“Nõus. Aga sa tegid selle ära. Peaksid aasta õe tiitli saama, võib-olla saad isegi palgakõrgendust.”
Turtsatan naerda.
“See on nüüd läbi.” Ta sirutub mu poole ja suudleb mind.
4
“Holly!” Ciara karjub veel kord mu nime. Ta hääletoon on muundunud kannatlikust mureliku ja viimaks vihase röögatuseni. “Kus kurat sa oled?”
Olen laoruumis kastide taga. Peaks vist mainima, et ma kükitan. Samuti peaks vist mainima, et olen endale mõned riided telgi kombel üle pea tõmmanud. Võib vist öelda, et ma peidan end.
Tõstan pilgu ja näen Ciara pead riiete vahelt sisse piilumas.
“Mida kuradit? Kas sa peidad ennast?”
“Ei. Nalja teed või.”
Ta põrnitseb mind, ta ei usu mind. “Ma olen sind sada aastat hüüdnud. Angela Carberry otsis sind, ta soovis tungivalt sinuga rääkida. Ütlesin talle, et oled arvatavasti kohvile läinud. Ta ootas viisteist minutit. Sa tead küll, milline ta on. Mida paganat, Holly? Sinu pärast jäi mulje, et ma ei teadnud isegi seda, kus mu enda töötaja viibib, mida ma ei teadnudki.”
“Noh, nüüd siis tead. Mul on kahju, et mul ei õnnestunud temaga rääkida.” Podcast’i salvestamisest on möödas kuu aega ja Angela Carberry katsed mind oma lugu jagama panna on minu meelest võtnud jälitamise mõõtmed. Tõusen püsti ja sirutan oiates jalgu.
“Mis sinu ja Angela vahel toimub?” küsib Ciara murelikult. “Kas see on kuidagi poega seotud?”
“Ei, üldse mitte. Ei midagi poega seotut, ära muretse. Kas ta pole mitte just uut kotitäit riideid toonud?”
“Vintage Chanel,” vastab Ciara kergendunult. Kuid kohe valdab teda jälle segadus. “Aga milles siis asi on? Miks sa end tema eest peidad? Ära loodagi, et ma ei ole märganud – sa käitusid eelmisel nädalal, kui ta siin käis, täpselt samamoodi.”
“Sa oskad temaga poes paremini hakkama saada. Ma ei tunne teda. Minu meelest ta on väga pealetükkiv.”
“Ta ongi pealetükkiv ja tal on selleks igasugune õigus, ta annab meile tuhandeid eurosid väärt kraami. Ma demonstreeriksin ta kaelakeed iseenda alasti kehal mehaanilise pulli seljas istudes, kui ta seda sooviks.”
“Seda ei soovi nüüd küll keegi.” Pressin end temast mööda.
“Ma tahaksin väga seda näha,” hõikab Mathew teisest ruumist.
“Ta palus mul selle sulle üle anda.” Ciara ulatab mulle ümbriku.
Miski selle juures tekitab minus ebamugavust. Mul on ümbrikutega oma lugu. See ei oleks kuue aasta jooksul küll esimene kord, mil ma ümbriku avaksin, kuid mul on selle konkreetse ümbriku suhtes eelaimus. Eeldan, et ümbrikus on kutse kõnelda leinast mõnel Angela korraldatud naistelõunal või midagi muud taolist. Ta on mitmeid kordi küsinud, kas ma ei tahaks oma “kõnega” jätkata või raamatut kirjutada. Iga kord poodi tulles on ta mulle mõne üritusekorraldaja või kirjastaja numbri andnud. Paaril esimesel korral tänasin ma teda viisakalt, kuid viimasel korral panin ta suu nii otsekoheselt kinni, et ma polnud kindel, kas ta enam kunagi tagasi tuleb. Võtan ümbriku Ciara käest vastu, murran selle kokku ja pistan tagataskusse.
Ciara jõllitab mulle otsa. Ma vastan talle samaga.
Ukse vahele ilmub Mathew. “Head uudised. Allalaadimise statistika näitab, et “Kuidas rääkida surmast” on senimaani meie kõige edukam episood! Seda on alla laaditud rohkem kui kõiki teisi kokku. Palju õnne, õekesed.” Ta tõstab mõlemad käed entusiastlikult õhku, et me talle viis pihku viskaksime.
Jätkame Ciaraga teineteise põrnitsemist. Mina olen vihane, sest ta podcast on teinud minust Angela kinnisidee objekti ja tema on vihane, et ma ta suurimat annetajat teadmata põhjustel pahandan.
“No kuulge, ärge mind siia tühjade kätega ootama jätke.”
Ciara lööb talle möödaminnes patsi.
