Liina Metsküla
Jälle maailma peal ripakil
Autoriõigus: Liina Metsküla, 2021
Keeletoimetaja: Mari Klein
Kujundaja: Eneken Moorlat
E-raamat OÜ Flagella
Tutvu Liina tegemistega ka aadressil www.liinareisiblogi.com
ISBN 978-9916-4-0455-3
ISBN 978-9916-4-0579-6 (epub)
Mu armsale Stenile.
Ilma sinu julgustuse ja toeta poleks see raamat valminud.
Kui su unistused ei hirmuta sind, siis pole nad piisavalt suured.
(Ellen Johnson Sirleaf)
SISSEJUHATUS
Mõni hetk elus on niisugune, kus sinuni jõuab arusaam: sa pead asja ära tegema. Olgu selleks reisile minek, õpingute alustamine, töökoha vahetus või palun väga, nende uute ägedate pükste ostmine.
Just selline arusaam jõuab minuni ühel külmal jaanuarikuu õhtul. Ma ei arvanud kunagi, et kolmanda raamatu välja annan – see tee tundus ole-vat käidud, sest olin veendunud, et kahe eelnevaga sain kõik öeldud. Kuid sel õhtupoolikul üht reisiteost sirvides on mul tunne, et tahan omi lugusid taas jagada. Olen viimase viie aasta jooksul reisinud enam kui kahekümnesse riiki. Mehhiko, Brasiilia, Põhja-Korea, Belize, Mongoolia, Tonga… oeh, näpud juba lausa sügelevad trükkima!
Aga sama kiiresti kui tekib elevus, see ka vaibub. Leian oma peas mitu põhjust, miks ikka ei peaks seda tegema.
Mis mind takistab? Tee aga arvuti lahti ja hakka pihta… Küsin endalt, kas ma üldse oskan enam. Naljakas mõte, arvestades seda, et kirjutamine on olnud suuremal või vähemal määral mu töö viimased 14 aastat. Ja siis ma mõistan: olen liiga mugavaks muutunud. Kardan riske võtta.
Appi! Millal see minuga juhtus? Kuhu on kadunud Liina, kes astub sirge seljaga tundmatusse ning usub endasse alati? „Elu algab seal, kus lõpeb mugavustsoon,” on öelnud kirjanik Neale Donald Walsch. See lause on olnud mu mantra nii palju aastaid. Kuidas ma siis nüüd ei suuda astuda välja igapäevasest mugavustsoonist, et kirjutada raamat? Ja veel teemal, mida ma nii hästi tunnen?
See on minu jaoks sisemine äratuskell. Avan selsamal päeval arvutis tühja dokumendi ja hakkan lihtsalt trükkima. Sest mul on nii palju öelda. Kirjutades 2015. aasta sügisel Sitsiilias elades oma esimest raamatut, oli minu eesmärk inspireerida lugejaid reisima ja unistama. Sain selle eest uskumatult palju positiivset tagasisidet – näiteks andsid päris mitu abiturienti mulle teada, et kirjutasid minust lõpukirjandis. Kui keegi otsustab sinust rääkida ühes oma elu tähtsaimas kirjatükis, siis kas kogu see pingutus polegi juba korda läinud?
Hea lugeja, hoiad käes lugu mõni aasta vanemast Liinast, kes ikka veel jumaldab reisimist ega ütle ära ühest pöörasest seiklusest. Seigelgem nendel lehekülgedel üheskoos – ning peale seda on juba Sinu kord maailma avastama minna!
Reisimine – see võtab sul sõnad suust. Ja siis saab sinust jutustaja.
(Ibn Battuta)
HIINA – petuskeemide paradiisis
AEG: jaanuar 2016
Pärast enam kui tunni pikkust sõitu lennujaamast linna, astun Wangfujingi metroopeatusest uulitsale. See on mu esimene tutvus kärarikka Pekingiga, kus elab 21 miljonit inimest.
Mind tervitab lai ja suurejooneline jalakäijate tänav – kauplustega ääristatud Wangfujing on Pekingi kaubanduselu üks sümboleid. Tänaval näen lääne brändide (näiteks Rolex ja Victoria’s Secret) kauplusi, aga ka rohkelt hiinakeelsete siltidega poode, mis pakuvad maiustusi, teed, siidi, rõivaid… Mida vaid soovid. Lisaks on restorane ja hotelle.
Õhtuse pimedaga mööda Wangfujingi kõndides tekib tunne justkui jääks silmadest puudu – ümberringi on lihtsalt nii palju vilkuvaid silte. Nagu oleks New Yorgis Times Square’il. Tegelikult ei ole mul ümbritseva imetlemiseks liiga palju aega, sest täitmist ootab ülesanne: leida üles oma ööbimispaik.
