Silja Vaher
Kurjuse kannul
Toimetaja: Heli Hallik
Kaante kujundaja: Sigrid Kink
Küljendaja: Vallo Hallik
© Kõik õigused kaitstud
ISBN: 978-9949-9731-2-5
e-ISBN: 9789949685813
Trükikoda: Rebellis AS
Kirjastus Hea Tegu
www.teehead.ee
www.fil.ee
“Oh, Alma, Alma, millega sa jälle hakkama oled saanud?” ahastas Vaike, kui talle tuppa astudes hall suits vastu lõi.
Ta läks ruttu ja tõmbas aknad lahti. Siis aga hakkas majast sõbratari otsima. Alma magas oma voodis, justkui poleks miskit lahti olnud. Raputamine ja sahmakas külma vett olid need, mis vanainimese lõplikult ärkvele ehmatasid.
“Mis siin toimunud on? Kas tuli on kuskil lahti läinud?” küsis naine, voodis istukile tõustes.
“Mis tuli,” ütles Vaike “sa oled liiga vara ahjusiibri kinni lükanud.”
“Ei mina pole keskit teinud, ma panin ainult ahju kütte ja mõtsin natuke tukkuda,” rääkis Alma, ise juukseid kohendades.
Vaike ei lausunud enam sõnakestki ja aitas sõbratari voodist välja, värske õhu kätte selginema. Hea, et oli veel suvi ja ilmad soojad. Ise aga mõtles, et pärast peab helistama Alma tütretütrele, sest rohkem kedagi vanal naisel polnud. Poeg oli autoõnnetuses surma saanud. Pojanaine läks mõned aastad hiljem talle järele. Nii oligi vaid Mirjam see, kes vanaemal paar korda kuus külas käis.
I PEATÜKK
Mirjam ringutas kohe isuga. Kell oli pool üksteist hommikul ja suur päike juba kõrgel sinitaevas säramas. Täna oli pühapäev ja tööle ei pidanud minema enne kahte nädalat.
“Küll see puhkus on ikka hea asi, eriti veel suvel,” mõtles ta ja hüppas voodist välja.
Eile õhtul sai Heikiga kaua tantsitud ja tänagi tulitasid veel päkad all. Ta pani kohvi tõmbama ja läks pesema, et öine higistamine maha saada. Ööd olid päris lämbed. Läbi veesahina kuulis ta mobiili helisemas, aga mõtles, et helistab tagasi ja jätkas pesemist. Hommikumantlit selga tõmmates liikus ta köögi poole, kust võttis kohvitassi. Siis meenus mobiil ja ta läks uurima, kes oli helistanud.
“Tädi Vaike Raplamaalt,” imestas Mirjam ja helistas kohe tagasi. Äkki on memmega midagi pahasti? Ta oli ostnud ka vanaemale mobiili, aga vanainimene ei tahtnud sellist vidinat endale. Tema kohe kartvat neid raadiolaineid, või mismoodi neid ka ei nimetatud.
Veidikese kutsumise peale kuuliski ta tädi Vaike hallood ja too hakkas rääkima: “Tead, Mirjam, sinu vanaemaga ei ole kõik enam päris korras. Näe, tänagi tulin vaatama, kas ta poest ehk tahab midagi saada, kui tuba paksu suitsu täis oli. Sain siis ruttu ta välja värske õhu kätte ja kiskusin ka ahju lahti, seal alles poolpõlenud puud all. Eks ta oli ukse kinni lükanud ja ka siibri enese teadmata. Sa, lapseke, peaksid vanaema ikke enese manu nüüd võtma, sest üksinda ta enam hakkama ei saa. Paneb veel maja ka koos enesega põlema.”
