Tumedam poolus. Kaidi Kangur

Roosinupult Rongale ja vastupidi.

      „Kas lähete tagasi tavapärast teed pidi?“

      „Omast arust juba ütlesin, et see on minu jaoks suletud.“

      Mehe käsi jäi korraks habemesse kinni.

      „Aga välja saate sealt ikka, sest mina tõket pannud ei ole.“

      Ronk kehitas ükskõikselt õlgu.

      „Kas mina pean ka kuskile minema? Mis väljaspool on? Kas seal on ilusam,“ sädistas Roosinupp järsku oma heliseva häälega ning keerutas juuksesalku peenelt sihvakate sõrmede vahel.

      „Kas ta ära ei kao?“ päris Ronk jutuvadast välja tegemata Roosinupule viidates. Roosinupp pöördus mehe poole, kes tema pilku vältis ning selle asemel Rongale vastas:

      „Kindlasti mitte niipea. Nad on üldjuhul seotud inimesega, kes neid esimest korda sellises olekus katsub. Kohati allumatud, kuid siiski kiindunud. Mitte igaveseks – nad ei ela ju igavesti, kuid mõneks ajaks siiski.“

      Ronk vaatas tüdrukut pika läbitungiva pilguga. Joraoona naeratas kergendatult ja Roosinupp torutas huuli. Ta mõistis hägusalt, et räägiti temast ja janunes rohkemat kuulda. Ta poleks selle peale tulnudki, et end kuidagi solvatuna tunda, et keegi talle praegu tähelepanu ei pööranud.

      „Siis me lahkume,“ noogutas Ronk teravalt ja haaras tüdrukul kaenla alt.

      „Ai!“ hüüatas tüdruk ning kihistas omaenda hääletooni peale naerda. Ronk astus kindlate sammudega avause poole, mis just oli tekkinud. Ta laskis Roosinupust järsult lahti ning tõstis käed enda ette, justkui midagi nähtamatut lükates. Mees hüüdis talle veel midagi hüvastijätuks järele kuid Ronk isegi ei pilgutanud seepeale. Roosinupp vaid vaatas juuste lehvides tagasi ja viipas käega. Siis avastas ta põnevusega oma ilusad ümmargused varbad ning neid liigutades ja silmadega süües järgnes Rongale.

      Nad läbisid peegeldavast peaaegu-veest udutaolise vaheseina, mis jättis naha kuivaks ning voolas ühtesoodu hoolimata sellest, et polnud pealtnäha ühegi veekoguga ühenduses. Seejärel Ronk seisatas, haaras taas Roosinupust ning sulges silmad. Nõnda kõndis ta edasi üht kätt piha kõrgusel hoides ja tundlike sõrmedega õhus otsivaid liigutusi tehes. Viimaks haaras ta millestki, tõmbas käe enda poole ja järgmisel silmapilgul ilmusid nad kahekesi vetikarohelisel, roomavate tuleleekidega sillal. Seal avas naine taas silmad.