müüti elamisest iseendana teiste sarnaste hulgas.
Ei muu kui kohusetunde ja harjumuse pärast, mis on suur asi!
Müüti hoolimisest enda ja Tema vastu, kes ei ole mina.
Kes ei saa olla mina,
kes saab olla ainult käepigistus ja naeratus,
tunnistamas minu originaalset valu ja sellest tõusvat itsitust.
Mis vahel võib näida vilumatule pilgule kui appihüüd, aga pole seda kindlasti mitte.
See on Triumfant,
kes seisab mu kuklal, mu enese seest välja murdnud ja surub mu pead jalaga
ainsasse inimlikku asendisse, poksijaasendisse –
lõtvunult rippuma piigi otsas, lõug rinnal ja vaatama põrmu. Põrmu siis mulla, muu süsiniku mõistes, mitte surma metafoorina. Vaatama seda, mis ollakse – lihast itk.
Võib-olla ei oleks vaja olnudki tutvuda ja arvamisi jagama hakata,
aga las me siis olla, kahekesi. Üks targem, vähem kahtlev, kogemuste analüüsist järeldused teinud.
Teine uudishimulikum, lühinägelikum ja uljam. Iseeneste rõõmuks, üksteise olemisele värviks,
väljamõeldisteks väljamõeldiste keskel. Castor ja Pollux, null ja üks.
See on suur õnn.
Näha, kuidas viimane tükk koorikut üle voodiserva kukub.
Vettinud ja kuivanud illusiooni koorikut, lahutavat sünnitekki,
mis pole mitte vangistamiseks, vaid hoolimisest meile peale visatud. Tervislikkuse pärast.
Selle all oleme võrdsed.
Kuigi ühel meist on mahlakam perspektiiv, teisel mitte.
Nagu rikkal ja vaesel sõbral, kui selline kombinatsioon üldse maises elus võimalik on.
Isad ja emad, vaatamas voodilt maha vajuvat tekki, väikest maailmalõppu,
jätkuvat põhjust, et keegi paneks kirja midagi tragöödia žanris
ja tõstaks tervituseks klaasi oma järeltulijatele,
otsides pilku sellelt ainsalt, sellelt ainsamalt, kellelt saab kõikide sündmuste lõpuks
loota sellest kaleidoskoobist murdosakesegi mõistmist, mida nimetatakse elamiseks,
mitte eluks.
Ei kelleltki,
ei kellelegi.
Ole tervitatud,
Aadam.
Ka täna.
Kasuta hästi seda aega, mis eelneb täiesti teisest ainest Formisele,
kuid milles sünnib varem või hiljem ikkagi esimene uutmoodi külm, väsinud ohe.
Tunne, millele sina nime paned.
Ärgu olgu see nimi –
kannatus.
Koos me läksime kord ühest trepist üles, juhtumisi kõrvuti.
See oli kokkusattumus.
Me kõndisime kaua, aknaid lugemata ja korra, paar ja võib-olla lausa rohkem, ja see on tõesti tõsi –
meil oli teineteise seltsist väga rõõmus meel.
See ei ole tähtis, et samast trepist alla läheme, kuid mitte enam koos. Kes üksi, kes koos mõne teisega.
Ja me pole olnud ainsad, nii et see ei ole miski uudisleidus,
ning peale selle tühipalja fakti muud ei tahtnudki ma nentida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.