Katrin juhatas külalised edasi, kuni nad jõudsid tagasihoidlikult sisustatud kabinetti. Eesruumis olevale neiule oli Katrin juba edastanud palve tuua neile kõigile kohvi. Kui kohv oli toodud, istus Katrin laua taha ning palus külalistel sama teha.
“Nagu ma aru saan, otsite te kodu oma vanaemale?”
“Jah, nii see on,” alustas Mirjam, “paraku olen mina oma vanaema ainus sugulane, teised on kõik siit ilmast juba lahkunud. Vanaema elab üksinda oma maamajas. Hooldajaks on seni olnud tema kauaaegne sõbratar ja hea naaber. Nüüd on aga asjaolud läinud keerulisemaks, kuna vanaema kipub asju unustama. Küllap on tegemist haigusega. Viimasel korral oleks ta peaaegu vingumürgituse saanud, kuna pani põleval ahjul siibri kinni ja heitis ise magama. Ma ei tea, kas Teil on võimalik siia sellise haigusega vanamemme võtta?” Mirjamil olid pisarad silmis, kui ta seda kõike rääkis. Heiki pani käed rahustavalt tema õlgadele. Katrin istus peale Mirjami jutustuse ärakuulamist tükk aega vaikselt, siis aga tõusis ta oma laua tagant ja istus Mirjami kõrvale, öeldes:
“Jah, selliseid vanureid on meil vahel ikka olnud, sest haigus, tema kargab kallale just vanematele inimestele. Noorematele pole tal julgust läheneda. Nojah, nali naljaks, aga ma usun, et me leiame siin teie vanaemale ilusa toa, kus on ruumi, valgust ja õhku. Samas aga räägime ka hindadest. Meie kuutasud on keskmiselt kuuesaja euro ringis. Täpsema arvestuse saab teha siis, kui on tehtud terviseuuringud ja vaadatud üle ka sobiv elamine. Meil on pakkuda nii omaette kui ka kahekohalisi tubasid. Meil on 24-tunnine järelvalve ja hooldus. Pesemisvõimalused saunas või duširuumis. Neli korda päevas on toitlustamine. Ka väike puhvet on olemas. Meie personal omab pikaajalist kogemust hooldusteenuste valdkonnas. Garanteeritud on ka igakülgne abi väljaspool pansonaadi ruume: jalutuskäigud väljas, tervematele külastused näitustele, kontsertidele ja palju muud huvipakkuvat tegevust. Meil ei jäeta vanureid üksi iseendaga, aga samas me aksepteerime inimese tahet, kui see tuleb tervest mõistusest lähtudes, olla aeg-ajalt ka üksi ja omaette. Meil on ka avar ja kaasaegne spordisaal olemas.”
Mirjam ja Heiki tõusid ning avaldasid soovi näha tuba, kus memm tulevikus elama võiks hakata. Nad soovisid memmele omaette tuba. Katrin juhatas nad edasi mööda pikka koridori, mille keskmeks oli üks ruum, kus valveõde või hooldaja ööpäev läbi valves oli. See oli ühenduses kõigi vanurite tubadega. Kui kuskil toas vajutati häirenuppu, nägi ja kuulis seda kohe valves olev töötaja. Nad sisenesid ühekohalisesse avarasse ruumi. Tuba oli 22 ruutu suur ja siin jagus päikest, mis kuldkollasele seinale säravaid varje heitis. Justkui oleks päikeseratas siin tõepoolest just ringi sõitnud. Eraldi oli olemas ka tualettruum koos kraanikausiga. Toas oli ilus, mugav, puidust üheinimese voodi, kummut, voodi juures öökapp ja lugemislamp selle peal. Seina ääres riidekapp. Toa keskel pehme vaip, millel väikene kohvilaud. Ka ei puudunud siit kiiktool, mis akna all ootas oma perenaist! Kõik oli lihtne ja mugav. Mirjam soovis broneerida selle toa, kuni terviseuuringud tehtud ja memmega kokku räägitud. Rahaprobleemi ta ei kartnud. Tema teenistus oli piisav ja veel oli alles, peale maja ostmist, isa pärandusest saadud raha. Rahulolevana lahkusid nad pansionaadist ning teel kodu poole arutasid, millal nad memmele külla lähevad.
Kuna oli puhkuse aeg, otsustas Mirjam üksi memme juures ära käia, et oma silmaga veenduda ja näha, mis õieti toimub. Heiki pidi olema tööl ja ei saanud kaasa tulla. Memm elas Rapla külje all, Vahemetsas. Tema taluni viis suure maantee pealt kitsas metsatee, aga autoga sai õnneks sealt läbi. See oli ilus ja vaikne talukoht. Mirjami lapsepõlvekodu ja kõik, mis temas oli head, oli ta siit, memme ja taadi käest kaasa saanud. Nüüd aga vajas memm tema abi ja ta oli valmis seda pakkuma, nii palju, kui tema võimuses oli. Kaugel metsa ääres kõndis tuul kuuselatvades, põikas vahepeal sasima kaseokstesse, silitas pajude nõtkeid selgasid. Samas libises ta soojalt Mirjami põsele, otsekui tervitades teda kojujõudmise puhul. Isegi tuul oli oma ja kodune. Memm aga oli veel väiksemaks jäänud ja rohkem juustes hõbedat. Üks juuksesalk oli rätiku alt välja libisenud, aga memm ei pannud seda tähelegi.