Vaike rääkis ka eelmistest kordadest, mil vanaema ei mäletanud, mida ta teinud oli ja ütles, et nii võib vanainimene ka ära kaduda, kui üksi välja läheb. Mirjam tänas tädi Vaiket, et ta vanaema eest hoolt on kandnud ja lubas kindlasti mõtelda, mida ette võtta ning esimesel võimalusel ka vanaema vaatama tulla. Ta istus diivanile ja jäi mõtlema: “Hea, et seni on vanaema vaatamas ja aitamas olnud tema kauaaegne sõbranna, Vaike. Mirjam saatis alati tädi Vaike arvele suurema summa raha, et ta saaks sõbrannale poest kõik vajaliku tuua ja ka arstirohtudeks jätkuks, sest vanainimesel on ikka vahest lausa mitu tõbe küljes. Ja nüüd veel see. Ega vanamemm aimanudki, et Mirjam teda veel kõrvalt toetas. Tema teadis, et oma pensiga ilusasti välja tuleb. Alma mees ja Mirjami vanaisa, Voldemar, oli juba viis aastat tagasi siit ilmast läinud ja ootas kaasat enda kõrvale puhkama, kui aeg selleks käes on. Nad elasid koos viiskümmend üks õnnelikku aastat. Rahvas ikka rääkis ja imestas, et näe, vana Volli on nii truu ja viks mees oma Almale olnud. Aga ega mees siis lähe ju kuskile, kui kõrval hea ja armas kaasa, kes ei virise ega torise ilmaasjata ja kui asja pärast, siis tuleb sellest ka aru saada. Volli ei olnud suurt viinamees kunagi olnud, aga piipu tõmbas juba pikemat aega. Alma ikka vahel ütles, et mes sa seda piipu ikka piinad, aga seegi ütlemine oli rohkem moka otsast kui tõsiselt võetav. Mõlemad olid haritud ja targad inimesed. Koos käidi ühes algkoolis ja hiljem sai ka linnakool, ikka kahekesi koos, läbi käidud. Et siis lapsepõlvesõbrad ja ühe kandi inimesed. Alma oli siis üheksateist ja Volli kakskümmend kaks, kui leivad ühte kappi pandi ja pulmad kirikus õnnistuse said. Öeldakse, et keda Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu. Paari aasta pärast, peale kokku kolimist, sündis poeg Mihkel. Poiss abiellus kauni tüdruku Helenaga ja varsti sündis neil tütar Mirjam. Ühel talvepäeval, kui väljas paukus pakane ja teedel kimbutas kiilasjää, sõitis purjus rekkajuht Mihkli Volvole sisse. Surm oli silmapilkne. Emal ja isal läksid korraga juuksed halliks, ühe ööga. Helena ei saanudki sellest õnnetusest enam üle ja hääbus vaikselt. Mõni aasta hiljem matsid nad ka minia. Mirjam jäi vanavanemate hoole alla. Väikeses Metsanurga algkoolis lõpetas Mirjam kuus klassi ja läks edasi Raplasse keskkooli. Peale kooli lõpetamist hakkas teda huvitama elu mustem pool. Tal oli kahju, kuidas inimesed ikka ja jälle sattusid elu pahupoolele ja hakkasid tegema kurjasid tegusid.
Mirjamile andis tõuke uurijaks õppida ka õnnetus isaga. Kui isa rekkajuhi alkoholilembuse ja hooletuse tõttu surma sai, ei läinud too mees isegi kinni. Ta sai vaid tingimisi karistuse. Hiljem kuulis Mirjam, et seal olnud suured rahad mängus. Ka kohtunikke on võimalik ära osta. Kahjuks. Pärast nelja aastat hoolsat õppimist sai ta töökoha Tallinnasse. Uurijaks.
Õhtul tuli Heiki Mirjamile külla ja nii sai naine teisele oma murest rääkida. Nad olid Heikiga olnud paar juba paar aastat, aga kokku kolida ei tahtnud Mirjam veel mitte. Temale meeldis praegune elukorraldus paremini ja mees ei kiirustanud ka takka.
Oli juulikuu ilus õhtupoolik. Väljas sooja kakskümmend viis kraadi ja seda veel kella kuue ajal õhtul. Tõotas tulla jällegi lämbe ja palav öö. Nad istusid Mirjami Nõmme maja ülemisel rõdul ja naine rääkis Heikile Vaike-tädilt kuuldud loo. Mirjam oli vanaemale juba varemalt pakkunud elamist enda juurde, siia, Nõmmele. Tal suur maja ja ruumi küllaga. Aga Alma ei tahtnud noorte kaela peale tulla ega ka jääda. Tema oli harjunud ikka ise hakkama saama. Sellepärast arvaski Mirjam, et vanaemale sobiks pansionaadis elamine hästi. Heiki töötas samuti uurijana ja ka tööl olid nad paarilised. Mirjam rääkis, et peaks hakkama vaatama seda vanadekodu asja. Eestis on palju ilusaid ja mugavaid vanadekodusid ja ehk küll hinnad on veidi soolased, ei tekkinud naisel kahtlustki, et ta saab seda oma vanaemale lubada. Ilusat vanadusepõlve. Juba homme tahtsid nad minna vaatama ühte pansionaati Pärnumaal. Valik langes sellele tema kauni nime pärast – pansionaat Päikeseratas. Justkui lasteaiale sobilik nimi, aga miks ka mitte vanemale põlvkonnale, kelle elupäike hakkab ikka sagedamini loojumise märke näitama.
Järgmisel hommikul sõitsid nad autoga kauni maja ette. See oli helekollane, vana mõisamaja, punase kivikatusega. Maja oleks justkui sõbralikult viibanud kõigile: “Tulge, siin on hea olla!” Mirjam kõndis pansionaadi ukseni ja sirutas käe, et seda avada, aga see avanes juba ise. Nende ees seisis umbes kuuekümnendates daam, heledad juuksed soengusse pandud ja sõbralik naeratus näol.
“Tere! Kas te tulite kedagi külastama? Ma ei ole teid siin varem näinud?”
Mirjam naeratas vastu ja ütles: “Ei, me ei tulnud kedagi külastama, aga ometi tulime siia kindla eesmärgiga. Nimelt otsin ma oma vanaemale ilusat kohta, kus ta saaks rahulikult oma vanaduspäevi veeta. Vaatasime, et see maja viipas juba väljast meile nii soojalt ja kutsuvalt. Kas teil on ehk ka mõni vaba tubagi olemas, kuhu veel soovijaid ei ole?”
“Minu nimi on Katrin ja ma olen selle pansionaadi juhataja. Aga tulge, palun, edasi. Läheme minu