Kui lahkume reisibüroost, heidab töötajaproua veel ühe hirmunud pilgu Maxi ja Adami poole. Ta vist tõesti kartis minu sõbralikke „turvamehi”.
* * *
Sakslasel Maxil on plaan minna Hiina müüri juurde omal käel ning kuna minul on ekskursioonide ostmisest kõrini, otsustan temaga liituda.
Üle terve riigi leidub Hiina müüri lõike, mis on külastajatele avatud. Pekingile kõige lähemad sektsioonid on näiteks Mutianyu, Jinshanling, Jiankou, Simatai, Badaling. Meie valime minekukoha selle järgi, kuhu ühistranspordiga kõige lihtsam on jõuda: Mutianyu.
Pekingist 73 kilomeetri kaugusel asuvale Mutianyu lõigule pääsemiseks on meil vaja sõita nii metroo kui ka bussiga. Hommikul pool üheksa istume bussi peale ning pooleteise tunni pärast olemegi kohal. Piletite ette ostmisega ei ole vaja jamada, sest need saab otse juhilt. Et parasjagu on jaanuar ning madalhooaeg, pole ka muret, et me sõidukisse ei mahuks.
Seitsme moodsa maailmaime hulka kuuluv Suur Hiina müür on kaitserajatis, mida ehitati alates 3. sajandist eKr kuni 17. sajandi alguseni, eesmärgiga kaitsta valitsevaid dünastiaid võõrvallutajate eest. Kuigi müürilõike ehitati juba 3. sajandil eKr, siis tegelikult sai kaitserajatis alguse umbes 220–200 eKr. Just siis lasi esimene Hiina keiser Qin Shi Huangdi üksikud müürilõigud omavahel ühendada.
Hiina müüri ametlikuks pikkuseks loetakse 21 196 kilomeetrit. Mainitud pikkus võib olla mõnevõrra eksitav, sest sisse on arvestatud eri perioodidel valminud lõigud, millest osa jookseb isegi kõrvuti. Müüri peaosaks peetakse aga Mingi dünastia ajal (1368–1644) ehitatud sektsiooni, mida on 8851 kilomeetrit. Suurem osa müürist on siiski kahjuks varemetes.
Mutianyu piletikassa juures tuleb teha esimene otsus: kas matkame üles või kasutame suusatõstukit? Kuna mul on seljas tavaline talvemantel ning jalas madala kontsaga saapad, ei jää ma ronimise peale lootma. Pealegi, parem nautida jalutuskäiku Hiina müüril, mitte vaevelda suurema osa ajast sinna turnimisega. Suusatõstuki kasutamine muudab külastuse küll plaanitust veidi kallimaks, kuid asi on seda väärt.
Parimaks ajaks Hiina müüri külastada loetakse kevadet ja sügist, sest siis on temperatuur mahe ning huvilisi vähem. Suviti on väga soe ning massid trügimas. Kuna me Maxiga väisame müüri keset jaanuarikuud, on inimesi minimaalselt. See on justkui privaatne tuur! Mis puutub külma, siis pole see midagi erilist.
Jalutuskäik mööda Hiina müüri on tõesti muljet avaldav. Vaated müürile endale, aga ka ümbritsevale loodusele on imekaunid. Taevas on sinine nagu suvel, kuid siin-seal võib näha lumiseid künkaid. Peamiselt graniidist müür on kuni 8,5 meetrit kõrge ning neli-viis meetrit lai. Tervel (veidi enam kui kahe kilomeetri pikkusel) Mutianyu lõigul on rohkelt vahitorne.
Müür lookleb nii kaugele, kui silm seletab… Meelde tuleb lugu, et Suur Hiina müür olla nii võimas, et seda on Kuult näha. Võimas on ta küll, aga tegemist on siiski müüdiga. Kuidas see müüt on tekkinud, pole selge – ükski Kuul käinud astronaut igal juhul seda väitnud ei ole.
Suusatõstukiga on võimalik ka müüri juurest alla sõita, kuid Mutianyul on teinegi ekstralahe võimalus: libiseda mööda spetsiaalset liurada niiöelda kelguga alla. Kiirus ulatub kuni 30 km/h (reguleeritakse gaasipedaaliga) ning see on mõnusalt adrenaliinirikas lõpp Hiina müüri külastusele. Minu meeleoluka sõidu rikuvad kahjuks ära Hiina turistid, kes liiga hoogsalt sõites mu kelku rammivad…
Muide, Mutianyu reklaamib end sellega, et seda on külastanud USA endine esileedi Michelle Obama. Olen ka ise näinud pilti, kuidas Michelle Obama sõidab samamoodi mööda liurada alla. Äkki isegi sama kelguga mis mina, kes teab.
* * *
Maailma kõige rahvarohkemas riigis Hiinas elab 1,3 miljardit inimest. Iseenesestmõistetavalt võib seesuguse rahva keskel näha kogu issanda loomaaia variatsiooni (mida ma ei ütle üldse negatiivse alatooniga), kuid märkan omamoodi nüansse, mis paljusid hiinlasi iseloomustavad.