“Sellist reaktsiooni ma küll ei oodanud,” sõnab Mathew. Ta laseb mõlemad õhkutõstetud käed rippu ja silmitseb mind murelikult. “Anna andeks. Kas see ei olnud sobilik? Ma ei rõõmustanud Gerry üle, tead –”
“Ma tean,” vastan ma naeratades. “Asi pole selles.”
Ma ei suuda podcast’i edu üle rõõmu tunda. Ma soovin, et mitte keegi ei oleks seda kuulanud, et ma ei oleks selles üleüldse osalenud. Ma ei taha Gerry kirjadest enam mitte kunagi rääkida.
Gabriel elab Glasnevinis ühekordses Victoria stiilis ridaelamus, mille ta on hoole ja armastusega endale sobivaks renoveerinud. Ta kodu on hubane ja eklektiline ning, erinevalt minu omast, õhkub sellest iseloomu. Lamame pehmel villasel vaibal laiutaval hiigelsuurel sametist kott-toolil ja joome punast veini. Elutuba asub maja keskel ja nii voogab katuseaknast meile peale päevavalgus, olgugi et veebruarikuiselt kahvatu. Gabrieli mööbel on segu modernsest ja antiiksest; segu kõigest, mis talle aja jooksul meeldinud ja kogunenud on. Igal esemel on oma lugu, isegi, kui see ei ole liigutav või ei oma mingit väärtust, kuid iga ese tuleb kusagilt. Toa keskmes on kamin. Telekat tal ei ole. Selle asemel kuulab ta meelelahutuseks kahtlase väärtusega muusikat oma armastatud plaadimängijast või loeb raamatuid oma külluslikust raamatukollektsioonist. Hetkel on tal käsil kunstiraamat pealkirjaga “Kakskümmend kuus bensiinijaama”, mis koosneb USA bensiinijaamade must-valgetest fotodest. Meeleolu loob Ali Farka Touré, Mali laulja ja kitarrist. Imetlen katuseaknast paistvat õhtutaevast. Kõik on suurepärane, tõepoolest suurepärane. Ta on täpselt see, mida ma vajan, just siis, kui ma seda vajan.
“Millal maja vaatamas käima hakatakse?” küsib ta. Kokkukolimise otsusest on möödas rohkem kui kuu aega ja on näha, et ta hakkab asjade aeglase kulgemise pärast kannatamatuks muutuma. Podcast’ist peale on mu tähelepanu olnud mujale suunatud.
Mu maja ei ole veel ametlikult müügis, kuid ma ei suuda seda talle tunnistada, nii et ütlen selle asemel: “Maakler tuleb homme minuga kohtuma.” Tõstan pead, et veini lonksata, ja asetan selle siis ta rinnale, kus on sellele möödunud katsumusterohke päeva järel ainuõige koht. “Siis oled sa minu, ainult minu,” naeran ma maniakaalselt.
“Ma olen juba praegu sinu. Muide, ma leidsin selle.” Ta asetab oma klaasi põrandale ja võtab kamina kõrval olevate raamatukuhilate vahelt käkrus ümbriku.
“Ahjaa, aitäh.” Murran selle kokku ja topin oma selja taha.
“Mis see on?”
“Üks tüüp kuulis mind poes rääkimas. Ta arvab, et ma olen seksikas lesk ja andis mulle oma numbri.” Võtan tõsisel ilmel lonksu veini.
Gabrieli kulmukortsutus ajab mind naerma.
“Üks naine podcast’i salvestuse publiku hulgast tahab, et ma oma lugu edasi räägiksin. Ta käib mulle muudkui pinda, et ma veel mõne ürituse teeksin või raamatu kirjutaksin.” Naeran jälle. “Mingi pealetükkiv rikas proua, keda ma isegi ei tunne. Olen talle juba öelnud, et ma ei ole huvitatud.”
Gabriel silmitseb mind huviga. “Ma kuulasin seda üks päev autos. Sa rääkisid väga liigutavalt. Olen kindel, et su sõnad aitasid paljusid inimesi.” See on esimene kord, mil ta podcast’i kohta midagi positiivset ütleb. Ma ei usu, et mu sõnades talle midagi uut oli, suhte alguses veetsime me suure osa ajast teineteise hingedes tuhnides, et teineteist intiimselt tundma õppida, kuid nüüd tahan ma selle kõik selja taha jätta.
“Ma tegin kõigest Ciarale teene.” Lükkan ta komplimendi tagasi. “Ära muretse, ma ei hakka elukutseliselt oma eksabikaasast kõnelema.”
“Ma ei muretse selle pärast, et sa tast räägid, vaid selle pärast, kuidas selle pidev läbielamine sulle võib mõjuda.”
“Seda