“Ellen, mis sa arvad?” hüüdis Chandra kööki astudes.
“Millest, preili Chandra?” küsis Ellen pilku tõstes. “Ma arvan, et te jäite teejoomisele hiljaks, vaat mis. Ja meil on külaline.”
“Külaline läks minema, Ellen,” vasta Chandra. “Ja pane nüüd tähele, sest sa ei usu oma kõrvu, aga ta jättis maha tšeki kuuesajale naelale!”
“Preili Chandra, mulle ei meeldi säärased naljad. Raha, kui seda pole, pole naljaasi.”
“Ma ei teegi nalja, aga ma naeran, sest see on tõsi, Ellen! Lord Frome, kes oligi isa külaline, andis isale tšeki kuuesajale naelale, et isa temaga Nepali sõidaks!”
Ellen pani leivanoa käest ja põrnitses Chandrat, nagu oleks viimane hulluks läinud. Siis ta ütles:
“Nepali? See on võimatu, preili Chandra, te teate seda isegi!”
“Ei, see on tõsi, Ellen. Isa nõustus. Ta igatseb sinna. Mis sa arvad, kas see on tema jaoks liigne pingutus?”
“Mitte ainult seda, preili Chandra, vaid see tapab ta – vaat mis!”
Chandra ei vastanud ja Ellen jätkas:
“Teie ema ütles mulle tihti, et need pikad reisid kaugetesse kohtadesse saavad talle saatuslikuks. Ja kuidas ta saab oma arust sellises vanuses minna ringi seiklema?”
Chandra oli rabatud.
“Ma arvasin ka, et see on tema jaoks liig, Ellen, aga ta on nii elevil ja otsustanud minna. Ja mõtle ise – me saame kõik võlad ära maksta! Härra Dart küsis tänagi, kas me saame osa võlga tasuda. Ma lubasin isaga rääkida, aga teadsin, et erilist lootust pole.”
“Raha pole veel kõik, preili Chandra!” turtsatas Ellen vihaselt leiba lõigates. “Teie isa on haige, ehkki ta seda ei tunnista.”
Chandra istus laua taha.
“Kui ta ei lähe, peame raha lord Frome’ile tagasi andma. Millest me siis elame?”
“Ma ei tea, preili Chandra,” ütles Ellen. “Tean vaid, et teie isa pole mägedes ronimiseks ja muuks sarnaseks piisavalt terve ning teie ema rääkis ikka, et need palavikud, mis teda nõrgestasid, ei teinud ta südamele midagi head.”
“Sa hirmutad mind, Ellen.”
“Keegi peab siin majas kainelt mõtlema,” tähendas teenija.
Ta pani kurgivõileivad taldrikule ning võttis kandiku, kuhu oli sättinud pitsäärega liniku ja ilusa portselanserviisi.
Ema eluajal kasutusel olnud hõbelusikad olid ammu maha müüdud.
Ellen valmistas isale teed alati täpselt samamoodi nagu ema eluajal.
Chandra arutles sageli, kas isa üldse märkas, kui peenelt kõik serveeritud oli ja kas ta oleks muretsenud, kui midagi oleks teisiti olnud.
Ellen läks kandikuga mööda koridori ees ja Chandra tema kannul.
Alles esikusse jõudes ruttas ta ette, et avada Ellenile kabineti uks.
Isa istus nahkses tugitooli, kuhu ta Chandrast oli jäänud, ja tema huulil oli naeratus, mis ütles neiule, et isal on hea meel.
“Teie tee, sir,” sõnas Ellen, pannes kandiku professori kõrvale lauale.
“Tänan, Ellen. Preili Chandra ilmselt rääkis teile põnevaid uudiseid?”
“See kõlab tõesti põnevalt, sir,” vastas Ellen, “aga kas te olete mõelnud, millist pingutust see teilt nõuab?”
“Ma olen mõelnud, et see saab olema üks mu elu põnevamaid rännakuid,” tähendas professor rahulolevalt.
“Mul on meeles, sir,” jätkas Ellen segamatult, “et te käisite viimati sellisel retkel peaaegu kümme aastat tagasi. Kui mäletate, siis oli see Sikkimisse.”
“Oo jaa, ma mäletan seda hästi!” sõnas professor. “See oli väga huvitav reis, aga mitte nii tulemuslik, kui ma lootsin.”
