„Ei midagi ebatavalist?”
„Ei midagi.”
Vivi võttis märkmiku ja pastaka.
„Nüüd tuleb raskem ülesanne,” ütles ta. „Ma pean paluma teilt kõigi teie naabrite nimesid.”
Ta rebis ühe paberilehe välja ja pani lauale.
„Joonistage küla siia. Teie maja ja teised majad. Siis anname neile numbrid. Teie maja on number üks. Ma tahan teada nende inimeste nimesid, kes siin majades elasid.”
Naine tõusis ja tõi suurema paberilehe ning joonistas küla. Vivi Sundberg aimas, et ta oli vilunud joonistaja.
„Millest teie end elatate?” küsis Vivi Sundberg. „Põllundusest?”
Vastus üllatas teda.
„Meil on aktsiaportfell. See pole suur, aga me hoolitseme selle eest hästi. Kui börs üles läheb, siis me müüme, ja kui alla läheb, siis ostame. Me oleme päevakauplejad.”
Vivi Sundberg mõtles kähku, et teda ei peaks küll miski enam üllatama. Miks ei võiks üks Hälsinglandi külla talvituma jäänud hipipaar börsil kaubelda?
„Lisaks me räägime palju,” jätkas Ninni. „Räägime teineteisele lugusid. Seda nüüdsel ajal enam ei tehta.”
Vivi Sundbergil tekkis tunne, et vestlus hakkab tal käest libisema.
„Nimed,” ütles ta. „Võimalusel ka vanus. Ärge kiirustage, peaasi, et õigesti saaks. Aga ärge ka liigselt viivitage.”
Ta nägi, kuidas paarike paberi kohale kummardus ja pominal nimesid kirjutama hakkas. Talle turgatas pähe üks mõte. Veresauna kõikide mõeldavate põhjuste seas võis muidugi olla ka võimalus, et selle oli sooritanud keegi, kes siin külas elas.
Viieteist minuti pärast oli tal nimekiri peos. Arv ei klappinud. Üks surnu oli üle. Küllap poisike. Vivi seisis akna alla ja luges nimekirja läbi. Näis, nagu oleks külas peamiselt kolm suguvõsa. Ühe rühma nimi oli Andersson, teise nimi Andrén ja lisaks kaks Magnussoni-nimelist. Kui ta nimekirjaga seal seisis, mõtles ta kõikidele pesast välja lennanud lastele ja lastelastele, keda lähitundidel ootab ees suur šokk, kui nad juhtunust teada saavad. Meil on vaja abi, et kõiki teavitada, ütles ta endale. See on katastroof, mis puudutab palju enamaid, kui ma suudan üldse ette kujutada.
Ta taipas, et suures osas langeb see ülesanne tema enda õlule. See tekitas nii abituse- kui ka hirmutunnet. See, mis oli juhtunud, oli liiga jube, et normaalsete parameetritega inimene suudaks seda mõista ja seejärel sellega toime tulla.
Kõik eesnimed värelesid mööda, Elna, Sara, Brita, August, Herman, Hilda, Johannes, Erik, Gertrud, Vendela … Ta üritas näha nende nägusid enda ees, aga pildid olid hägusad.
Äkki tuli talle pähe nüanss, mis oli tal täiesti uurimata jäänud. Ta läks hoovi ja hõikas enda juurde Erik Huddéni, kes rääkis ühe äsja saabunud kriminalistiga.
„Erik, kes selle kõik avastas?”
„Üks mees helistas. Siis ta suri ja põrkas kokku mööbliveokiga, mille juht oli bosnialane.”
„Põrkas kokku ja sai surma?”
„Ei, suri ära. Ilmselt infarkt. Ja siis toimus kokkupõrge.”
„Kas tema võis seda teha?”
„Mul pole see mõte peast läbi käinud. Ta auto oli kaameraid täis. Paistis, et ta oli fotograaf.”
„Uuri tema kohta kõik välja. Siis peame siia majja mingisuguse staabi sisse seadma. Peame nimed läbi käima ja sugulased leidma. Mis mööbliauto juhist sai?”