„Hakkame rongile minema, suruge massiga sissepääsu poole. Järjekord on nõrkadele ja mittehiinlastele!” teatab mitu aastat Pekingis elanud Anne, kellega linna avastama läheme. Nii ongi. Selle asemel, et viisakalt järjekorras rongile minekut oodata, hakatakse trügima. Võidab see, kes kiiremini rongi peale jõuab. Rolli ei mängi isegi nummerdatud istmed, mis tähendab, et varem pärale jõudes ei saa paremat kohta.
Minule meenub sellise käitumise peale algklasside ajal koolikohvikus käimine – saiakese ja limonaadi sai esimesena kätte see, kes oli tugevam ja karjus kõvemini.
Hiina metroosse sisenedes on vaja läbida samasugune turvakontroll nagu lennujaamas. Olen varasemalt erinevates riikides näinud, kuidas bussi- ja rongijaama minejate asjad vaadatakse üle, kuid metroopeatuste kontrollid ei ole minu arvates nii sagedased. Tõsi, kellasid ja vöösid metroos ära võtma ei pea (nagu lennujaamas), küll aga tuleb oma käe- või seljakott ilusti lindile panna. Asjad valgustatakse läbi ning alles siis saad teekonda jätkata.
Selline turvakontroll on enamasti kiire ja erilist massi ei teki. Küll aga armastavad hiinlased järjekorras seistes liiga lähedale ronida. Isegi kui ruumi on, peab võhivõõrast seisma vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel. Võib-olla on asi selles, et maailma ühes suurimas linnas lihtsalt ei ole võimalik vahemaad hoida ning inimesed on harjunud üksteisel seljas elama? Eestist tulnule on see mõnevõrra ebamugav.
Vaatamisväärsuste juurde minekuks turvaväravate läbimine on tavapärane – aga kas ka väljakule jõudmiseks? Mina ja šveitslane Roger seisame Taevase Rahu Väljaku ehk Tian’anmeni turvakontrolli järjekorras, mis koosneb peaasjalikult hiinlastest. Järjekord pole kuigi pikk, kuid täpselt meie ees tekib väike seisak. Üks kohalik mees tundub ametnikele mingil põhjusel nii veider, et tal palutakse ulatada dokument. Seda uuritakse minutijagu ning viimaks lubatakse kodanik siiski edasi. Minu ega Rogeri passi ei küsita, veelgi enam, tundub, et meid saadetakse üsna kergekäeliselt edasi. Justkui nad umbusaldaksid kaasmaalasi enam kui turiste. Ja ilmselt nii ongi.
See on seotud 1989. aastal Tian’anmeni väljakul toimunud meeleavaldustega, mille käigus nõuti demokraatiat ning sõna- ja ajakirjandusvabadust. Aktsiooni juhtisid üliõpilased ja suurim väljakule kogunenud protestijate hulk ulatus miljoni inimeseni. Meeleavaldused kestsid ligi kaks kuud ja päädisid 4. juunil aset leidnud veresaunaga.
Hiina valitsus surus ülestõusu vägivaldselt maha ning ei ole teada, kui palju inimesi seal hukkus. Ametlike andmete kohaselt jäi number paarisaja kanti, kuid tegelikult ületas ilmselt tuhande piiri. Niisugused tapatalgud šokeerisid muud maailma ja paljud riigid mõistsid Hiina valitsuse käitumisviisi hukka. Isegi toonane Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov ütles, et toimunu kurvastab teda ning avaldas lootust, et Hiinas hakatakse ellu viima sisepoliitilisi reforme.
Rangete turvameetmete kasutamine ja „kahtlaste” kodanike kontrollimine enne Tian’anmenile lubamist viitab, et juhtunu on ka pärast nii pikka aega valitsusele hell teema. Seda enam, et tegelikkuses on rahutused ja nende verine lõpp Hiinas maha vaikitud ning paljud hiinlased pole sellest isegi kuulnud. Vaatasin hiljuti üht dokumentaalfilmi, kus Hongkongi kolinud hiinlane avastas YouTube’ist (mille vaatamine on muide Hiinas tõkestatud, nagu ka Gmaili ja Facebooki kasutamine) videoid Tian’anmeni veresaunast ning oli pisarateni šokeeritud. Enne polnud tal sellest aimdust.
Nii et võib-olla ei tea ka suur osa Tian’anmenil patseerivatest turistidest, mis siin tegelikult juhtunud on? Ehk uudistavad nad maailma üht suurimat väljakut lihtsalt ajaviiteks? Mõtlen parasjagu sellele valule ja hirmule, mida siin aastakümneid tagasi tunti, kui minu poole pöördub üks hiinlanna kahe väikese lapsega. Ta ei oska küll inglise keelt, kuid kehakeeles teeb selgeks: kas sa palun tuleksid mu lastega pildile?
Raputan ennast mõtetest välja ning naeratan veidi sunnitult. Umbes viieaastane tüdruk ja kahene poiss on imearmsad ega võõrasta üldse – poseerivad minuga meeleldi. Kahtlustan, et mult hakatakse selle eest raha nõudma (nagu mina oleksin tahtnud põnnidega fotot), kuid ei. Nad tänavad mind