Marie istus ta kõrvale, võttis tal ümbert kinni ja silitas pead. „Vaeseke, mul polnud ju sellest aimugi … Las need pisarad tulla. Ma saan su valust hästi aru.”
Toetanud pea Marie õlale, nuuksus ja luksus Célestine, kuni tundis, et ta silmist ei tule enam piiskagi.
„Kindlasti toetab su mees sind sel raskel ajal, eks ole?” küsis Marie kaastundlikult.
Célestine ohkas vaevatult. „Albertist räägin ma homme. Olen praegu kohutavalt väsinud.” Ta haigutas mitu korda ja hoidis lauaservast kinni, et toolilt mitte maha kukkuda.
Marie hüppas püsti, võttis riidekapist teki ja padja ning soputas need kohevile. Kui Célestine veidi aja pärast sõbranna kõrval kitsal voodil lamas, tundis ta kehas tinast raskust. Ta oli Pariisis, ja ta ei olnud üksi. Marie südamlikkus ja mõistev olek pakkusid talle lohutust ja lootust. Homme algab tal uus elu.
TEINE PEATÜKK
Célestine tundis värske piparmünditee hõrgutavat lõhna. Rammetult piilus ta tekiserva alt välja ja nägi juba täies rõivastuses Maried, kes pliidi ees seisis ja teed läbi sõela tassidesse kallas.
„Tere hommikust. Sa oled juba üleval? Mis kell on?” Unesegasena ajas Célestine end sirgu ja hõõrus silmi.
„Saab kohe seitse.”
„Nii palju? Oleksid pidanud mind äratama.”
„Ma tõusin ise ka alles mõne minuti eest, mul on täna õhtune vahetus. Pole midagi paremat kui pärast ärkamist veel natuke aega voodis lesida. Sulle ju maitseb piparmünditee? Kohvi ma sulle kahjuks ei saa pakkuda. Eelmisel nädalal hankisin endale kohvikaardi eest pudeli lõhnaõli. Ettekandja palgast luksuse jaoks just ei piisa.”
„Tee sobib mulle väga hästi.” Kiiresti ronis Célestine voodist välja, otsis endale tuhvlid jala otsa ja tõmbas Marie sinise säravpunaste moonidega hommikumantli ülle. Tasakesi hiilis ta läbi trepikoja alla tualettruumi, lootes, et ükski kaasüüriline teda säärases riietuses ja sassis peaga ei juhtu nägema. Kitsast aknast tungis viletsasse pugerikku külma õhku. Väljaheidete ja mädamuna hais ajas iiveldama. Täna tuli pesemise asemel vaid korra märja käega üle näo kaabata, liiatigi kui roostes kraanist kollaseplekilise kraanikausi kohalt tuli vett üksnes armetu nirena.
Vahepeal oli Marie pannud kausikesega lauale mõned mandliküpsised ja ahjus tule läitnud, nii et väikeses katusekambris oli tunda hubast soojust.
Mõne teesõõmu järel tundis Célestine end juba erksamana. Marie toppis endale terve küpsise korraga suhu.
„Mulle meeldib kõik, mis on magus. Mõnikord annavad külalised mulle jootraha asemel sigarette. Ma vahetan need alati šokolaadi või küpsiste vastu. Tubakast ma ei hooli. Tead sa ka, mida praegu mustal turul paki sigarettide eest võib saada?” Kuid ega ta vastust oodanudki. „Ma lähen uudishimust lõhki. Mis selle Albertiga on?”
Ükskõikselt kehitas Célestine õlgu. „Ma andsin talle hundipassi.”
Marie vaatas talle ammulisui otsa. „Mida? Aga … te ju just abiellusite.”
„Ei, õnneks me niikaugele ei jõudnudki. Tund enne laulatust suri mu ema. Meie kõigi jahmatuseks, sest ta oli terve kui purikas.”
„Õudne! Aga mis tähendab õnneks? Oma kirjas rääkisid sa mulle oma peigmehest ju nii vaimustunult. Kas ta pole siis nägus, tumedate juuste ja terassiniste silmadega …”
„Mis tähtsust on välimusel? Juba mõni päev pärast mamma surma oli Albert tahtmist täis laulatus ikkagi ära teha. Kui ma talle ütlesin, et vajan leinaaega ega saa rõõmsa peo pidamisele mõelda, nimetas ta mind sentimentaalseks ullikeseks. Tema pealekäimisel loobusin ma oma töökohast vallavalitsuses. Minu asi olnuks üksnes tema eest hoolt kanda.” Põlglikult kõverdas Célestine huuli ja pudistas pahaselt näppude vahel mandliküpsist. „Albert tahtis mulle dikteerida, mida ma endale selga panen, kuidas räägin ja kellega läbi käin. Ta rääkis pidevalt, kuidas ma tulevikus kodus toimetama ja tema lapsi ilmale tooma peaks hakkama, küsimata kordagi, kuidas mina meie ühist elu ette kujutan. Ja selle asemel et mulle ema matustel toeks olla, läks tema oma sõbra sünnipäevale. Tegelikult ei kibelenudki ma ise sugugi abielluma, aga ei tahtnud mammale pettumust valmistada. Ta soovis nii väga, et keegi mind ikka kaitseks, pärast seda kui … tead ju küll, papa ja Pierre …” Ta hammustas huulde ja jäi vait. Ühe sõõmuga rüüpas ta tassi tühjaks, otsekui tahtnuks kurbi mõtteid alla loputada.
