“Mis on, preili Chandra?”
“Isa sai vist infarkti. Me peame arsti kutsuma!”
“Tagaukse juures on poepoiss,” vastas Ellen. “Ma saadan tema.”
Ta kiirustas minema ja Chandra jooksis tagasi isa juurde.
Ta teadis, et ei saa suurt midagi teha. Ta avas isa lipsu ja lasi krae lõdvemale, katsudes seejärel tema pulssi.
Chandra ei teadnud, kas see lööb korrapäraselt, aga igatahes isa elas ja hetkel oli see peamine.
Kaks tundi hiljem tuli arst koos Chandraga trepist alla.
“Teie isal vedas,” ütles arst. “See polnud väga raske infarkt. Ütleme, et see oli hoiatus ja ta peab tulevikus olema väga palju ettevaatlikum.”
Nad jõudsid alla ja arst silmitses esikus ootavaid kohvreid.
“Kardan, et teie isa pettub, kui ei saa Nepali sõita,” jätkas arst, “aga igasugused reisid on välistatud.”
Chandra vaikis ja arst lisas:
“Kui ta just ei saa talve Lõuna-Prantsusmaal soojas kliimas veeta.”
Ta naeratas ja pani käe Chandra käsivarrele.
“Ma tean, kullake, et see on võimatu, aga ma määrasin just sedasama ravi meie asevalitsejale.”
“Kas lord Dorritt on haige?” küsis Chandra.
“Ta on elanud liiga head elu ega ole end piisavalt liigutanud,” muigas arst, “ehkki ilmselt ei sobi mul seda öelda.”
“Isa nendes asjades süüdistada ei saa,” vastas Chandra.
“Ei, ja kahju, et nad kohti ei saa vahetada,” tähendas arst. “Kui teie isa saaks veeta talve sooja päikese käes ja lord Dorritt teeks nii palju tööd kui professor, oleksid nad mõlemad tervemad ja elaksid kauem.”
Chandra tõmbas hinge ja ütles siis:
“Mul on teile üks ettepanek.”
Chandra läks pärast arsti lahkumist üles isa tuppa, näol veidi kõhklev ilme.
Isa lebas patjadel ja Chandra teadis kohe, mida ta öelda kavatseb.
“Kui sa kuulasid seda vana lobasuud,” alustas ta ähvardavalt, “ja kavatsed mind takistada Nepali sõitmast, siis unusta ära!”
Chandra istus voodi kõrvale toolile.
“Sa ei lähe Nepali, isa,” ütles ta. “Sa lähed Cannes’i.”
“Cannes’i?” hüüatas isa. “Mis juttu sa ajad?”
“Ma rääkisin doktor Baldwiniga,” selgitas neiu, “ja ta teab üht väikest kena pansionaati, kus teil Elleniga on mõnus olla. Ta on ka ühe kohaliku arsti sõber, kes hakkab sind jälgima.”
“Sa oled hulluks läinud!” vastas isa. “Ma lähen Nepali ja mitte keegi, ei sina, Baldwin ega keegi teine saa mind takistada!”
Kui Chandra midagi ei öelnud, vaikis ta korraks ja jätkas siis:
“Ja mitte ainult sellepärast, et ma ootan väga seda reisi ja loodan leida Lootose käsikirja. Me vajame raha.”
“Meil on raha.”
“Kui ma oma kohust ei täida, ei saa me seda endale jätta,” vaidles isa vastu.
“Kuula nüüd, isa,” ütles Chandra, kummardus ja võttis isa käe pihku. “Ma armastan sind ega kavatse lasta sul surra kusagil Nepali mägedes, kui mind pole sinuga. Sa tead väga hästi, et ei saa nii rasket retke praegu ette võtta, sest su süda on haige.”
“Ma pean, Chandra, ma pean!”
“Ei,” vastas Chandra. “Ma korraldasin kõik ära ja ma ei lase sul oma elu Lootose käsikirja pärast kaalule panna. See pole sellist riski väärt!”
Ta sundis end naeratama ja lisas:
“See on olnud olemas juba kaks tuhat aastat ja hoolimata sellest, kas sa selle leiad või mitte, on see kahtlemata ka järgmise kahe tuhande aasta pärast olemas!”
