1. peatükk
“Ma pole kunagi nii ilusat surnut näinud,” teatas proua Bootle ust lahti lükates dramaatilisel häälel ja tatsas tuppa. Tema kogukas kere tundus hoolikalt poleeritud mööbli ja lugematu arvu nipsasjakeste kõrval muljetavaldavalt suur.
Kamina ees istuv ja paksu saržist seeliku külge musta äärist õmblev tütarlaps tõstis pea.
“Kas ma tohin üles minna?” küsis ta.
Proua Bootle lähenes talle nagu tõusulaine.
“Ma pigem ootaksin veidi, kullake. Anna endale aega. Esimest korda surnut nähes ehmatavad kõik. Külm nagu kivi, aga omamoodi ilus. Ja usu mind, sinu ema on ilus. Ma olen olnud selle kandi parim lautsile panija kolmkümmend viis aastat ja mina juba tean, mida räägin.”
“Kindlasti,” sõnas Sylvia leebelt.
Aga ta tõusis, libistades paksu seeliku põlvedelt tooli kõrval olevale taburetile.
Proua Bootle istus tugitooli.
“Enne kui sa lähed üles peatäit nutma,” lausus ta, “tood ehk mulle midagi põske pistmiseks. Minu töö on raske, ehkki ma ei nurise… igatahes on mul kombeks pärast lõpetamist veidi süüa.”
“Oh, andke andeks, proua Bootle,” kiirustas Sylvia vabandama. “Te peate mind vist väga hoolimatuks. Ma toon teile midagi süüa – ja juua –, aga kardan ei meil pole muud kui teed.”
“Siis kõlbab ka see,” teatas proua Bootle armulikult. “Ma oleksin muidugi midagi tsipa kangemat soovinud, aga kui meest majas pole, siis pole ka alkoholi! Tassike teed ja midagi hamba alla piisab täiesti, kullake. Mis teil seal sahvris oligi?”
“Arvan, et mõned munad,” vastas Sylvia, “ja tükk pirukat.”
“See oleks suurepärane,” tähendas proua Bootle. “Kui sobib, siis keeda mune vaid kergelt ja ma söön neid seni, kuni sa pirukat soojendad, eks ole? Ja ära unusta,” lisas ta, kui Sylvia ukse poole suundus, “et mulle meeldib kange, väga kange tee. Ma pean end kuidagi turgutama.”
“Ma teen nii kiiresti kui saan,” lubas Sylvia ja tõttas elutoast välja, läbi pimeda koridori vaibaga kaetud kivitrepini, mis viis keldris asuvasse kööki. Seal lõhnas niiskuse ja muskuse järele, mida ükskõik kui hoolikas küürimine ei suutnud eemaldada, aga õnneks oli ruum soe, sest suure musta pliidi all hõõgusid punased söed. Sylvia pani veekannu tulele ja läks sahvrisse mune võtma. Neid oli kõigest kaks ja ta taipas, et kui proua Bootle on pirukatüki ära söönud, ei jää talle endale õhtusöögiks mitte midagi.
“Ma ei tahagi süüa,” kinnitas ta endale, aga tundis kõhus siiski kerget näljanäpistust. Ta polnud ema surmast saadik midagi söönud. Isegi mõte toidule oli iiveldama ajanud, aga nüüd tunnistas ta endale ausalt, et tal on kõht tühi. Ta praadis proua Bootle’i munade kõrvale saia ja lõikas koorikud ära, nautides neid nagu delikatesse.
“Sellisel hetkel ei tohi nälga tunda,” mõtles Sylvia ja kinnitas siis endale, et selline arvamus on rumal. Kui ta praegu nutaks või leinast põrmus lamaks, siis pigem iseenda kui ema pärast. Mary Wace oli olnud kuus aastat parandamatult haige ja keegi ei teadnud Sylviast paremini, mis tunne oli päev päeva järel puhkuse ja hingetõmbehetkedeta hoolitseda haige eest, kes oli õnnetu ja pahur.
Keegi poleks saanud soovida, et Mary Wace edasi elaks. Ta piinles kohutavalt. Ükski arst ei osanud teda aidata ja tõeline tragöödia oli see, et tal kulus suremiseks häbematult kaua aega. Hoolimata hetkelisest vapustusest oli Sylvia tundnud kergendust, kui hommikul ema magamistuppa minnes ta surnult eest leidis. Esmalt ei suutnud ta uskuda, et see on tõsi. Siis vaatas ta kõhna, valget nägu ja teadis järsku võpatades, et tema ema on rahu leidnud. Mary Wace nägi surnuna palju noorem välja ning paljud valu- ja murekortsud olid kadunud. Ta oli surnud une pealt, kerge naeratus huultel, ja Sylvia teadis teda vaadates, et ei saa kuidagi teeselda, nagu sooviks ta oma ema tagasi.
Nüüd, keetes proua Bootle’ile mune, mõistis ta, et kui ta üldse nutab, siis peaks ta seda tegema enda pärast. Mis temast saab? Ema abiraha ta enam ei saa, neid sandikopikaid, aga tänu sellele oli neil katus pea kohal ja nad tulid toime, kui kokkuhoidlikult iga senti lugedes elasid.
