Heneliis Notton (19):
„Minu igapäevatööks on kirjutamine, kuid armastan napisõnalisust. Viibin äärmustes, aga mainin üksnes mõõdukust.”
Lizzy Lethal (24),
vt lühi-
intervjuud lk 96.
Lisanna Lajal (21):
„Elan ja õpin Tartus (mida muud kui kirjandust). Meeldivad inimesed, sõnad ja seosed.”
Kristel Zimmer
The SOFAR Channel, 0,000001 MHz
Mul läks esimest korda uni ära, kui olin kuuene. Mingi kohisev hääl ja imelik kõhuvalu ajasid mind üles. Proovisin küll taas suikuda, aga ei õnnestunud. „Okei, käin siis vetsus ära,” mõtlesin, ja käisingi. Tagasi voodis, ei tulnud ikkagi und, kuigi kõhukergendamine oli kasulik.
„Ei tea, ei tea, mis saab,” mõtlesin, hõõrusin rähma silmist ning alustasin päeva, püüdmata enam und leida.
Seitsme ja poolesena tikkus uni ikka ligi – kruus ei tahtnud aeg-ajalt kõikumata käes püsida ning piim ei tahtnud lõpetada maha tilkumist. Tundsin, et sõrmed on kuidagi nõrgad … Nagu lihased poleks piisavalt puhkust saanud …
„Olen ju alles seitsme ja poolene,” mõtlesin, „olen kasvav tugev keha, aga juba sellised nähud.”
Ajasin allesjäänud piima potis parajalt palavaks, lisasin mett ja jõin ära. Tundsin, et suudan siiski veel magada. Vähkresin voodis küljelt küljele. Ei selili ega kõhuli tulnud und, kuigi vahepeal sai juba kümme täis.
„Mu esimene juubel, aga pole sõbakestki silmale saanud,” juurdlesin endamisi tavatu olukorra üle.
Ma ausalt arvasin, et inimesed võivad vabalt varem magama jääda. Ükskord viie ajal mängisin tüdrukuga, kes olevat esimesest aastast alates järjest maganud ning alles nüüd esimest korda teiste lastega kohtub. Tundus, et talle väga meeldib ärkvel olla ja mängida. Ma tavaliselt ei viitsi enam.
Pärast seda päeva ei näinud ma kunagi und. Polnud kaugel aeg, kui aeg täiesti kadus. Kohin, mis mind kuueselt üles ajas, oli muutunud kõrvulukustavaks. Ema küsis, kas tahan, et ta mulle unelaulu laulaks, aga siis sain aru, et olen viimased kümme aastat hoopis mere ääres külitanud. Või külitas meri minu ääres. Kõik mu ärkvelolekuaastad – laine laine haaval said neist laugjad liivavallid.
Kõige hullemate tormide ajal tungis liiv mulle suhu ning sealt edasi alla makku. Kuna olin sünni järel elanud inimlapse piimaelu ja mu keha polnud räniga harjunud, kannatas soolestik pideva düsbakterioosi all. „Kole lugu küll, aga mis ma ikka virisen,” hingasin lepliku nohinaga välja ja sulgesin silmad.
Lapse mure
kelleks tahad saada varsti umbes täna
või homme õhtu paiku pärast sööki
kausi põhjast vaatas ja mõtles mulle vastu
kollane karu kaks lille ja pall
ma saan aru mis sa ütled härra karu aga
minu haiguse sümptomiks on hingamine
ja su sõrmede pehmed karvased otsad
on mu kurgus liiga sügaval
1.TASAND
hõõguval näol auravad pisarad
kollased anuvad silmad
uisutan üle
su külmunud kõhu
valgetel linadel lamad
2.TASAND
aina sadas, tundusin lõppevat sinnasamasse hange
aga lõppu ei tundunud tulevat olid punane välk olid
kaks tuhat roosi igas mu unenäos sadas sind taevast
alla mu sülle ei mahtunud ära kõik sinu selgete
pilkude sinised kardinad ja ripsmete lõputu aas
3.TASAND
sama maja kaks akent võisime olla eelmises elus
mina vaatan välja ühest sina teisest
ilmutus pilvitus taevas paistis olevat sulle
kui hea ja viisakas inimene heitsin end aknast alla
1.STSEEN
lilleline seelik toolileenile toetub
telefon ei tööta nii külmas toas
pole ma varem viibinud kui siin peaks
keegi või miski plahvatama siis mitu
ohkamist see võtaks et kõik jälle maha jahtuks
2.STSEEN
telefon heliseb punaseks värvitud huuled
puutuvad vastu valge kohvitassi serva
udused prillid kuum asfalt sulab
üle lõputa parkla sinised silmad taevana
su juuste ringteedes mu sõrmed on sõlmes
VARIANDID EPILOOGIKS
sõidan rattaga lumisel raudteel
paks udu tegi mulle kleidi selga
tossava korstna kõrval hoian sul käest
pillatud kaleidoskoobiga kirjutatud sõnu
vaatame linna valgeid ja halle linde
halvatud pilvi ja autosid päikesest õhetav
armastus röövis mu sõnade puna
Halb peidukas
politseikoor naise ja tädiga
nutavad koos, istuvad häbiga
suudeta püüavad laulda
käteta hoiavad saua
kõkutaja uputas värinad
õpetaja kukutas läbi nad
mu ema ja koer ja klounid
tagatoas tatsuvad valssi
mürgimao seguga morssi
ilmed muutuvad, väreled
mu keha ja poeg ja houmid
tulid mulle unenäkku järele
Marta Talvet
*
õrnus hakkab ikka vulisema
kui mitte suus
siis silmades
sulud avarduvad
suled värelevad
soov punuda pesa
hakkab iseennast punuma
mina
ei saa midagi teha
soovid