Amy oli sünnitanud Samile kaks tervet last – kuuese Jake’i ja neljase Sara – ning säilitanud ka kohalikus hotellis töökoha administraatorina, mis tõi nende majapidamisse küll väikese, aga nii vajaliku regulaarse sissetuleku, toetades ühtlasi kindlameelselt oma abikaasat, mis muutis Amy Posy silmis pühakuks.
Mis puudutas Nicki, siis Posy süda täitus õnnest, et poeg viimaks ometi Ühendkuningriiki tagasi pöördub. Pärast kooli lõpetamist oli poeg ignoreerinud mitme suurepärase ülikooli pakkumisi ja teatanud, et tahab hoopis tegeleda antiigiäriga. Töötanud mõnda aega poole kohaga kohaliku oksjonipidaja juures, õnnestus tal saada Lavenhamis antiigikaupmehe õpipoisiks ning ta hakkas Admiral House’ist seal iga päev tööl käima.
Kohe pärast seda, kui Nick sai kahekümne üheseks, avas ta Southwoldis oma poe ning peagi hakkasid levima kuuldused, et tema kaubavarude hulgas on huvitavaid ja haruldasi antiikesemeid. Posy oli üliõnnelik, et poeg otsustas kohaliku kogukonna hulka elama jääda. Kaks aastat hiljem võttis Nick üürile kaupluse kõrval paikneva hoone, et õitsva äri jaoks vajalikku pinda kahekordistada. Kui ta oli kusagil kaugemal kaupa ostmas, jättis Posy oma armsa aia sinnapaika ja veetis terve päeva poes kliente teenindades.
Paar kuud hiljem teatas Nick, et võttis endale täiskohaga abilise, kes hoolitseb poe eest ajal, mil ta ise on oksjonitel. Evie Newman polnud tavapärases mõttes ilus, sest oli kõhetu keha ja haldjalike näojoonte tõttu pigem lapse kui naise moodi, aga tema hiigelsuured pruunid silmad olid nii armsad, et mõjusid lausa kummituslikult. Kui Nick Eviet Posyle tutvustas, märkas Posy, et tema poeg jälgis viimast kui üht liigutust, mis Evie tegi, ning tema meelest polnud kahtlust, et Nick on armunud.
Aga Nick ei saanud oma tunnetega midagi ette võtta. Eviel oli juba pikemat aega kallim, kellele ta näis olevat täielikult pühendunud. Posy oli meest korra näinud ja imestanud, miks Evie seda nirginäoga pseudointellektuaalset Brianit veetlevaks peab. Kohaliku kolledži sotsioloogialektoril, Eviest oma tubli viisteist aastat vanemal lahutatud Brianil oli igas asjas kindel arvamus, mida ta mis tahes võimalusel ka rõhutada armastas. Posyle oli mees esimesest silmapilgust vastumeelne.
Et Nick tegi aina pikemaid ostureise, aitas Posy Eviel poepidamist õppida. Suurest vanusevahest hoolimata said kahest naisest head sõbrad. Evie oli väga noorelt kaotanud mõlemad vanemad ja elas koos vanaemaga Southwoldis, lagunevas Victoria-aegses majas. Posy, kellel polnud kunagi tütart olnud, taipas peagi, et on Eviesse kiindunud.
Mõnikord läks Evie Nickiga reisile kaasa ja Posy jäeti poe eest vastutama. Talle meeldis näha Evie säravaid silmi, kui naine ostureisilt tagasi jõudis, ning väljendusrikkaid käsi, kui ta kirjeldas Lõuna-Prantsusmaa lossi allahindlusmüügilt üliodavalt saadud elegantset kummutit.
Hoolimata endale antud lubadusest mitte harjuda Nicki kohalolekuga oma elus, tabas teda kohutav šokk, kui pärast aastatepikkust õnnelikku kooseksisteerimist Admiral House’is poeg talle äkitselt ühel heal päeval ütles, et müüb poe maha ja kolib Austraaliasse. Tagatipuks teatas varsti pärast seda ka Evie, et Brian sai hea töökoha ühes Leicesteri kolledžis. Mees oli teinud Eviele abieluettepaneku, ja nagu selgus, oli naine selle vastu võtnud. Mõlemad pidid õige pea Southwoldist lahkuma.
Posy püüdis teada saada tegelikku põhjust, miks poeg tahab hävitada eduka äri, mille rajamiseks ta nii palju vaeva oli näinud, ja kolida maailma teise otsa, aga Nick ei avaldanud seda. Posy kahtlustas, et poja otsus on mingil moel seotud Eviega, ning et ka naine kavatses ära kolida, siis miski ei klappinud.
Äri õnnestus peaaegu kohe maha müüa ning Nick lenda õige pea Perthi ja võttis endaga kaasa ka kogu kaubavaru, et sellega teisel pool maakera uus ettevõte rajada. Posy ei andnud Nickile mingil viisil märku, kui abituna ta end pojata tunneb.