„Kus see mu hostel nüüd ongi? Mingist tänavast on vaja keerata vasakule…” pobisen omaette ning silmitsen kaasasolevat paberit. Google Mapsi minu telefonis ei ole, nii tuleb saada hakkama vanamoodsa kaardiga. Täpselt nagu ma alati olen majutuskohad üles leidnud.
Asja teeb keeruliseks see, et paljud tänavanimed on kirjas ainult hiina keeles. Minul on paberile märgitud vaid ingliskeelne versioon. „Kui leian õige tänava, siis on asi juba tunduvalt lihtsam,” jätkan isemõtisklusi.
Pöördun ühe tänavanurgal seisva politseiniku poole, et paluda abi. Mees vaatab mind mõistmatu pilguga ja kehitab õlgu. Inglise keelt ta ei oska. Näitan mehele näpuga tänava nime, mille olen paberile kirja pannud. Ta raputab ikka pead. No nii, järelikult ei tunne ta ladina tähestikku… Oleksin pidanud ikka hiinakeelsed nimed välja printima.
Sama stsenaarium kordub teise ja kolmanda inimesega, kelle poole pöördun. Seisan parasjagu õnnetult keset Wangfujingi tänavat ning arutlen, kas peaksin takso võtma. Samas, ega see pimedas (tegelikult kell polegi nii palju, umbes seitse õhtul) kõige ohutum ei ole…
Järsku jäävad minu kõrval seisma kaks kohalikku tüdrukut. Üks neist küsib perfektses inglise keeles: „Oled sa eksinud, on sul abi vaja?”
Minu palvetele vastati! Selgitan, et mul on tarvis leida hostel, kuid ei tea, milliselt tänavalt vasakule keerata. Neiud uurivad paberit, vahetavad omavahel hiina keeles paar sõna, misjärel üks neist ütleb inglise keeles: „See on sadakond meetrit edasi ning siis vasakule. Liigume ise ka samas suunas, läheme teed jooma. Võime sinuga kõndida ja näidata, kus on õige tänav.”
Mulle sobib!
Üks tüdrukutest uurib, kust ma pärit olen. Vastanud, et Eestist, eeldan, et kohe on vaja hakata selgitama, kus see riigihakatis asub. „Oi, Eesti! Kas see pole mitte üks Baltimaadest?” särab näitsik oma geograafiaalaste teadmistega.
Olen vapustatud, lisaks meelitatud. Inimesed kaugel maal, kes on kursis Eesti olemasoluga, teenivad minu silmis korralikult plusspunkte.
Noogutan ja tunnen huvi, kust tema teadmised ometi pärinevad. „Mul oli kunagi üks sõber Soomest ja sain tema kaudu Eestist teada,” selgitab neiu. Siis jääb ta hetkeks mõtlikuks ning ütleb hästi ettevaatlikult eesti keeles: tere.
Mul jääb suu lahti, sest see suvaline hiinlanna oskab eesti keeles tervitada.
Jõudnud õigele tänavale, uurib teine tüdruk, kas tahaksin nendega teed jooma tulla. Nähes minu kõhklust, lisab ta: „Oleme ju kõik naisterahvad, nii et ei ole põhjust karta! Me käime vahepeal välismaalastega kohvikus, et harjutada inglise keelt – ega meil siin Pekingis väga seda võimalust ei ole.”
Leebun ja mõtlen, et enne hostelisse jõudmist võin ju väikese tassi teed juua. Tüdrukud osutavad teisel pool tänavat asuvale kohvikule ning pakuvad, et võiksime sinna minna. Mõeldud-tehtud.
Kohviku diivanil istudes ja ringi vaadates tundub, et see on pigem baar, kus juuakse tee asemel rummikoolat. Veenan end, et küllap teavad kaaslased asju minust paremini. Menüü on vaid hiina keeles ja hinnad loomulikult jüaanides. Hm, kui palju see jüaani ja euro kurss nüüd oligi? Ei mäleta.
Uurin tüdrukutelt, kuidas siinne hinnatase on. „Oh, need on väga head hinnad,” kiidavad neiud kui ühest suust. Mingi radar hakkab tööle, kuidagi kahtlane situatsioon.
„Võtame kannuga teed, siis saame jagada,” panevad nad ette. Olen nõus ning baarmen (kelner oleks tema kohta liiga palju öelda) toob juba paari minuti pärast lauale teekannu. Kandikul on lisaks tellitule ka limonaadipudelid ja pähklid. Kuna olen veendunud, et mult kasseeritakse hiljem raha ka nende