Salasilm. Catherine Ryan Howard

surus raamatut vastu rinda, nagu oleks see midagi väärtuslikku. Oligi, aga mitte neil põhjustel, mis kehtisid minevikus.

      Nüüd oli tal kinnitus.

      Nüüd oli tal tõend.

      _____

      Kell teleekraanil näitas peaaegu kaheksa. Natalie otsustas vanni minna. See soojendab ta üles ja annab ka majale aega soojeneda. Pärast seda poeb ta voodisse ja laseb endal vajuda terve öö kestvasse õndsasse unne. Faktidega võib ta kohtuda homme.

      Praegu ootab teda hoopis kohtumine voodiga.

      Tundes vastumeelsust panna luulekogu tagasi teiste raamatute juurde või jätta see välja, tõmbas Natalie järjest lahti köögisahtleid, kuni leidis ühe suhteliselt tühja ja pistis raamatu sinna. Olles kaks kord kontrollinud, kas uksed ja aknad on lukus, kustutas ta elutoas tuled ja vinnas kohvri trepist üles. Ta toetus tasakaalus püsimiseks vaba käega vastu seina ning üritas pilku eemal hoida tühjast ruumist astmete vahel ja haigutavast sügavikust neist paremal.

      Üleval oli kaks suletud ust, üks kummalgi pool väikest, vaibaga kaetud trepimadet. Parempoolsest pääses vannituppa. Lihtne, valge ja väga puhas. Aknaid polnud, välja arvatud tibatilluke jääklaasist ruut kraanikausi kohal. Natalie pani korgi vanni, keeras vee jooksma, kuni see muutus kuumaks ja lisas sinna paar tilka pisikesest, vanniservale jäetud dušigeelipudelist. Ta istus kempsupoti kaanele ja vaatas kobrutavaid vahumulle.

      Kuni õhku läbistas võõras heli.

      PIIKS – PIIKS – PIIKS – PIIKS – PIIKS.

      Tema telefon, taipas Natalie viivitusega.

      Oli see alati olnud nii vali? Ja nii närviajav? Ta tõusis, et tuua telefon kotist, mille oli jätnud ukselävele. Ekraanile oli ilmunud üksainus levipulk, mis lasi sisse voolata tekstisõnumitel ja märguannetel. Värskeim neist ütles, et tal on postkastis üks teade.

      Natalie tõstis telefoni kõrva äärde ja mängis selle ette.

      See oli tema.

      „Nat, kus sa oled? Mis lahti? Ma…“

      Ta viskas telefoni üle vannitoa ja vaatas, kuidas see tabas plaaditud seina, kukkus vannivette ja uppus mullide alla.

      Natalie pilgutas silmi.

      Oli ta tõesti just praegu seda teinud?

      Ta oli seda teinud mõtlemata või pigem enne, kui suutis sellele mõelda, ja nüüd, hetk hiljem, tundis ta, et hakkab oksele.

      Ilma telefonita? See mõte tekitas temas kõhedust, ärevust, pidetust.

      Ilma telefonita. Ilma telefonita. Ilma telefonita. Ta ei saa kellegagi ühendust võtta ja mitte keegi ei saa temaga ühendust võtta. Keegi isegi ei tea, kus ta on…

      Aga see ju oligi olnud tema plaan, või kuidas? Ta kavatses telefoni välja lülitada, kuniks ta siin on. Nüüd oli see kergem. Lihtsam. Ta ei saanud seda tagasi sisse lülitada, mistõttu tal pole vaja raisata energiat, et püüda end takistada seda tegemast.

      See oli asja hea külg, isegi kui see nõnda ei tundunud.

      Natalie leidis veest telefoni – ekraan oli mingil moel terveks jäänud – ja torkas selle kilekotiga kraanikausi alla.

      Vann polnud veel täis. Ta kujutles end seal lesimas, sissetung magamistuppa alles ees ootamas ja otsustas, et see pole parim retsept lõõgastumiseks. Ta peab kohe sinna minema. Et see asi kaelast ära saada.

      See on kõigest voodi, taeva päralt. Elutu mööblitükk.

      Ta astus üle trepimademe.

      Magamistuba oli külm ja pisut niiske, täpselt nagu alumine korrus, ja täpselt nagu alumisel korrusel, oli ka sellel ruumil haigutav klaassein. Erinevus seisnes selles, et sein avanes maja ette.

      Tänavalaternate kollakas kuma valgustas tuba piisavalt, lastes paista kõige selles sisalduva piirjoontel, kuid Natalie klõpsas laetule põlema, et paremini näha. Voodi oli ülilai, linad valged ja madratsi peale siledaks tõmmatud. Ta lasi end neljakäpukile, et vaadata voodi alla, kujutledes, et näeb seal mansetinööbi või kadunud kõrvarõnga läigatust, nagu juhtub inimestega filmides.

      Seal polnud midagi.

      See polnudki tähtis. Tal oli see luulekogu.

      Voodi vastas oli peegelustega garderoobikapp. Lisaks seisis seal tualettlaud, väike seinale kinnitatud telekas ning otse klaasseina ees laud kahe pehme tooliga, juhuks, kui tekib soov mängida mängu „Väljanäitus loomaaias“.

      Sel klaasseinal olid vähemalt kardinad. Natalie tõmbas neid kokku, kui nägi silmanurgast liikumise vilksatust: keegi kõndis Andrew’ maja esimese korruse akna taga. Aga kui ta vaatas, polnud seal kedagi.

      Mis tegelane see Andrew õieti on? On ta Shanamore’ist pärit? Kas ta elab majas üksinda? Ta polnud näinud abielusõrmust ega ühtki märki lastest. Ja selle mehe juures oli midagi kummalist, midagi sellist, mida ta ei suutnud sõnadesse panna, aga mille tõttu oli tal raske uskuda, et mees pole üksinda ja kerge eeldada, et siiski on.

      Musta klaasseina Andrew’ maja teise korruse ees – tema magamistoa akent – valgustas tontliku sinise valguse ootamatu sähvatus, mis tõi nähtavale…

      Naise.

      Akna all seismas ja välja vaatamas.

      Natalie rapsas kardinad kokku, kahetsedes silmapilk oma läbinähtavust.

      Tal oli vaevu jäänud aega mulje tekkimiseks, kuid see, keda ta nägi, oli kindlasti naine, mitte Andrew. Ta kandis seelikut. Vist põlvepikkust. Ja tema juuksed olid näo eest eemale tõmmatud, ehk hobusesabasse…

      „Ei,“ ütles Natalie valjul häälel, end korrale kutsudes. Ära üldse proovigi. Ta oli seda naist näinud sekundi murdosa jooksul, ta ei saanud teda mingisugusegi kindlusega detailselt kirjeldada. Ja tema meelest ei kandnud naine prille. Valgus, mis naise paljastas, oli äärmiselt kummaline, see oleks nagu valgustanud teda rinnast ülespoole – nüüd sai Natalie aru, mis see imelik sinine valgus oli, kust see pärines.

      Naise telefon.

      See oli olnud kogu valgus, mis tähendas, et enne, kui mõni kõne või sõnum telefoniekraani helendama pani, seisis see naine lihtsalt seal, täielikus pimeduses, akna all, Andrew’ magamistoas.

      Jälgides.

      Jälgides Natalied.