Ta vaatas Chandrat ja lisas:
“Sa ju mäletad, et ma tõin kaasa mõningaid budistlikke teoseid, mis nüüd asuvad India raamatukogus, aga need polnud nii vanad, kui me olime lootnud.”
“Kui ma neid mõni aasta tagasi lugesin, isa, sain aru, et need pole pärit piisavalt varasest ajast, et olla tõeliselt väärtuslikud,” tähendas Chandra. “Vähemalt mitte kollektsionääri jaoks.”
“See oli kümme aastat tagasi, sir,” ei andnud Ellen alla.
“Olgu, Ellen, kümme aastat tagasi!” nõustus professor. “Aga ma olen siiski piisavalt noor, et Nepali minna.”
“Loodetavasti mõtlete sama ka kohale jõudes, sir,” lausus Ellen salvavalt ja lahkus kabinetist, nagu kartes, et võib öelda midagi, mida hiljem kahetseb.
Professor muigas.
“Ellen on mind alati poputanud, täpselt nagu su ema. Sina, mu kallis, oled palju mõistlikum. Sa ju saad aru, et see on elu parim võimalus ja miski ei sunniks mind sellest loobuma.”
“Ma saan aru,” vastas Chandra “ja ma olen ise ka Lootose käsikirja pärast elevil.”
“Sa suudad seda tõlkida,” sõnas professor, “ja võibolla on see lõpuks ometi selline sanskriti teos, mis kaasaegse maailma meeli köidab.”
“See oleks tõesti ime,” lausus Chandra kibedusega.
Ta teadis, kui vähe tunti huvi isa tõlgitud teoste vastu. Tema jaoks olid need täis kauneid ja inspireerivaid mõtteid, mis võiksid innustada neid mõistvaid inimesi püüdlema tähtede poole.
Chandrale olid ta isa tööd, mida peeti sageli “vanadeks tolmunud raamatuteks”, avanud uusi maailmu ja tutvustanud suurvaimude mõtteid.
Chandra seisis isa kõrval ja isa võttis tema käe pihku.
“Sa oled olnud pärast ema surma mulle hea tütar, Chandra,” ütles isa. “Ma tunnen temast iga päev puudust, aga mul oled sina ja sellest on palju abi.”
“Mul on hea meel, isa,” vastas Chandra, “ja Elleni sõnadest hoolimata pead sa sellele reisile minema. Sa oleksid nagu Kuldvillakut otsiv Iason ja isegi kui sa käsikirja ei leia, on selle otsimine väga põnev.”
Isa noogutas ja Chandra meelest oli tema pilgus sära ning ta tundus noorem.
“Vanas eas on lootus peamine,” mõtles Chandra endamisi. “Tegelikult on see nii igas vanuses. See on palju parem toonik kui ükskõik milline apteegiravim.”
Ta pigistas isa kätt ja ütles:
“Ma lähen nüüd pööningule, isa, ja otsin välja kõik need riided, mis me emaga ära pakkisime, kui te Sikkimist tagasi tulite. Panime nende juurde hulgaliselt koitõrjepalle, nii et need peaksid olema täiesti korras. Ja juurde pole sa võtnud, nii et need peaksid sulle selga mahtuma.”
Isa naeris ja patsutas kõhtu.
“Jah, mu kõht on endiselt lame ja hobusel pole raske mind mäest üles kanda.”
“Ma tahan, et sa peaksid iga päeva kohta päevikut,” jätkas Chandra, “et ma saaksin seda lugeda, kui sa koju tuled ja tunda, nagu oleksin sinuga koos reisinud.”
“See rännak ei sobi naisele,” ütles tema isa, pooleldi siiski nagu lootes, et tütar saaks temaga kaasa tulla.
“Sa ei öelnud seda siis, kui ema sinuga Sikkimisse kaasa tuli,” märkis Chandra. “Ja ära unusta, isa, et ma käisin sinuga Indias, kui seal oli väga kuum suvi.”
“Jah,” vastas isa, “sa olid juba lapsena väga tubli rändur.”
Chandra seisatas uksel.
“Pole vist mõtet lord Frome’ilt küsida, kas ma saaksin kaasa tulla,” lausus ta vaikselt. “Sinusugusel tähtsal mehel peaks ju abiline olema ja ma võin olla kas või sinu toapoiss.”
Professor