„Albertil on vist suurt pärandust oodata,” lausus Marie mõtlikult ja kastis hajevil ilmel küpsist tee sisse.
„Tema rahast pole mul sooja ega külma,” pahvatas Célestine südamest. „Mis tähtsust sel on, kui ta mind ei armasta? Ta nägi minus ainult trofeed, mida teistele ette näidata nagu oma Peugeot 202.”
Marie mälus pehmet küpsist ja raputas hukkamõistvalt pead. „Célestine, meile, naistele, on ikkagi kõige tähtsam, et oleks keegi, kes meid üleval peab. Mina vaataksin rahaka mehe juures küll mõnele veale läbi sõrmede. Meie kolkas poleks minu jaoks aga niisugust eksemplari leidunud. Ega ma muidu Pariisi poleks tulnud. Sõda võttis palju mehi ära, meie valik on väga piiratud.”
„Mina ei lase kellelgi endale ette kirjutada, kuidas ma elama pean. Pigem juba jään üksi,” vaidles Célestine otsustavalt vastu.
„Oota ainult, kuni kohtad seda õiget, küll sa siis teisiti mõtled.” Marie korjas nõud laualt, viis need valamu juurde, puistas sinna lusikatäie soodat ja lisas kuuma vett. Célestine’il polnud tahtmist vaidlust jätkata. Oma esimest päeva Pariisis ei soovinud ta nääklustele kulutada. Oli ilmselge, et küsimuses, milliseid väärtusi abielumehelt oodata, olid nad sõbrannaga eri meelt. Ta võttis ruudulise köögirätiku ning hakkas taldrikuid ja tasse kuivatama.
„Teeme õige täna midagi,” pakkus Marie. „Ma pean tööl olema alles kell neli. Mida sina tahaksid ette võtta?”
„Kõigepealt tahaks ma onule ja tädile telegrammi saata, et olen ilusti kohale jõudnud. Ja siis? Ma ei teagi õieti …”
„Mis sa arvad, kui läheksime Galeries Lafayette’i väiksele avastusretkele ja laseksime endale kõige uuemaid sukamoode näidata? Kui me just iga vaateakna ees seisma ei jää, oleme veerand tunni pärast Haussmanni bulvaril.”
Kui Célestine sai postkontoris telegrammi saadetud, läks ta Marie kannul Clichy väljakule, mille keskel kõrgus kivist soklil pronksist skulptuurirühm. Siia jooksis kokku viis tänavat, nii et pidevalt vuras neist mööda autosid, motorollereid ja jalgrattaid. Vahepeal möödus klobinal ka üks hoburakend, mille kutsar hoidis ühes käes ohje, teises sigaretti. Ebalevalt jäi Célestine kõnnitee serval seisma ja haaras Mariel abiotsivalt käest kinni. Üheskoos ootasid nad, kuni politseinik oma postilt liikluse käeviipega peatas ja jalakäijatele tee vabaks tegi. Kui nad Batignolles’i bulvarist üle läksid, vilistas kordnik neile järele, mille peale Marie talle rõõmsalt lehvitas.
„Ära ole nii hirmu täis, ma chère. Esimestel päevadel ei julenud mina ka kuidagi üle tänava minna. Usu mind, liiklusega harjub päris ruttu ära,” lubas Marie, ja Célestine lootis, et sõbrannal on õigus.
Külm sügistuul puhus neile näkku ja pani lõdisema. Kiiresti astusid nad piki Clichy tänavat. Ühe poe ees Milani tänava nurgal seisid inimesed, et saada toidukaartide eest võid, piima, õli, nuudleid, kohvi, suhkrut ja jahu. Põhitoiduaineid, mida ka kaks aastat pärast sakslaste lahkumist ikka veel range normi järgi jagati. Milline õnn, et tema onu ja tädi olid Genêts’s vanavanemate vürtspoodi edasi pidanud, mõtles Célestine tänutunde ja nukrusega. Nõnda oli nende perekonnal olnud ka sõja-aastatel piisavalt süüa, erinevalt paljudest teistest, kelle juures võis neil aegadel läbi elatud kitsikust tänaseni kaugelt märgata.
Imestusega pani ta tähele, kui hästi mõned inimesed tema ümber riides olid. Ta oli küll isegi arvanud, et pariislased riietuvad teisiti kui