Ei juhtu just tihti, et üks kehasüsteem mõjutab sedavõrd paljusid inimbioloogia aspekte nii haiguses kui ka tervises. Immuunsüsteem on esmapilgul küll pealtnäha esoteeriline ja arusaamatu, ent see on mitmekülgsuse ja eesmärgilihtsuse musternäidis.
Hea tervise säilitamisel on immuunsüsteem meie kõige kallim vara. Ometi oskame oma esmast kaitseliini väga harva hinnata – kuni miski viltu läheb. Täname oma immuunsüsteemi, kui talvekuudel külmetushaiguse saame ning C-vitamiini järele haarame. Kuidas jääb selle muude imetegudega? Kui immuunsüsteem oleks igal aastal olemas vaid mõne esimese külma ilma nädala jooksul, siis oleksime püsti hädas. Enamjaolt tegutseb immuunsüsteem märkamatult ning me ei pane seda tähelegi. See on lähedalt seotud kehalise ja vaimse tervise kõigi tahkudega ning paneb aluse tervisele ja pikale elueale.
Immuunsus on keerukas, lausa hämmastavalt keerukas süsteem. Selles on palju sellist, mis võib viltu minna, alates autoimmuun-haigustest kuni allergiate, vaimse tervise probleemide ja ainevahetushäirete ning isegi vähini. Meie kinnismõtteks on terve välja näha ja end hästi tunda, ent ometi oleme haigemad ja õnnetumad kui iial varem. See tuleb sellest, et meie pidevalt kiirenev elutempo, armutu stress, saaste, ületarbimine ja alaliikumine kurnavad habrast immuuntasakaalu. See, mida tänapäevane elu „tervislikuks“ peab, ei pruugi seda tegelikult olla. Meil on nüüdsel ajal suurem tõenäosus surra elustiilihaigustesse kui ühelgi muul põhjusel, ja paljud neist haigustest oleksid ennetatavad, kui oma tervise eest paremini hoolt kannaksime.
Sel teekonnal läbi tänapäevase immunoloogia saate teada, miks immuunsüsteem on meie kuues meel, mis ühendab meie tervist keskkonna, tajude ja emotsioonidega, miks mõni inimene väga harva haigeks jääb, mida teha kroonilise haiguse puhul ja mida tegelikult tähendab immuunsuse „turgutamine“.
Mind on mu karjääris ja isiklikus elus sageli tagant torkinud lõputu imetlus selle hiiglasliku ja elegantse süsteemi vastu, millel on keskne roll meie heaolus. Mind on varasest noorusest peale huvitanud inimkeha, selle tervis ja haigused. Minu ema oli õppinud kokk ja uskus kindlalt, et tervis on meie enda teha; ta õpetas mulle kokanduse vanamoodsaid põhitõdesid, mis on mulle mu praeguses emarollis asendamatuks abiliseks. Mu ema oli sündinud rahvatarkuste allikas. Samas peitus tema sõnades hulk märkamatut tõde, mis jättis minusse kestva uudishimu ja suunas minu samme teadusliku karjääri teel.
Sedamööda, kuidas ma immuunsüsteemist rohkem teada olen saanud, olen avastanud end ka vastavalt eluviisi muutmas. Kipun kõhklema kõiges, mis moodsa elu arusaamade järgi on tervislik, ent keerab meie immuunsuse tuksi. Otsin iga päev vihjeid, uurin immuunsüsteemi arengut ja mõtlen meie tervist mõjutanud traditsioonilise elustiili peale. Kas me viskasime lapse koos pesuveega välja, kui vanad kombed uute ja läikivate vastu vahetasime? Pöördun selle küsimuse juurde sageli tagasi ja vastan sellele tulevates peatükkides, uurides samas, kuidas traditsiooniliste rituaalide teel ja teaduse toel saada tagasi oma sisemist immuunsusteadlikkust. Pidage lugedes meeles, et immuunsüsteem on natuke vingerdava ja siputava kaheksajala moodi. Voogav olemus muudab raskeks seda lineaarselt lehekülgede kaupa paberile panna. Üks selle libedatest võludest on, et vastus paljudele küsimustele algab sõnadega „Oleneb sellest“ või „Keeruline öelda“. Tervise hoidmise saladuste mõistmine nõuab tasakaalu, kus ühel pool on avatus uutele ideedele (olgu need kuitahes kummalised) ning teisel pool kõigi kontseptsioonide, olgu need uued või vanad, armutu vaagimine.
Hoolimata immuunsüsteemi tohutust jõust kuuleme sageli üleskutseid „turgutada“ immuunsüsteemi toidu, spordi või mõne heaolupraktikaga. Ehkki selle süsteemi seotuse ja peensuste kohta on meil veel palju õppida, siis hästi funktsioneerimiseks vajab see ikkagi tasakaalu, mitte turgutust. Kui edasi loete, saate teda, mida see teie tervise seisukohast tähendab.
