„Ka selle kohta teame järgnevate tundide jooksul rohkem. Osa koostisosi on leitud ja kokku korjatud ning tuukrid otsivad veest jäänuseid, sest prügikonteiner seisis otse kai serval.”
Rafto vaatas kella.
„Ma pean poole tunni pärast justiitsministrile ülevaate andma,” ütles ta, lastes pilgul ruumis ringi liikuda. „On kellelgi veel midagi?”
Sõna võttis mees, kes vastutas isikuvastaste kuritegude eest.
„Meil on eskaleeruv grupeeringute vaheline konflikt,” ütles ta. „Me teame, et Balkan Brothers tähistas aastavahetust ühes Rådhusgata lokaalis, umbes kolmesaja meetri kaugusel plahvatuskohast.”
„Need on detailid,” katkestas Rafto. „Aruta neid osakonna tasemel.”
Ta korjas oma paberid kokku ja ütles:
„Juurdlust hakatakse juhtima meie ruumidest Nydalenis, kuid teile kõigile antakse olulisi ülesandeid. Palun üksuste juhtidel jääda. Teised võivad minna.”
Toolid kraapisid põrandat. Blix astus Fosse kõrvale.
„Enim kannatada saanud ohver on tuvastatud,” ütles ta.
„Kirjuta raport,” vastas Fosse.
„See on Ruth-Kristine Smeplass,” jätkas Blix. Fosse aeglustas märkamatult käiku. „Patricia ema,” lisas Blix.
„Mõnel on raskem koorem kanda kui teistel,” ohkas Fosse. „Jääb ta ellu?”
„Vara öelda,” vastas Blix. „Kuid võib-olla tasuks seda lähemalt uurida.”
Nad olid jõudnud trepini.
„Mispärast?” küsis Fosse. „Kas sa arvad, et pomm on kuidagi Patriciaga seotud?”
Blixil oli raskusi oma ettepaneku põhjendamisega, kuid ta oli alati nii töötanud. Ta alustas sellest, mis silma torkas. Haaras juhtumi juhuslikest konksudest ja konarustest.
„Pomm polnud paigutatud nii, et see tekitaks võimalikult palju kahju,” ütles Blix.
Kovic oli tema kõrvale astunud.
„See oli mõeldud vaid vahetus läheduses seisjatele kahju tekitamiseks,” lisas naine. „Suurem osa lööklainest liikus mere suunas. Pomm oleks põhjustanud rohkem kahju, kui see oleks olnud paigutatud raekoja platsile või Karl Johani tänavale.”
Fosse kokkusurutud huulte vahelt kõlas rahulolematu hääl.
„See tekitas niigi suurt kahju,” kommenteeris ta. „Peaksime olema õnnelikud, et rohkem inimesi surma ei saanud.”
„See võis olla suunatud rünnak,” osutas Blix.
„Kelle pihta siis?” küsis Fosse. „Ruth-Kristine Smeplassi? Viimati, kui ma temast midagi kuulsin, oli ta kõigest üks läbipõlenud narkar. Ei tema ega teised tapetud olnud olulised inimesed.”
Blix tundis, kuidas nördimus temas pead tõstis.
„Nad tähendasid midagi kellelegi,” ütles ta.
„Sa mõistad, mida ma silmas pean,” ütles Fosse. „Need olid juhuslikud ohvrid. Terrorism just seda tahabki. Hirmu külvata.”
„Üks surnutest oli taani ajakirjanik,” ütles Blix. „Kasper Bjerringbo.”
Nad olid jõudnud kuuenda korruse koridori. Fosse heitis pilgu nende kohal oleva koosolekuruumi poole, kus polnud mainitud midagi surnud ajakirjaniku kohta.
„Kuidas sa seda tead?” küsis ta.
„Ta on Emma kallim,” seletas Blix. „Nad olid mõlemad seal.”
Gard Fosse pigistas huuled kokku. Talle ei meeldinud Blixi lähedane suhe noore ajakirjanikuga. Fosse oli olnud Blixiga samas patrullis, mis sõitis välja üheksateist aastat tagasi, kui Emma isa oli koos relvaga majja varjunud. Kui Blix sisenes, oli Fosse jäänud välja seisma, et lisajõud ära oodata.