Tõsiasi, et Evie ei tulnud enne Southwoldi kolimist hüvasti jätma, tegi Posyle kõvasti haiget, aga loomulikult ta mõistis, et oli noore neiu jaoks lihtsalt üks vanem naine. Tema võis ju olla Eviesse kiindunud, aga see ei tähendanud veel, et need tunded olid või oleksid pidanud olema vastastikused.
Kui kätte jõudis talv, hakkas Posyt taas vaevama tuttav jäine üksindustunne. Sellel aastaajal magas tema armas aed talveund ja vähe oli tegevusi, mida ta oleks saanud seal enne kevadet ette võtta. Posy teadis, et peab nüüd, mil puudub rahustav töö, kähku leidma midagi, mis täidaks tühimiku. Just sellepärast võttiski ta ette reisi Southwoldi ning leidis sealt poole koormusega tööd. Ta hakkas kolmel hommikul nädalas tööle ühes kunstigaleriis. Ehkki modernsed maalid polnud tegelikult tema lemmikud, tõi see tööots sisse veidi taskuraha ja hoidis teda tegevuses. Posy polnud galeriiomanikule oma vanust reetnud ning töötas ka nüüd, kümme aastat hiljem, ikka veel seal.
„Ma saan varsti seitsekümmend,” pomises Posy tainaga koogivormi praeahju lükates, pani siis tööle taimeri ja võttis selle endaga kaasa. Köögist lahkunud, läksid peatrepi poole suunduva Posy mõtted sellele, milline Heraklese vägitegu on olla ema. Vahet polnud, kui vanaks kaks poega olid juba saanud, tema muretses nende pärast ikka endist viisi. Õigupoolest isegi rohkem: kui nad väikesed olid, teadis ta täpselt, kus nad parasjagu on ja kas nendega on kõik korras. Nad olid olnud tema kontrolli all, aga kui nad täiskasvanuks said ja pesast minema lendasid, polnud see enam nii.
Trepist üles ronides olid ta jalad veidi valusad, tuletades talle meelde kõiki neid asju, millele ta püüdis mitte mõelda. Ehkki ta oli jõudnud sellisesse ikka, et oleks võinud südamerahuga tervise üle kurta, teadis ta samas, milline õnn on olla nii suurepärases vormis.
„Aga huvitav, kui kaua see veel kestab?” küsis ta ühelt esivanemalt, kelle portree trepimademe kõrval seinal rippus.
Magamistuppa astunud, läks Posy akna juurde ja tõmbas rasked kardinad eest. Nende väljavahetamiseks polnud raha jätkunud ja kanga esialgne muster oli tundmatuseni pleekinud.
Sellest paigast avanes parim vaade aiale, mille ta oli rajanud. Isegi varasügisel, kui loodus valmistus talveuneks, hellitasid pärastlõunapäikese kaldus kiired puulehti, mis omandasid aeglaselt küpse kuldse tooni, ning viimastest roosidest õhkus tugevat lõhna. Köögiviljaaias pikutasid prisked oranžid kõrvitsad ja puuviljaaias olid puud punakaslilladest õuntest lookas. Otse tema akna alt algav iluaed nägi aga lihtsalt vapustav välja.
Posy keeras selja õues toretsevale ilule ja jäi silmitsema hiigelsuurt magamistuba, kus oli maganud mitu Andersonide põlvkonda. Ta pilk libises üle chinoiserie3 tapeedi, mis kunagi ammu oli olnud imeline, aga nüüd tasapisi nurkadest kooruma hakanud ja niiskusest plekiliseks muutunud, hõredaks kulunud vaiba, millel oli nii palju pritsmeid, et seda polnud enam mõtet puhastada, ja tuhmunud mahagonmööbli.
„Ja see on ainult üks tuba: majas on veel kakskümmend viis ruumi, mis vajavad kapitaalremonti, hoone välisvooderdusest rääkimata,” pomises ta endamisi.
Posy riietus lahti, teades väga hästi, et on kõigi nende aastate jooksul teinud majas vaid hädavajalikku remonti, osaliselt rahapuuduse tõttu, aga peamiselt sellepärast, et pööras kogu tähelepanu aiale, oma lemmiklapsele. Ja nagu iga hüljatud järeltulija, nii oli ka maja märkamatult pudenema hakanud.
„Ma elan siin laenatud ajal,” ohkas ta ning tunnistas enesele, et see ilus vana maja on tal varsti nagu ike kaelas. Ehkki kuutkümmet üheksat eluaastat näinud naise kohta oli ta veel heas vormis ja võimekas, ei teadnud ta, kui kauaks. Pealegi mõistis ta ka ise, et kui seda hoonet lähiajal korralikult ära ei renoveerita, viib see end ise hukatuse äärele.
Posyt ahvatles võimalus tunnistada lüüasaamist ja kolida paika, mida ta jaksab hooldada, aga ta teadis, et peab olukorra lahendamisel käituma praktiliselt. Senini polnud ta Admiral House’i müümise mõtet Samile ega Nickile maininud, aga nüüd, mil Nick koju tuleb, oleks ehk seda tarvis teha?
Riideid seljast võttes nägi Posy oma kujutist, mis talle täispikast peeglist vastu vahtis. Hallid triibud juustes, kortsud silmade