Ta vaatas uudistades tulijat. “Kas neiu on ära eksinud, ei mäleta nagu sellist nägu siinkandis?” küsis ta uudishimulikult.
Mirjam vaatas memme ja sai aru, et teine ei tunne teda ära. Ta ei teadnudki, mida kohe vastata või teha. Nii väga oleks ta tahtnud memme kallistada, aga kuidas sa lähed, kui memm teda ära ei tunne? Õnneks oli abi käeulatuses. Ta nägi kaugelt lehvitavat naabrimemme, Vaiket, kes kiiruga nende poole tuli.
“Sina ka maale käima saanud,” oli tal siiralt hea meel Mirjamit nähes. Vaike pani Almale käe ümber piha ja nii nad kolmekesi maja poole jalutasid. Memm aga ütles, et ta on veidi väsinud ja tahaks natukene tukkuda ja küllap naine külalisega hakkama saab. Ta läkski ära tuppa, sulgedes enese järel maja ukse.
“Küllap said, tütreke, isegi aru, kuidas memmega lood on ja et üksi ta siia enam jääda ei või,” ütles Vaike-tädi.
“Jah, eile käisime Pärnus. Seal on imetore pansion. Broneerisin ka toa juba ära. Ainult ma tõesti ei tea, kuidas memmele sellest rääkida. Kas tal on ka häid päevi, mil kõigest aru saab?” küsis Mirjam, endal pisarad voolamas.
Vaike-tädi kuivatas pisarad Mirjami põsel ja ütles: “Ikka on, see mõistmine võib tal ka täna juba tagasi tulla ja siis saate omavahel pikemalt rääkida. Mina aga pean nüüd koju tagasi ruttama. Mul lehm laudas varsti poegima hakkamas. Pojapoeg on ka õnneks meil, eks kahekesi saame hakkama, kui abi vaja peaks olema.” Nende sõnadega tõusus ta pingilt ja hakkas kodu poole astuma. Värava juures ta peatus ja hüüdis: “Eks anna siis mulle ka teada, kuidas asjad lähevad ja kõiki kordaminekuid teile.”
Mirjam istus veel mõnda aega maja ees pingil ja läks siis vaatama, kas memm on magama jäänud. Aga ei olnud. Alma istus oma voodi äärel ja mõtles omi mõtteid. Mirjami tuppa astudes naeratas ta nagu noor tüdruk: “Kulla laps, kuidas sina nüüd siia said? Miks sa teada ei andnud, et tulemas oled, oleksin midagi valmis teinud sulle. Aga kohe ma panen tule pliidi alla ja siis teeme midagi head süüa sulle,” hakkas Alma kohe askeldama.
“Armas memm, ära nüüd kiirusta. Võtsin linnast üht-teist kaasa, et sa ei peaks hakkama kohe mulle midagi vaaritama. Tunnen ju sind. Näe, võtsin sulle kotitäie kohukesi. Need sinu lemmikud. Ja pärast teeme kahekesi pannkooke. Mulle on need alati kõige rohkem maitsenud,” ütles Mirjam. Koos mindi ja istuti vana, puust köögilaua taha, mis oli lillelise vakstuga kaetud. Ka see näitas juba vananemise tunnusmärke, olles laua keskelt kaotanud kõik oma lilleilu, kuid äärtest ikka veel värvirohke ja kirgas. Mirjam vaatas memme kortsulist nägu, kuhu olid talletunud aastate mured ja rõõmud. Vaatas tema käsi, mis teineteist mudisid, sest memme käed valutasid, aga ega ta seda teistele ei kurtnud. Ometi olid need olnud Mirjami lapsepõlves käed, mis võtsid valu ja andsid turvatunde pisikesele tüdrukule.
“Vaata, memm, ma tulin sellepärast, et leidsin sinule uue, ilusa kodu. Seal on ka teised sinuvanused memmed ja taadid. Suur ja avar päikest täis tuba ja hoolivad inimesed sinu ümber, kes aitavad, kui abi vajad. Saad teistega juttu ajada ja ei pea iga päev üksinda oma päevi õhtusse veeretama. Jah, ma tean, et tädi Vaike, aga temal on ka oma pere ja loomad, tema ei jõua iga päev.”
Alma kuulas, käed põlle all kõvasti kokku surutud. Vaikis kaua, enne kui rääkima hakkas: “Kulla laps, see ei ole mitte paha mõte. Ma ju tean sellest haigusest, mis minul vahel on ja see hirmutab ka mind, kui pärast kuulen kõike seda, mida ma korda olen saatnud. Jah, see viimane kordki, oleksin ehk juba oma taadi kõrval maganud, kui Vaike poleks tulnud. Mina olen nõus minema sinna pansionaati, mis veel nii ilusat nime kannab. Aja sina need asjad korda ja küll mina tulen.”
Mirjam ütles memmele, et läheb, jalutab natukene ringi ja vaatab üle lapsepõlve mängumaad. Ta pidi saama kohe eemale, sest silmi tulevad pisarad ähvardasid valla pääseda ja ta ei tahtnud memme