„Ma mõistan,” ütles Fosse. „Kuid see ei muuda asja. Ta oli juhuslik ohver.”
Blix polnud lõpetanud.
„Ma leian, et me peaksime seda uurima,” ütles ta.
„Mida siis?”
„Võimalust, et see oli midagi muud kui terrorism.”
Fosse peatus taas ja vaatas Bixi. Tema pilk liikus Blixilt Kovicile ja tagasi.
„Meie osakond hakkab tegelema saabunud vihjetega,” ütles Fosse. „Sel korral oled sa mutrike suures masinavärgis, Blix. Sa ei saa teha oma parema äranägemise järgi asju, mis sulle pähe kargavad. Mängi kasvõi kordki meeskonnamängu ja tee, mida kästakse.”
Blix ootas, kuni Fosse oli oma kabinetti kadunud, ja pöördus siis Kovici poole:
„Ma lähen alla arhiivi.”
Ta vajutas liftinupule.
„Mis sa seal teed?”
„Toon Patricia toimiku ära.”
6
Laskudes korrus korruse haaval allapoole, mõtles Blix esimestele päevadele ja nädalatele pärast Patricia kadumist. Intensiivsele tagaotsimisele, usaldusväärsele suhtele, mis tal lapse isaga tekkinud oli, meeleheitele, millest oli peagi saanud ka Blixi oma, sest nii kerge oli ette kujutada, et midagi sarnast oleks võinud juhtuda Iselini, tema enda tütrega.
Lift jäi keldris seisma. Arhiiv oli ala, mida ta külastas harva, kuid süsteem oli ülevaatlik, säilitades kronoloogilises järjekorras nii lahenduse leidnud kui ka lõpetatud kohtuasjad. Patricia toimik koosnes pappkasti pandud üheksast rõngasmapist. Tolmu lendas, kui ta kasti riiulilt alla tõstis.
Kovic näris kuiva tortiljat, kui Blix naasis.
„Kui sa kavatsed kõik selle läbi vaadata, tuleb sul pikk öö,” kommenteeris ta ja neelatas.
Blix pani pappkasti käest.
„Suurem osa on valejäljed,” ütles ta. „Mitte kusagile viinud juurdluse dokumendid.”
Kovic pühkis salvrätiga suud.
„Kas sa saaksid mulle olulisimast kiirülevaate anda?” tegi ta ettepaneku. Nende ümber sumisesid politseinikud ja uurijad. Müratase oli osakonnas kõrgem kui tavaliselt. Samuti inimeste hulk.
Blix võttis välja kõige pealmise mapi, istus ja tõmbas sügavalt hinge, olemata kindel, kust alustada.
„Patricia rööviti 11. augustil 2009,” ütles ta ja eemaldas kaante ümbert kummipaela. „Lapsehoidjale, kes talle Tangenteni lastesõime järele oli läinud, tungiti koduteel kallale. Ta löödi pikali ja lükati Bjølsenparkenis põõsastesse, seejärel laskis kurjategija lapsekäruga jalga. Lapsehoidja ei märganud midagi. Midagi muud kui tumedaid rõivaid.”
Blix pani mapi käest ja võttis välja esimesed dokumendid.
„Hooldusõigus kuulus tol ajal Patricia isale, Christer Storm Isaksenile. Ruth-Kristine oli üks esimesi, keda uurisime, kuna nad tülitsesid Christeriga hooldusõiguse pärast lõputult. Paljud leidsid, et naine pidi olema kuidagi asjasse segatud.”
„Miks Ruth-Kristinel tütre hooldusõigust polnud?” küsis Kovic. „Isalt nõuab selle saamine nii mõndagi.”
„Naisel olid psüühilised probleemid,” seletas Blix. „Pikk haiguslugu psühhooside, isiksushäirete, haiglaravi, agressioonide ja enesevigastamisega. Lisaks tarvitas ta narkootikume ja teda peeti lapsele ohtlikuks, nii et talle kehtis vaid piiratud suhtlusõigus lapsega.”
„Kuid ta ei osalenud röövis?”