Kuigi kuningas seisis teiste poole seljaga, oli ta kindel, et riigimehed silmitsevad üksteist tähendusrikkalt.
Nad mõtlesid tema venelannast armukese ärasaatmisele.
Nende seisukoht oli, et mida varem see toimub, seda parem.
Kuningas muidugi teadis, et nad olid alati hukka mõistnud tema suhte võõramaalasega, ükskõik kas venelase või kellegi teisega. Kuid nüüd, kui oht ähvardas just Venemaa poolt, pidi Natasha ilmtingimata lahkuma.
“Olgu ma neetud, kui lasen neil end selleks sundida!” pomises kuningas endamisi.
Kuid ta tundis juba, kuidas kuninganna Victoria käsi ta poole sirutub.
Ta oli juba püütud ämblikuvõrku nagu abitu kärbes ning põgenemisteed ei olnud.
See oli väga täpne metafoor.
“Põgenemisteed ei ole,” kordas ta endale.
Ta muljuti kahe suure jõu vahele, paremalt surus peale Venemaa ja vasakult Inglismaa.
Mõte sellest, kui vähe ta selle kõige suhtes ette võtta saab, muutis Alexiuse tulivihaseks.
Kuningas kõndis tagasi laua juurde.
Riigimehed tõusid püsti ja kuningas vaatas välisministrile otsa.
“Olgu nii,” ütles ta. “Te ei jäta mulle valikut, saatke oma saadik kuninganna Victoria juurde.”
Ta ei jäänud vastust ootama, vaid kõndis ruumist välja.
Kuigi ta mõistis, et see oli lapsik, lajatas kuningas ukse enda järel pauguga kinni.
Tema Majesteet kuninganna Victoria võttis härra Benjamin Disraeli rõõmuga vastu.
Mees meeldis talle.
Seda sai võrrelda ainult kuninganna sümpaatiaga lord Melbourni vastu tol ajal, kui naine alles troonile tuli.
Härra Disraeli meelitas teda.
Mees tõi talle lilli ning tegi komplimente nagu ei ükski varasem peaminister.
Lossiakendest sissetungivas hommikuvalguses nägi härra Disraeli välja veel parem kui tavaliselt.
Kui peaminister kuninganna käe suu juurde tõstis, naeratas viimane peaaegu plikalikult.
Peaminister oli kaasa toonud Derby krahvi, kes pidas välisministri ametit ja Crabrooki vikondi, kes oli sõjaminister.
Kuninganna istus ja härrased jäid tema ette seisma.
“Teie Majesteet, me tulime, nagu tavaliselt, paluma teie abi ja tarka nõu seoses ühe keerulise olukorraga, millele Teie Majesteedi tähelepanu on juba kord juhitud,” ütles peaminister.
“Sellisel juhul olen ma kindel, et see on seotud Venemaaga!” vastas kuninganna.
Härra Disraeli naeratas ja ütles: “Kas Teie Majesteet on kunagi eksinud? Kes teine teaks nii palju praegu Euroopat ähvardavast ohust?”
“Mis siis nüüd on juhtunud?” küsis kuninganna.
“Nagu Teie Majesteet teab, on meie agendid juba pikka aega informeerinud meid Venemaa ambitsioonidest Türgi Euroopa-alade ja Balkanimaade allutamise osas. Nad soovivad saada sama tugevaks jõuks kui Saksamaa ja muidugi ka Britannia.”
“On teil mingeid tõsiseltvõetavaid ideid selle kohta, kuidas me neid peatada saaksime?” küsis kuninganna.
“Me jälgime kõike toimuvat väga pingsalt,” vastas härra Disraeli. “Täna saime Tema Majesteedilt Vultarnia kuningalt Alexiuselt väga rõõmustava palve.”
“Millise?” uuris kuninganna.
“Ta palub Teie Majesteedil teie tarkuses ja Vultarnia ebakindlat olukorda arvestades leida talle inglannast pruut.”
Kuninganna noogutas.
“Ma mõistan kuninga motiive. Ma usun, et meil on olemas kuninglikust soost printsess, kes on valmis selle raske ülesande oma õlule võtma.”
Keegi ei vastanud.