“Ma olen kakskümmend üks,” tuletas Sylvia endale meelde, “ja mida ma elust tean?” Ta teadis vastust, sest kuidas ta olekski saanud midagi teada peale selle, kuidas olla meele järgi pahurale haigele, kuidas puhastada, koristada ja õmmelda, nii et viledaks kulunud kleit veel mõned kuud vastu peaks? Ja mis kasu on neist oskustest mujal, kui ainult abikaasa leidmiseks? Sylvial ei olnud mingit võimalust abikaasakandidaatidega kohtuda. Ema oli olnud liiga haige, et külalisi vastu võtta, isegi kui keegi oleks tahtnud talle külla tulla ja Sylvia võis teda vaid väga lühikeseks ajaks üksi jätta, kui pidi käima poes või tahtis hingata värsket õhku nende tillukeses, umbrohtu täis ja hooldamata aias.
Maja ei kuulunud neile. Üür oli juba nagunii tasumata jäänud. Mööbel kuulus tema emale, aga Sylvia teadis, et midagi väärtuslikku tal enam võtta pole. Kõik, mida kaupmehed olid valmis ostma, oli ammu maha müüdud.
Viimaks said munad valmis ja teevesi kees. Sylvia pani teepuru kannu, torkas piruka ahju ja viis kandiku trepist üles.
Proua Bootle istus mõnusasti tugitoolis, jalad välja sirutatud, pea vajunud lopsakale rinnale. Ta ärkas võpatades, kui Sylvia ukse avas.
“Ma sulgesin hetkeks silmad, kullake,” ütles ta. “Ma olen väsinud, vaat mis. Asi on selles ilmas – see häirib kõiki, kes peavad väljas olema. Nagu ma täna hommikul härra Bootle’ile ütlesin: “Uus aasta tuleb viletsal moel – jäine tuul puhub luust ja lihast läbi. Me ootame 1903. aastalt rahu ja headust, aga pool rahvastikust jääb enne kopsupõletikku.”
“Oh, loodetavasti mitte,” hüüatas Sylvia, tõstis proua Bootle’i kõrvale väikese laua ja pani kandiku selle peale.
“Mul on niigi palju tegemist,” torises proua Bootle. “Siia piirkonda oleks tõepoolest vaja veel mõnd põetajat, kuigi minu praegused kliendid ei taha kedagi teist. “Proua Bootle,” ütlevad nad, “ma ei tea, mis ma ilma teieta teeksin.” Ja ma ei saa neile vastu vaielda, kuidagi ei saa.”
“Mõnes mõttes on see kindlasti huvitav,” sõnas Sylvia.
“On ja ei ole ka,” vastas proua Bootle. “Ma pole enam noor ja võin tunnistada, et vahel on mul oma elust kõrini. Ma ei saa kodus söömagi istuda, ilma et keegi uksele koputaks. “Kas te saate tulla, proua Bootle, mu naine on veidi tõbine.” Või ütleb doktor: “Proua Bootle, arvan, et härrasmees palatis kuusteist ei ela seda ööd üle. Jääge parem tema juurde.” Ta püüab mind alati ette hoiatada, et ma saaksin oma asjatoimetusi sättida, aga just siis, kui ma arvan, et kõik on korraldatud, juhtub midagi ootamatut – nagu näiteks sinu ema surm.”
“Palun vabandust,” ütles Sylvia.
“Oh, sinna pole midagi parata, kullake. See on jumala tahe ja kui Tema on valmis meid enda juurde võtma, ei saa keegi vastu vaielda. Samas on see ebamugav ja sugulastele tõsine vapustus. Sa näed veidi kahvatu välja. Kas sa ei tahaks tassikest teed? Näen, et sa oled kandikule ka teise tassi pannud.”
“Jah, hea meelega, proua Bootle. Aga mitte nii kanget kui teie oma. Seal on vett ka.”
“Ma ütlen ikka, et pärast vapustust on kõige kasulikum juua tassike teed tubli lusikatäie suhkruga. Kalla parem ise, kullake, oma äranägemise järgi.”
“Aitäh,” tänas Sylvia ja istus proua Bootle’i vastu toolile.
“Nojah, nagu ma ütlesingi,” jätkas proua Bootle, “meeldib mulle asju ette planeerida. Minu meelest on kolm päeva suremiseks piisav aeg. See annab võimaluse kõikidele leinajatele sõna saata. Mulle meeldib ilus surivoodi. Liiga kaua see ka kesta ei tohiks, inimesed tüdinevad ära, eriti mehed – sa ju tead, millised nad on.”
Proua Bootle ütles seda põlglikult nagu inimene, kes vastassugupoolest just heal arvamusel ei ole. Siis ta lisas: “Ma ei taha sulle ebamugavust tekitada. Võib-olla oli see sinu emale kõige parem ja pealegi on ta nüüd paremas paigas.”
“Vähemalt pole tal enam valusid,” lausus Sylvia vaikselt.
Proua Bootle noogutas. “Selle eest tasub tänulik olla – alati. Kas sa oled juba matusekorraldusega tegelnud?”
Sylvia noogutas. “Jah, doktor saatis surnumatja siia, aga see kõik tundub hirmus kallis.