“Mida sa öelda tahad?” päris isa.
Nüüd kõlas isa hääl väsinult, nagu oleks tütrele vastuhakkamine ta ära kurnanud.
“Ma otsustasin,” ütles Chandra vaikselt, “et sina lähed Elleniga Lõuna-Prantsusmaale ja mina lähen sinu asemel Nepali.”
“S-sina?”
See sõna tuli katkendlikult üle professori huulte.
“Miks mitte?” küsis Chandra. “Sa ju tead, et ma oskan määrata käsikirja vanust sama täpselt kui sina.”
“Kas sa tõesti arvad, et Frome võtab su kaasa?”
“Ta võib viimasel hetkel keelduda,” sõnas Chandra, “aga selleks ajaks olen ma Nepalis ja kui ta ei taha üksi minna, milles ma kahtlen, kulub tal sinu… või minu teadmistega asjatundja leidmiseks aega.”
Isa vaatas teda rabatult ja hakkas siis Chandra üllatuseks naeru kihistama.
“Ma ei usu, et Frome on kunagi niisuguses plindris olnud,” sõnas ta. “Samas ei saa me siiski seda teha.”
“Miks mitte?” uuris Chandra.
“Sest ta maksis minu teenete eest.”
“Ta ei saa sind reisile kaasa, sest sa pole terve,” vastas Chandra, “ja tõtt öelda ei saa me talle raha tagasi anda ja ma ei taha ka.”
Professor sulges korraks silmad ja Chandra tundis, kuidas isa käsi tema peos muutus lõdvaks.
“See on… vale!” pomises isa.
“Aga ma peame seda tegema,” ütles Chandra, “ja ma ei luba sul end selle pärast ärritada. Jäta kõik minu hooleks, isa.”
Seda öeldes tajus ta, et isa libiseb oma sisemaailma.
Seda oli varemgi juhtunud, kui professor tundis, et tal on ebamugav või liiga keeruline mingist ebameeldivast olukorrast või otsuse tegemist pääseda.
Siis oli see olnud tema psühholoogiline meetod, et vältida tõele silmavaatamist, aga nüüd teadis Chandra, et oma osa on siin ka füüsisel.
Infarkt oli isa nõrgestanud ja kurnanud ning ta ei soovinud vaielda ega isegi arutada probleemi üle, millele tal lahendust polnud.
“Jäta kõik minu hooleks, isa,” kordas Chandra.
Ta mõistis, et isa oli uinunud, suudles teda kergelt laubale ja tõmbas kardinad ette.
Allkorrusel kohtas ta Ellenilt ootuspärasest hulga tõsisemat vastupanu.
“Kui te arvate, et võite üksinda kuskile paganaid täis pärapõrgusse minna, kus teie isa esimest korda haigestus, siis ärge lootkegi!” kuulutas Ellen kindlalt.
“Teil on isaga Lõuna-Prantsusmaal väga hea olla,” vastas Chandra. “Doktor Baldwin ütles, et isa on kevadeks hoopis teine inimene.”
“Ja mida teie ette võtate, tahaksin ma teada?” päris Ellen vihaselt.
“Mina teenin välja selle kuussada naela, mille lord Frome isale andis ja mida me tagastada ei saa.”
“Ükski kombekas noor daam ei läheks saatja ega teenijata mitte kuhugi.”
“Sa ei saa ometi tahta, et ma teenijanna mägedesse kaasa veaksin,” tähendas Chandra, “ja isegi kui ma sellega nõustuksin, siis kes julgeks minuga kaasa tulla?”
Ellen pomises midagi ebaviisakat ja Chandra, kes oli alati osanud vanadaami lohutada, pani talle käe ümber.
“Ära muretse, Ellen. Ma suudan enda eest hoolitseda ja sa tead, et lord Frome saadab isale Bombaysse teenri vastu, nii et keegi tassib ka mu pagasit.”
“Võib-olla,” tunnistas Ellen, kes teadis, kui tublid hindudest teenrid on, “aga te