„Pidi puhuma. Aga kaine oli. Kuna ta rääkis nii halvasti rootsi keelt, viisid nad ta Hudiksvalli kaasa, mitte ei kuulanud tee peal üle. Paistis küll, et tema ei tea midagi.”
„Me ei tea seda veel. Kas nad seal Bosnias mitte ei nottinud veel suht hiljuti üksteist maha?”
Erik Huddén kadus. Vivi hakkas just majja tagasi minema, kui nägi üht politseinikku jooksuga mööda teed lähenemas. Ta nägi kohe, et mehel on hirm.
„Me leidsime jala,” ütles too. „Koer leidis, umbes viiekümne meetri kauguselt puude vahelt.”
Ta osutas metsatuka poole. Vivi Sundbergil oli tunne, et mees tahab veel midagi öelda.
„Kas see oli kõik?”
„Peaksid vist ise üle vaatama,” ütles politseinik.
Siis pööras ta ringi ja oksendas. Vivi ei raisanud aega kolleegi aitamisele, vaid ruttas metsa poole. Kaks korda ta libastus ja kukkus.
Kui ta kohale jõudis, taipas ta, mis politseiniku nii endast välja oli viinud. Jalg oli mõnes kohas luuni puhtaks näritud. Labajalg oli päris otsast hammustatud.
Ta vaatas Ytterströmi ja koerajuhti, kes seisid leiu kõrval.
„Kannibal,” ütles Ytterström. „Kas me otsime sellist? Kas me tulime ja häirisime ta einestamist?”
Miski langes Vivi Sundbergi käele. Ta võpatas. Kuid see oli kõigest lumehelves, mis kiiresti ära sulas.
„Telk,” ütles Vivi. „Siia ka telk. Ma ei taha, et jäljed kaotsi lähevad.”
Ta pani silmad kinni ja mõtles äkki sinisest merest ja valgetest majadest, mis ronivad mööda sooja mäekülge ülespoole. Siis läks ta tagasi aktsionäride majja ja istus oma nimekirjaga nende kööki.
Kusagil peab olema midagi sellist, mida ma pole avastanud, mõtles ta.
Aeglaselt hakkas ta liikuma, ühelt nimelt teisele. Ta oleks nagu üle miinivälja kõndinud.
4
Vivi Sundberg mõtles, et ta silmitseb suures katastroofis hukkunute hauakirja. Kui mõni lennuk alla kukub või laev põhja läheb, siis pannakse üles mälestusplaat, kuhu on graveeritud hukkunute nimed. Aga kes püstitaks mälestuskivi nendele Hesjövalleni küla elanikele, kes ühel 2006. aasta jaanuariööl tapeti?
Ta lükkas nimedega paberi eemale ja vaatas oma käsi. Ta ei suutnud neid paigal hoida. Käed värisesid. Kui oleks leidunud keegi teine, kellele ta oleks saanud asja üle anda, poleks ta üldse kõhelnud. Ta tahtis teha head tööd ja võib-olla tunnustust leida. Kuid politseiülemaks ei soovinud ta sugugi saada. Ta oli alati arvanud, et ta on küll auahne, kuid mitte võimujanune. Praegu polnud aga kedagi temast paremat, kes oleks saanud selle juurdluse eest vastutada. Prokurör Robertssoniga oli tal lihtne koostööd teha. Tobias Ludwig, kes külas varsti välja ilmub ja tõenäoliselt helikopterilt alla lastakse, ei suutnud vastutada kuriteo uurimise eest. Ta oli bürokraat, kes luges raha, keelas ära ületunnid ja saatis alluvad mõttetutele seminaridele sellest, kuidas mitte südamesse võtta tänaval kuuldud pilkavaid kommentaare.
Ta väristas end ja tõmbas nimekirja taas lähemale.
Erik August Andersson
Vendela Andersson
Hans-Evert Andersson
Elsa Andersson
Gertrud Andersson
Viktoria Andersson
Hans Andrén
Lars Andrén
Klara Andrén
Sara Andrén
Elna Andrén
Brita Andrén
August Andrén