„Küllap sellest peab piisama,“ tähendas ta viimaks ja Selina tundis korraga soovi oma vajakajäämiste pärast vabandust paluda, kuigi tal polnud endiselt vähimatki aimu, millest Julia rääkis.
„Kuidas palun?“ küsis Selina, taibates, et temalt oodatakse mingit vastust.
Mõtisklustest üles raputatud Julia tõi kuuldavale heliseva naeru ja vabandas oma veidra käitumise pärast. „Ma selgitan sulle kõike peagi, kuid praegu ootan ma oma nõo, lord Cassidy saabumist.“
Selina, kes ikka veel millestki aru ei saanud, noogutas ja Julia hakkas erutatult vadistama. „Palun tule ja võta istet, et me saaksime oma tutvust värskendada. Räägi mulle, mida sa oled teinud kõik need ... kas tõesti juba viis aastat?“
Selina kinnitas talle, et nende viimasest kohtumisest oli tõepoolest möödunud viis aastat, ning rääkis proua Ossory seltsilisena veedetud ajast.
„Küllap oli see sinu jaoks väga igav,“ sõnas Julia.
„See polnud sugugi ebameeldiv, kuigi vahel igatsesin tõesti mõne omaealise seltskonda. Bathist on saanud gerontide meelissihtpaik.“
„Saan sinust suurepäraselt aru. Ka minu meelest on välismaalased nii tüütud.“ Julia jätkas enne, kui Selina talle ta eksitust selgitada jõudis: „Ja ma olen päris kindel, et mingit erilist meelelahutust sul seal polnud. Siin, Londonis, saab sulle osaks palju parem kohtlemine.“
Selina, kellele hakkas tasapisi meenuma, kui isekas Julia kunagi oli, kahtles selles väites tõsiselt, kuid samas pidas võõrustajannale vastuvaidlemist ebaviisakaks. Seejärel sai talle osaks ülevoolav kirjeldus ees ootavatest naudingutest, aga kuna Julia jutuvada keskendus peamiselt kõigi nende inimeste nimedele, kellega kohtumine Selinat ees ootas ja millel tüdruku jaoks hetkel mingit tähendust ei olnud, pidi ta huvitatud mulje jätmiseks kõvasti pingutama. Niisiis tundis ta üksjagu kergendust, kui lord Cassidy viimaks saabus.
Julia tutvustas neid ja Selina silmitses lord Cassidyt huviga, mõeldes, et on vaid kaks tundi Londonis viibinud ja juba noore härrasmehega tuttavaks saanud. Kuid huvi hääbus peagi lõbustatuseks, kuna tüdruk otsustas, et Cassie – just nii ta end nimetada palus – võinuks vabalt olla mõne Cruikshanki karikatuuri tegelane.
Mehe näojooned, mis olid küll meeldivad, mõjusid pisut liialdatult ja jätsid mulje, et ta silmad, kõrvad ja nina on kõik ta näo jaoks liiga suured. Cassie käed ja jalad olid pikad ja luidrad, riided moekad ja kallid, kuid kortsus ja korratud. Ja kuigi ta Selina poole vaadates siiralt naeratas, kerkis Julia suunas kiigates mehe näole tõre ilme.
„No nii, arvan, et nüüd, mil mu nõbu on kohal, on ehk paras aeg sulle selgitada põhjust, miks ma su Londonisse kutsusin,“ teatas Julia, kui kõik olid istet võtnud. Tajudes, kuidas Selina seda lauset kuuldes üllatus – nimelt oli Julia oma kirjas maininud, et kutse on tingitud tema soovist Selina seltskonda nautida –, kiirustas ta seletust jätkama. „Muidugi tead sa, armas Selina, et ma olen alati su seltskonna üle rõõmustanud, ja just seepärast ma su külla kutsumise mõttele tulingi, kuid samas mõtlesin, et linnas viibides võiksid sa mulle ühe väikese ettevõtmise juures abiks olla.“
„Ettevõtmise?“ sõnas Selina Juliat edasi rääkima julgustades, kuna viimane näis kõhklevat ega paistnud teadvat, kuidas jätkata.
Julia heitis kiire pilgu nõo poole, kes teda üksnes veel kurjema pilguga põrnitses. Sellegipoolest ei lasknud Julia end heidutada ja jätkas, kuigi tundus, et Selinale otsa vaatamine oli tema jaoks siiski pisut raske. „Tegelikult ei ole „ettevõtmine“ ehk õige sõna,“ arutles ta. „Tegelikult on see pigem üks väike vemp.“
„Phrrr,“ norsatas Cassie ja pööritas silmi.
