Salatunnid. Santa Montefiore

kõik läinud. Temperance on serveerinud meile kerge õhtueine, sest kellelgi pole kõht tühi. Jääme kõik majja ööbima, Logan, Lucy ja nende neli last, Wyatt, mina ja meie kolm järeltulijat. Walter, kes on kõige noorem ja perekonna kloun, ahvib järele ekstsentrilisemaid sugulasi ja me kõik naerame. Naerda on hea, kuigi veidi ebasobiv. Kui oleme Wyattiga lõpuks omaette üleval sinise lillelise tapeedi ja selle juurde sobivate kardinatega magamistoas, mis oli minu oma tüdrukupõlves ja hiljem abielunaisena, räägin mehele Iirimaast.

      Ta vaatab mind, pilgus segu ärritusest ja kaastundest. On selge, et tema meelest on lein mu mõistust ähmastanud. „Logan väidab, et tuhk jääb siia,” ütleb Wyatt lipsu lahti sõlmides. Tunnen rinnus survet, kui mu kujutluses kerkivad need kaks meest üles nagu mu iseseisvuse takistajad.

      „Ma ei võtagi ema tuhka kaasa,” selgitan. „Tahan lihtsalt minna ja näha, kus ta üles kasvas. Mul on selline tunne, et tegelikult ma ei tundnudki teda üldse.”

      Wyatt ohkab ja paneb käed puusa. Ma olen peaaegu kaks kuud olnud Nantucketis ema surma oodates ja pärast Temperance’iga maja tühjaks tehes, nii et loomulikult tahab ta mind tagasi Bostonisse. Wyatt on partner suures reklaamifirmas ja talle meeldib, kui käin koos temaga töölõunatel ja lõpututel seltskondlikel sündmustel, millel viibimist ta nõuab. Wyatt ärkab ellu, kui teda ümbritsevad inimesed, kelle ees ta saab uhkustada. „Mul on sind kodus vaja, Faye,” ütleb ta. „Kõik läheb viltu, kui sind ei ole. Ma olen tüdinud üksi väljas käimisest ja tühja majja tulemisest ning sellest on möödas juba mitu kuud, kui me külalisi vastu võtsime. Pealegi ei näe see kena välja. Inimesed hakkavad rääkima.”

      „Ma olen kindel, et nad saavad aru.”

      „Mida? Sa lähed üksinda Iirimaale? See tähendab, sa ei oota, et ma kaasa tuleksin?”

      „Muidugi ei oota. Ma ju tean, kui palju sul tööd on.” Wyatt ei seaks mind kunagi endast ettepoole ja kedagi teist ka mitte. Ta ei tulnud Rose’i lõpetamisele, sest ei saanud golfimängu edasi lükata. (Rose käitus kenasti ja ütles, et ei pane pahaks. Kui see oleks olnud Edwina, oleks küll põrgu lahti läinud!)

      „Ei tule kõne allagi, et sa üksi Iirimaale lähed,” jätkab Wyatt. „Mida inimesed arvavad?”

      Mind ajab tema arhailine suhtumine naerma. „Ma ei usu, et keegi teeks teist nägugi, kui täiskasvanud naine läheb üksi reisile,” vaidlen. „Nad mõtlevad seda, mida me neile ütleme,” lisan veel.

      Wyatt raputab pead ja astub pükstest välja. „See pole turvaline,” lisab ta, võtab püksid ja voldib korralikult kokku. Wyatt on korralikkuse koha pealt väga nõudlik.

      „Ma saan hakkama,” vastan.

      „See pole sobiv.”

      „Ma pole mingi kergemeelne naine.”

      Korraga Wyatti nägu selgineb. „Tead, mis ma sulle ütlen. Ma viin su Iirimaale. Võib-olla järgmisel aastal. Me võime minna koos.”

      See mulle ei sobi. Ma ei taha, et Wyatt kaasa tuleks. Kui ta tuleks, toimuks kõik tema tahtmist mööda. „See on kena mõte. Tõesti on,” ütlen. „Ma hindan seda väga. Aga ma ei taha oodata. Tahan minna kohe. Pean minema kohe. Ma pole kunagi kusagil üksinda käinud.” Vaatan meest anuvalt. „Ma pole sinult kunagi midagi palunud, Wyatt. Kõigi nende aastate jooksul, mil oleme abielus olnud. Aga praegu palun. Ma tahan minna. Tahan minna üksi ja tahan minna praegu.”

      Wyatt ei tea, mida öelda. Ta vaatab mind hämmastunult. Ma ei tagane. Olen väga otsusekindel. Ma ei tea, kust see otsustavus tuleb. Süda taob rinnus, peopesad higistavad ja ma tunnen, et värisen, aga ma ei tagane.

      „Ma mõtlen sellele,” lausub Wyatt viimaks.

      „Wyatt, ma ei palu sul selle peale mõelda. Ma ütlen sulle, et ma lähen.”

      Wyattiga pole keegi elu seeski niimoodi rääkinud. Tema kuulekas naisuke on kogu aeg teinud nii, nagu talle on öeldud. Wyatt on alati olnud perekonna alfaisane, see, kes kamandab, mees, kes kehtestab reeglid ja teeb kõik otsused. Ta kratsib kukalt ja tema nägu moondub ärritusest, kaastunne on kadunud. Tal on tegemist mässuga ja ta tahab selle maha suruda, enne kui asjad kontrolli alt välja lähevad. Wyatt vaatab mulle küsivalt otsa, otsekui pidades aru, kellega ta õieti rääkis. Kes on külvanud need vastuhakuseemned? „Faye, ma möönan, et sul on raske aeg, ema surm ja üldse, aga ära unusta oma kohta. Sa oled minu naine ja mul on sind kodus tarvis.”

      „Mina kaotasin ema ja mul on tarvis minna Iirimaale,” vastan, jäädes kindlaks ja olles üsna rabatud omaenda kangekaelsusest.

      „Hästi!” Wyatt tõstab häält ja ma võpatan. Mulle ei meeldi, kui ta on vihane. Aga ma ei tagane ikkagi. „Mine kevadel, kui sul on siis veel vajadus Iirimaale minna. Aga ma oletan, et selle aja peale oled aru pähe võtnud.” Wyatt sammub vannituppa ja lööb ukse pauguga kinni.

      Võpatan paugatuse peale, aga tunnen võidurõõmu. Pole just päris see, mida ma tahtsin, aga siiski päris hea. Ootan kevadeni, aga meelt ma ei muuda.