Mõõgad ja nõidus. Fritz Leiber

oli tema peaaegu seitsmejalase pikkuse ja nõtke sihvakuse, sepistatud kaunistuste ja hiiglasliku mõõga järgi hõlbus aimata: tegu oli selgesti barbariga, kes oli pärit isegi Kaheksast Linnast ja Trollisammu Mägedest põhja pool asuvalt külmalt kõnnumaalt. Hiirepüüdja esivanemaid oli juba raskem ära arvata ning tema lapselik kehaehitus, hallid rõivad ja hiirenahast kapuuts, mis varjas ta tõmmut lamedavõitu nägu, ja petlikult hapra väljanägemisega rapiir ei teinud järeldusele jõudmist lihtsamaks, kuid miski temas vihjas linnadele ja lõunale, hämaratele tänavatele ja päikese käes kõrbemisele. Kui paar teineteist läbi häguse, kaugetest tõrvikutest valgustatud udu silmitses, olid nad juba jõudmas ähmasele arusaamale, et nad olid kaks kunagi ammu üksteisest eraldatud, kokkusobituvat tükki ühest suuremast kangelasest ning et nad mõlemad olid leidnud seltsilise, kellega koos seigelda läbi tuhande eksirännaku ning seiklusi täis elu – või saja elu.

      Sel hetkel poleks keegi osanud arvata, et Halli Hiirepüüdja nimi oli kunagi Hiir või et Fafhrd oli alles hiljuti olnud nooruk, kelle hääl oli kõrgeks treenitud, kes kandis üksnes valgeid nahku ning kes ikka veel magas oma ema telgis, kuigi oli juba kaheksateist aastat vana.

      LUMENAISED

      Lume klanni naised pidasid Külmas Kantsis keset kesktalve meeste vastu külma sõda. Nad sumpasid kummitustena oma kõige valgemates nahkades ringi, olles vastsadanud lume taustal peaaegu nähtamatud, ning hoidsid omavahel kokku, kas siis haudvaikselt või äärmisel juhul tigedate varjudena sisistades. Nad vältisid Jumalakoda selle puudest sammaste, nööridega kokkupõimitud nahkseinte ja kõrgustesse pürgiva männiokastest katusega.

      Nad kogunesid suurde ovaalsesse Naiste Telki, millest valvati ligipääsu väiksemate koldetelkideni, et koos istudes loitsida ja kurjakuulutavalt oielda ning läbi viia mitmesuguseid vaikivaid rituaale, mille eesmärgiks oli luua võimsaid nõidusi, mis pidid nende abikaasad pahkluid pidi Külma Kantsi külge aheldama, nende niudeid nöörima ja andma neile vesise, tilkuva nohu, ähvardades ka Suure Köha ja Talvepalavikuga. Iga mees, kes oli piisavalt rumal, et päeval üksinda ringi liikuda, riskis sellega, et ta piirati sisse ning külvati lumepallivalinguga üle, ning kui ta kinni püüti, siis järgnesid valusad hoobid, olgu siis tegu skaldi või võimsa kütiga.

      Ja Lume klanni naiste vihisevad lumepallid ei olnud mingi naljanumber. Tõsi, nad polnud viskamises osavad, kuid nende lihased olid halgude raiumisest, okste lõikamisest ja karusnahkade, sealhulgas ka lumehiidude raudtugeva naha parkimisest väga sitked. Ja mõnikord võlusid nad oma lumepallid jääks.

      Soonilised, talvest karastunud mehed talusid seda kõike piiritu väärikusega, patseerides oma silmatorkavates mustades, punakaspruunides ja vikerkaaresarnaseks värvitud pidulikes nahkades ringi nagu kuningad, jõid meeletutes kogustes, ent salaja, ning kaubitsesid justkui kavalad ilthmarid, vahetades oma merevaiku ja ambrat, üksnes öösel nähtavaid lumeteemante, läikivaid karusnahku ja jäätaimi kootud kangaste, kangete vürtside, töödeldud raua, mee, vahaküünalde, värviliste pragisevate tulesegude ja muude tsiviliseeritud lõuna kaupade vastu. Siiski jälgisid nad üldiselt hoolikalt, et nad oleksid mitmekesi koos, kuid sellest hoolimata tilkusid nende ninad sageli vett.

      See ei olnud kauplemine, mille vastu naised protesteerisid. Nende mehed olid head kaubitsejad ning nemad, naised, olid peamised kasusaajad. Nad eelistasid seda oma abikaasade juhuslikele rüüsteretkedele, mis viis nood iharad mehed mööda Sisemere idakallast kaugele allapoole, eemale vahetust matriarhaalsest järelvalvest ning, nagu naised mõnikord kartsid, ka nende võimsa naiseliku maagia haardest. Lume klanni liikmed veetsid enamiku oma elust Külmal Tühermaal, vallutamatu Hiiglaste Mäestiku ning veelgi kaugemal põhjas asuva Iidsete Luude eelmägedes ja Külm Kants oli kõige lõunapoolsem paik, kuhu kõik klanni liikmed korraga sattusid, nii et see kesktalvine laager oli nende kord aastas avanev võimalus rahulikult kaubelda reisihimuliste mingolite, sarheenmarlaste, lankhmarlaste ja isegi harvade idamaiste kõrbemeestega, kes olid oma turbanid silmini pähe tõmmanud, riides nagu kubujussid, ja kandsid suuri kohmakaid kindaid ja saapaid.