Hing maanteeserval. Urmas Vadi

lõpus, ehk ulatada isegi lillekimp või šokolaadikarp, kummardada ja lahkuda. Aga ka see näis liigse kalkusena, istuda terve tund ära ja jätta tunne, et pole midagi, ja siis pärast lihtsalt öelda – no nii, hääd pääva, ela hästi! Seepärast kohe, kui ta Margiti kabinetti sisenes, jäi ta ukse kõrvale seisma ja rääkis, mis oli juhtunud ja et ega nüüd vist muud ei jäägi üle kui ikka kroon istutada. Tõnule väga ei meeldinud suuri otsuseid vastu võtta ja ka siin ootas ta veidi Margiti abi, kes sõnaski:

      „Eks ta õige on muidugi.“

      Täiesti kainelt ja rahulikult rääkis Margit hambaravikabinettidest, eks nad kõik, kel on võimekus istutada implantaate, on head, ka hinnaklass on enam-vähem sama, ei osanud ta kedagi eelistada. Huvitav, kas Margit parandab ja puurib ise enda hambaid, turgatas miskipärast Tõnule pähe, ei teagi, miks. Tekkis väike kohmetu paus, ju Margit mõtles, et mees astub kohe minema, Tõnu aga ootas, et kas tulebki nüüd lahkuda, kuidagi nagu ei tahtnud, see mõjuks liiga järsult ja lõplikult. Pealegi oli ju veel üks auk, millest nad mõlemad olid Margitiga rääkinud, aga see oli selline nii-öelda varuauk, millega andis oodata, kui suuremad ja kiiremad küsimused on lahendatud.

      „Äkki vaataks selle viimase augu veel üle?“

      „Jaa, muidugi,“ oli Margit kohe valmis. Mitte miski ei reetnud naise pettumust ega kurbust, ainult et kui muidugi rääkisid nad terve puurimise aja maast ja ilmast, või tegelikult tegi seda Margit, sest Tõnu hoidis oma suud lahti ja nii talle sobis, siis nüüd oli Margit kuidagi sõnaahtram, kordas vaid aeg-ajalt: „Ega siin tõesti midagi muud ei olegi teha kui implantaat istutada… Kui mina siin saaksin, ma paneksin teile ise selle uue hamba.“ Nii kahju, et ei saanud!

      See väike varuauk osutus siiski palju suuremaks ja sügavamaks, kui esialgu oli paistnud. Tõsi, seda oli juhtunud üsna tihti, et suht kena pealispinna all on lood suht soised, eks nii ole teinekord ka inimestega. Puurimist oli omajagu. Muidu oli ikka Margit rääkinud ja selgitanud, mida ta teeb, küsinud, kas on valus, silitanud poolriivamisi oma siidja silikoonist kindaga Tõnu põske ja öelnud, et nüüd võib korraks suu kokku panna ja puhata, kuid täna mitte. Ka ei pakkunud ta, et võib teha tuimestava süsti. See oli juba veidi imelik, justkui trööstides lausus ta uuesti, et ikka väga hea, kui Tõnu teise kohta läheb, kus osatakse kroone panna. Aga väike loperdus oli naisel käe sees, pooleldi hajameelsusest tungiski puur närvi. Tõnu kiiksatas, Margit vabandas, asetas korraks oma rahustava käe mehe lainetavale rinnale, ise aga mõtles:

      „Miks mina üksi pean olema see, kes tunneb valu!“

      Viimaks Tõnu tõusis, maksis, kummardas ja läks. Ukse peal lausus:

      „Äkki ma tulen veel tagasi. Käin seal ära, vaatan, kuidas on, ja siis tulen ehk tagasi.“

      Margit tõstis pilgu ja naeratas.

      „Ei te enam tule.“

      Ta teadis, mida ta räägib, ükski neist minejatest polnud tagasi tulnud.

      Tõnu läks õue, värske õhu kätte, hingas sisse ja välja, päike paistis otse silma, nüüd on see tehtud! Halb tunne oli küll veel sees, aga küll see vaikselt üle läheb. Elus tuleb ikka ette olukordi, kust tahaks lihtsalt minema jalutada, kõik tundub nii raske ja vastik. Siiski on kõige õigem neil hetkedel katsumustele otse vastu astuda ja kõik lahendada nii viisakalt kui võimalik. Ja Tõnu sisendas endale, et see, mida ta tegi, oli õige. Parim kõigist neist kehvadest variantidest. Kuid see halb tunne ei kadunud. Läks isegi hullemaks. Ta käis ringi, nagu oleks midagi kadunud, kuid viimaks leidis ta lahenduse ja rahu.

      Sel päeval, kui Tõnu läks uude kliinikusse, et istutada implantaat, peatus ta äkitselt keset tänavat, võttis taskust telefoni, tühistas oma aja ja helistas kohe Margitile, kelle märkmik oli täis nagu ikka, aga Tõnu jaoks leidis ta alati midagi. Nagu kivi veeres mehel südamelt:

      „Jah, elus on ka midagi muud peale hammaste!“