Kolm riigimeest mõtlesid ilmselt, et pole põhjust kuningannale öelda, et kuningas Alexiusel on seelikuküti kuulsus.
Ehk oli ta noore mehena Prantsusmaal ja mujal Euroopas oma “sarved maha jooksnud”.
Nüüd oli kuningas üle kolmekümne. Vast on ta pärast troonile pääsemist maha rahunenud.
Lord Derby oli aga ühelt luureagendilt kuulnud, et kuningas Alexius on viimasel ajal hõivatud teatud Vene krahvinnaga.
Naine elas külalisena lausa palees.
Justnagu oleks kuninganna peaministri mõtteid lugenud, ütles ta: “Meil on vaja mõistlikku noort, umbes kahekümne kaheksa või üheksa aastat naist, kes suudab esindada britilikku arusaamist riigijuhtimisest ja hoolitseb ühiskonna arengu eest.”
“Muidugi, Teie Majesteet, teil on täiesti õigus,” ütles härra Disraeli. “Probleem seisneb sellest, et meie ei oska oma püüdlustest hoolimata Teie Majesteedile sobivat kandidaati soovitada.”
“Kindlasti on keegi!” vastas kuninganna teravalt. “Taevas teab, et sugulastest mul puudust ei tule ja siiamaani olen ma nad väga edukalt erinevatele troonidele paigutanud.”
“Olete tõesti, Teie Majesteet,” ütles lord Derby. “Ma olen teile piiritult tänulik, et mõistate, kui raske on selline ülesanne ühele välisministrile.”
Kuninganna naeris.
“Seda ma usun, lord Derby.”
Natuke aega valitses vaikus, siis ütles kuninganna Victoria: “Ma ootan ettepanekuid.”
“Me ootame neid pigem teilt,” ütles härra Disraeli.
“Keegi peab kindlasti olema!” ütles kuninganna.
Siis hakkas lord Cranbrook rääkima: “Teie Majesteet, mulle meenus just, et üks kauge sugulane Seriphose prints Lucian abiellus minu isa sõbra O’Kelly krahvi tütrega.”
Kuninganna silmad lõid särama.
“Jah, muidugi! Printsess Aileen. Ma andsin talle maja lossipargi ääres, kui ta abikaasa suri.”
“Teie Majesteedi mälu on vapustav nagu alati,” ütles härra Disraeli. “Ja kui ma ei eksi, siis on printsess Aileenil tütar.”
“On,” nõustus kuninganna. “Printsess Erina, mis on minu arvates väga ebasobiv nimi, kuigi iiripärane.”
Natuke aega valitses vaikus, siis ütles härra Disraeli: “Kas Teie Majesteet oleks nii armulik ja räägiks printsess Aileeniga? Kui uskuda meie luureagentide raporteid Venemaal toimuva kohta, siis mida varem see abielu aset leiab, seda parem!”
“Kas olukord on tõesti nii hull?” ei tahtnud kuninganna uskuda.
“Pole kahtlustki, et suurvürst Nikolai kogub suurt armeed,” vastas lord Derby. “Venemaa suurust arvestades läheb tal sõjaväe kogumiseks aega, kuid pole mingit muud mõistlikku põhjust nii suure armee kogumiseks, kui plaan sellega Balkani riike rünnata.”
Kuninganna ohkas.
“Nende takistamisega saame veel vaeva näha.”
Väikese pausi järel lisas ta vaikselt: “Ma olen alati arvanud, et kord tekib küsimus, kas maailmas valitseb Inglismaa või Venemaa mõju.”
Härra Disraeli ohkas ja ütles: “Ma kardan, et Teie Majesteedil võib tekkida raskusi oma kabinetiliikmete veenmisel, et tegu on reaalse ohuga.”
“Siis tuleb see neile selgeks teha,” vastas kuninganna karmilt.
Kuid tundus, et monarh on otsustanud esmalt kiireloomulisemate asjadega tegelda, sest ta teatas: “Ma saadan kohe printsess Aileeni järele, et ta juba täna pärastlõunal minu juurde tuleks ning siis saan ma teile öelda, millal printsess Erina on valmis Vultarniasse minema.”
“Madam,