KAITSE NAKKUSTE EEST
Immuunsüsteem on kõik, mis seisab meie ning meid pidevalt ähvardava mikroobihordi ees (neid nimetatakse ka pisikuteks – tegu on mikroskoopiliste organismidega, mille hulka kuuluvad bakterid, seened ja viirused, mis on palja silmaga nägemiseks liiga väikesed. Hippokrates (460–377 eKr) oli esimene, kes andis haigustele teadusliku selgituse. Tema teooria keerles ümber nelja vedeliku (kollane sapp, must sapp, lima ja veri) – idee oli selles, et tervetel olenditel on need tasakaalus, aga haigetel tasakaalust väljas. Ta väitis, et haiguse põhjuseks on ühe vedeliku liiasus ehk miasm (mädanevast ainest, roojast, sõnnikust või surnukehadest kerkivate osakestega täidetud mürgine aur). See teooria võib meile praegu imelik tunduda, aga peegeldab tema ajastul kättesaadavate tööriistade ja tehnoloogiate piiratust. Ilma pisikute „nägemise“ vahenditeta ei olnud teadlastel eriti millestki lähtuda. 19. sajandi lõpus toimus torkimise ja surkimise seadmestiku areng ning esile kerkis „pisikuteooria“, millega tulid välja Louis Pasteur (immunoloogia isa) ning tema kaasaegsed. See asendas peatselt levinud arusaama neljast vedelikust. Pisikuteooria ongi see, kuidas suurem osa meist immuunsusest mõtlevad: pisikud on halvad ja immuunsuse valged verelibled on kaitsjad. Samas tervise ja immuunsuse vallas ei ole miski muidugi kunagi nii lihtne.
Immuunsus on seadistatud tuvastama ja vahet tegema, mis on meie (mina) ja mis on võõras (mitte-mina), näiteks pisik. See teeb meie immuunsüsteemi jaoks lihtsaks otsustamise, mida rünnata: mitte-mina ehk potentsiaalselt ohtlikke pisikuid, mis tuleb kõrvaldada, säästes (harilikult) meie oma hinnalisi kudesid.
Immuunsüsteemil on aastate jooksul pisikutega olnud keerukas ja võib isegi öelda, et vaevaline suhe. Oleme sadu aastaid jõudnud põhjuslikele järeldustele, et mikroskoopilised pisikud põhjustavad haigusi – ja seda heal põhjusel. Laastavad haiguspuhangud, nakkushaiguste epideemiad ja arusaamatud haigused on kõik olnud põhjustatud tõelisest mikroorganismide tulvast, millega me planeeti jagame. Viimastel aastakümnetel on meie hirm nende ees tõeks saanud, kui lähtuda hirmsatest teadetest seagripi, Zika-viiruse, Ebola viiruse ja paljude teiste kohta – ja iga puhang tekitab uusi kartusi infektsioonideks valmisoleku suhtes. Sünnist kuni surmani pommitatakse meid iga minut märkamatult lugematu arvu potentsiaalselt nakkuslike ohtudega. See, kas jääme haigeks või mitte, oleneb immuunsüsteemi seisundist. Suurema osa ajast saab immuunsus nende pisikutega hakkama, ilma et me seda üldse tähelegi paneksime. Nii võimas on see süsteem! Mitte ükski ravim ei suuda meid meie nakkusohtlikus maailmas kaitsta nii hästi kui immuunsüsteem.
IMMUUNSÜSTEEM: VÄGA-VÄGA-VÄGA LÜHIKE SELGITUS
See on küll tohutu keerukas ja mõistusevastaselt segadusse ajav, nagu võib kinnitada iga mu immunoloogiaüliõpilane, aga proovime asja väga lihtsaks teha.
Immuunsüsteem ei ole üldsegi üksainus asi ja see ei ole ka ühes kohas. Immuunsüsteem on pigem terve valgete vereliblede (õige nimega leukotsüütide) nimeliste rakkude galaktika. Immuunsus hõlmab ka lümfiorganeid (näiteks lümfisõlmed, luuüdi ja põrn), molekule (tsütokiinid) ja nende kollektiivset bioloogiliste funktsioonide assortiid. Luuüdi on teie immuunrakkude vabrik, kus tüvirakkudest saavad uued immuunrakud; tüvirakud on nagu tühi lõuend, millest võivad saada ükskõik millised teie arvukatest immuunrakkude tüüpidest. Nimest hoolimata paiknevad valged verelibled mitte üksnes veres, vaid strateegilistes asukohtades üle kogu keha. Igaüks neist on varustatud eripäraste pädevustega, erinevate retseptorite ja molekulidega, mis võivad esile kutsuda immuunreaktsiooni paljusid eri variante.
Piirikontroll
Hea viis alustada immuunsüsteemiga tutvumist on võrrelda seda lossi, õigemini kindlusega, millel on mitu ühtse meeskonnana tegutsevat kaitseliini. Teie keha piirjooned on immuunkaitse esimene liin: nahk ja limaskestad, mis ääristavad teie looduslikke avasid – näiteks suud, nina ja seedetrakti –, on see osa immuunsusest, kus valmistatakse ja vabastatakse aineid, mis tekitavad sissetungijate jaoks vaenuliku keskkonna või ründavad ja hävitavad neid otseselt. Need füüsilised barjäärid on ühtaegu hellad ja kaitsvad, neil on omad nõrgad kohad ja aastatuhandete jooksul on peaaegu kõik pisikud, kes vähegi sisse tahavad saada, leidnud