Seitse ust. Агнес Раватн

naerma. Milja tõstab ekraanilt uudishimuliku pilgu.

      „Kui kaugel sa oled? Kuidas sa ennast tunned?“ küsib Mads, laseb tütre embusest lahti, vaatab talle silma ja paitab tal pead.

      „Ma oleksin pidanud taipama,“ ütleb ta. „Kuidas muidu saab novembris nii särada?“

      Nina hingab kergendatult, samal ajal kui Ingeborg kurdab isale pikalt-laialt, kui väsinud ta on.

      „Birkeveien on teile ideaalne koht,“ ütleb Mads. „Tead, seal on kolm magamistuba ja palju ruumi.“

      „Ainult kahju, et seal juba elatakse,“ pistab Nina vahele.

      Mads keerab tema poole.

      „Enam mitte.“

      Nina vaatab mehele küsivalt otsa.

      „Tänu sinule,“ lausub Mads rangelt, ja Ingeborg vaatab neid ebakindlalt.

      „Ta soovis, et ma ta lepingu katkestaksin,“ ütleb Mads. „Ilmselt on ta pigem valmis tänaval elama kui riskima teid uuesti kohata.“

      „Mida?“ sosistab Ingeborg suurisilmi. Ta vaatab emale võidukalt otsa, nagu oleks tema käitumine Birkeveienil täpipealt märki tabanud.

      „Kui ma otsustasin maja müümise asemel alles jätta, siis ikka sinule mõeldes,“ ütleb Mads. „Ja su perele.“

      Tema nägu venib naerule.

      „Kas sellega on nüüd ühel pool?“ küsib Ingeborg ja vaatab isalt emale. Nüüd ei pane tema silmi läikima enam häbi noomimise pärast, vaid aplus.

      „Ma annan sulle teada, kui maja sissekolimiseks valmis on,“ ütleb Mads. „Vahepeal võite ju Skutevikeni korteri müüki panna. Ja öelge majasoomukatele, et nad pildil kenasti naerataksid.“

      Mads tõuseb püsti.

      „Isa, ole pai, ütle, et sa ei tee nalja,“ niuksatab Ingeborg kööki minevale isale järele.

      Mads tuleb tagasi jahutatud šampanjapudeli ja kahe klaasiga.

      „Ega keegi täna sõitu ei lähe?“ küsib ta.

      „Aga mina ju ei saa juua,“ hädaldab Ingeborg.

      „Eks ole? Ja jääbki meile rohkem,“ ütleb Mads ja avab pudeli pauguga.