik olla.
Siiski oli inimesi, peamiselt linna jõukamas osas, kes andsid mõista, et proua Bootle on liiga heasüdamlik ja et vahel saab see headus ettevaatlikkusest võitu, eriti kui sellise headuse eest hästi maksti. Ent ehkki sellised jutud said aastatega hoogu juurde, polnud veel aset leidnud ühtki skandaali, mis oleks proua Bootle’i seadusega pahuksisse viinud. Seetõttu ei saanud keegi midagi tõestada, ehkki inimestel olid teatavad kahtlused.
Hoolimata suurest kerest liikus proua Bootle kiiresti ja Sylvia pidi ta kõrval püsimiseks pingutama.
“Hirmus külm on,” porises proua Bootle.
Nad pöörasid peatänavalt ära, jätsid linna selja taha ja jõudsid peagi valge värava juurde, mis oli avatud ja juhatas nad loorberipõõsastega piiratud sissesõiduteele. Oli väga vaikne, sest linn oli kaugel, ja Sylvia tundis järsku, et närvid on pingul ja ta pelgab veidi eesootavat uudset kogemust.
“Kas te ei arva,” alustas ta häbelikult ja veidi hingeldades, sest nad olid kõndinud üsna kiiresti, “kas te ei arva, proua Bootle, et ma peaksin ootama väljas, kuni te olete proua Cuninghami üle vaadanud? Võib-olla ta ei tahagi minuga rääkida.”
“Jäta kõik minu hooleks, kullake,” vastas proua Bootle. “Kui ma midagi ette võtan, siis ma seda pooleli ei jäta, ja ma tunnen naisi. Olgu nad aadlikud või vaesed, nendega tuleb igal juhul otse rääkida. Ei tohi lasta end lubadustest petta. Las tegelevad asjaga kohe või sa ei saa midagi. Pea seda meeles.”
Sylvia lubas pominal seda teha. Nad jõudsid kahe valge sambaga välisukseni.
Proua Bootle tõmbas kellanööri ja nad kuulsid maja seest selle tungivat helinat. Nad ei pidanud kaua ootama, kui kuulsid samme ja uks avanes.
Nende ees seisis noor toatüdruk. Ta näis ehmunud ja tema rüüsidega mütsike oli viltu peas.
“Oh, see on proua Bootle!” hüüatas ta, nähes, kes väljas seisavad. “Me ootame teid juba ammu.”
“Ootate mind?” kordas proua Bootle ja astus fuajeesse, Sylvia kannul.
Fuajee oli üsna suur. Teisele korrusele viis trepp