Nõbu ei teinud temast väljagi ja rääkis edasi. „Vaata, on üks teatav noorhärra, keegi härra Malcolm, kes on oma jultumuse poolest laialt tuntud. Ta tõstis mind teiste seast mulle vägagi rõhutatult tähelepanu pöörates esile, kuid alandas seejärel, jättes mu sinnapaika.“
„Kui kohutav see sinu jaoks olema pidi! Mul on väga kahju.“
Julia tõrjus kärsitu liigutusega Selina kaastundeavaldusi. „Jah, see oli üsna ebameeldiv, eriti teada saades, et ta kõrvutas mind nimekirjaga ja otsis selle põhjal minu vajakajäämisi.“
„Tal on nimekiri? Mis nimekiri?“
„See on nimekiri omadustest, mida ta oma mõrsjalt ootab. Aga samas usub ta end teistest niivõrd üle olevat, et nende nõuete täitmine on sama hästi kui võimatu. Mulle meeldiks härra Malcolmile üht väikest vempu mängida ja teda sel moel upsakuse eest teenitult karistada. Ja siis meenus mulle, kuidas sa kooli ajal alati sellisteks asjadeks valmis olid.“ Selinale ei jäetud võimalust oma sellist iseloomustust kuuldes protestida, kuigi tema ise küll midagi sellist ei mäletanud, kuna Julia jätkas: „Ma mõtlesin, et oleks igati õiglane, kui esitleksime sind tema otsitava ideaalse naisena. Siis laseksime tal avastada, et sinulgi on oma nimekiri ja tema ei vasta sinu nõudmistele.“
„Aga Julia, kui ta on nii ennast täis ja pirtsakas, nagu sa kirjeldad, siis ei pruugi ta ju ka minu vastu huvi tunda?“
„See võimalus on olemas, aga samas oled sa olukorraga kursis paremini kui mina või ükski teine noor daam enne sind. Sa tead nimekirjast ja pärast minu ja mu nõo mõningast juhendamist on sul tingimustele vastamiseks palju parem võimalus.“
Selina vaatas lord Cassidy poole, mõeldes endamisi, kuidas hakkab see sasitud ja pisut koomilise väljanägemisega mees talle väga valiva maitsega peene härrasmehe õnge võtmiseks vajalikke naiselikke nõkse õpetama. Mees märkas ta mõtlikku pilku ja selgitas: „Malcolm on mu hea sõber. Mina tunnen teda teistest palju paremini.“
„Ja te olete nõus, et ta on sellise vembu ohvriks sattumise ära teeninud?“
Julia vastas sellele küsimusele enne, kui Cassie seda teha jõudis. „Muidugi on. Ta poleks oma abi ju pakkunud, kui ta nii ei arvaks.“ Kui Selina protestimist jätkas, kuulutas Julia kärsitult: „Ära ole selline nannipunn, Selina. Sa teed üksnes sedasama, mida härra Malcolm on enam kui ühele noorele daamile, mina teiste seas, juba teinud.“
„Asi on lihtsalt selles, et sinu väike vemp on läbikukkumisele määratud. Kui juba sina härra Malcolmi võluda ei suutnud, Julia, siis on vähe tõenäoline, et ta minu poole isegi vaataks.“
Cassie ootas huviga, mida ta nõbu selle peale kostab. Ta teadis, kuidas too ei talunud võrdluses ühegi naisega teise viiuli rolli jäämist, kuid samas ei saanud salata, et võrdluses Selinaga mõjus ta nõbu otsekui viimase pleegitatud variant. Julia juuksed oli helepunased, Selina omad tumedat ja rikkalikku punakaspruuni tooni. Julia silmad olid kahvaturohelised, Selina omad otsekui erkrohelised smaragdid. Julia nahatoon oli moodsalt valge, Selina oma kullakarva, lausa kumav. Iga härrasmees oleks Selina poole vaadanud, soovides seejärel teda vaatama jäädagi.
Julia muidugi midagi sellist ütlema ei hakanud. „Vastab tõele, et sa pole klassikalises mõttes iludus, aga ma usun, et õiges keskkonnas ja sobivates tingimustes võid sa härra Malcolmi tähelepanu pälvida küll,“ teatas ta.
Selina raputas pead, öeldes: „Ma ei usu, et ...“
„Ma pean ütlema,“ katkestas Julia teda, „et see väike vemp on ainus asi, mis on tekitanud minus kiusatust seltskonnaüritustele naasta. Ma loodan väga, et sa nõustud mind aitama, või me oleme sunnitud su meeldivale siinviibimisele joone alla tõmbama. Kahtlane, kas mul üldse on mingit suhtlemise tuju.“
Selina taipas silmapilk, mida Julia öelda tahtis. Teda oli külla kutsutud kindlal eesmärgil: selleks, et aidata Julial härra Malcolmi alandada. Kui ta peaks keelduma Juliale selle juures abiks olemast, siis ei avane tal võimalust Londoni seltskonda pääseda. Ta