Võib-olla siiski läheksime ja võtaksime need õlled, ütles tema. Ettetellimisi mul pole. Enamasti käivad siin juhuslikud kunded nagu sina.
Ma silmitsesin Kittyt. Tal olid lühikeseks lõigatud tumedad juuksed ja tumedad silmad. Ma oletasin, et ta on veidi üle viiekümne. Suu oli ta veidi liiga punaseks võõbanud.
Kui oleme natuke õlut joonud, ütlesin mina, siis võiks ehk võtta takso ja sõita Sveni vaatama, sinna haiglasse, kus ta on.
Unusta ära, ütles tema.
Kui hästi sa Sveni tunned? küsisin mina.
Tundsin, vastas tema. Ta suri täna hommikul.
Just seda vastust ei tahtnud ma kuulda. Aga just sellise vastuse saab minu ikka jõudnud inimene, kui ta on piisavalt rumal ja pärib näiteks nende inimeste kohta, kes tal kunagi ammu juukseid lõikasid.
Millesse ta suri, ütlesin. Kuidas ta suri. Ma püüdsin seda öelda nii, et see kõlaks küsimusena.
Sa ei küsi, ütles tema. Sa tead. Ja seda, mida sa tead, ei taha sa teada. Ta ratsutas koos nende vapra kuuesajaga. Ta maetakse Sevastoopoli sõjaväekalmistule, üks nurgake seal on eraldatud juuksuritele.
Kas sul nimi ka on? Ma ei joo õlut meestega, kelle nime ma ei tea.
John, ütlesin mina. See oli ka minu isa nimi ja seda nime kannab ka üks minu poegadest. See kõlab võib-olla fantaasiavaeselt, aga nii see on.
Mina enam meestelt fantaasiat ei nõua, ütles tema.
Siis jäi ta mõttesse, nagu oleks see, mis ta ütles, järelemõtlemist väärinud.
Mehed, ütles ta siis, umbes samasuguse hääletooniga, nagu Gertrude Stein oleks seda öelnud.
Ja otsekui arvates, et ma võtsin tema hääletooni solvanguna, lisas ta: Tegelikult olen ma naistejuuksur.
Mina tegelikult samuti, ütlesin mina. Tavaliselt soojendasin mina oma ema jaoks lokitange. Aga see oli kaua aega enne seda, kui kellelgi õnnestus leiutada helesinised plastist lokirullid, mis leiutisena on samas klassis maamiinidega. Maailma südametunnistus, mida selle all ka ei mõeldaks, on maamiinid ära keelanud, aga keegi pole asunud võitlema helesiniste, heleroheliste või roosade lokirullide ära-keelamise eest.
See oli lollisti öeldud, ütles tema. Loll võrdlus. Läbinisti loll.
Ma tean seda, ütlesin mina. Ja teadsingi, aga mulle on juba tükk aega käinud närvidele naised, kes teevad keskuse selveris oma oste, lokirullid peas, ma pean silmas Põlvesilmavooret. Minu juurest on keskusesse ainult seitse kilomeetrit, see on teerist, kus peale selveri on veel pank ja kiosk, mis minu arust just minu pärast tellib seda haruldast sigaretimarki, mida ma tõmban.
Lähima õllesaalini on seal aga vähemalt kolmkümmend kilomeetrit. Juuksurisalongist tuli minul ja Kittyl astuda ainult neli sammu.
Ja me astusime need sammud. Kitty keeras oma väikese juuksurisalongi ukse lukku ja mina tassisin tumerohelist kilekotti oma äsja ostetud rõivastega.
Me istusime lauda, kus tohtis suitsetada. Kell oli umbes kolm päeval. Õllesaal peaaegu tühi. Me tellisime mõlemad ühe suure õlle.
Meile toodi õlled ja me süütasime kumbki oma sigareti, aga esialgu me õlut ei puudutanud. Lihtsalt silmitsesime oma õllekannu. Selleks, et juua, pidi üks meist midagi ütlema, ja kummalegi ei tulnud pähe öelda lihtsat sõna „proosit“.
Esimesena sai kõnevõime tagasi Kitty.
Nii et sa siis ei elagi siin, ütles tema. Linnas.
Elan ikka, ütlesin mina. Aga praegu elan ma suurema osa ajast maal, majas, mille ma sain päranduseks. See asub ühe metsarikka kihelkonna piirimail, mille nimi on Põlvesilmavoore. Kui sa oskad autot juhtida ja sul on auto, võid minu juurde jõuda vähem kui viie tunniga.
Ma oskan autot juhtida ja mul on auto, ütles tema.
Seepeale hakkasime õlut rüüpama.
Sa oled teretulnud, ütlesin mina. Tule külla, millal aga soovid.
Sa valetad, ütles tema. Sinu kurvad sinised silmad ütlevad mulle, et sa valetad. Mis tema nimi on?
Ida Adriana, ütlesin mina. Ida Adriana Andersson. Neiupõlvenimi Andersson, abielus Andersson. Mitte ainult mehed pole fantaasiavaesed. Ta on vaid paar aastat noorem kui mina. Kui ma praegu olen. Ja tema enam vanemaks ei saa.
Kas arst ütles seda? küsis tema.
Ei, ütlesin mina. Arst lubas peaaegu et igavest elu, kui ma viimati Ida Adrianaga haiglas käisin. Ta pidas silmas Ida Adrianat. Mind vaatas ta uuriva pilguga ja kirjutas mulle välja retsepti mingile rohule, mis peaks parandama söögiisu, mida mul enda arvates pole enam vaja. Aga Ida Adriana ei saanud muud retsepti kui vaid kübemekesele liivale. Kübeke liiva, mis pudeneb sõrmede vahelt.
Armastuse laev purunes vastu argipäeva, ütles tema. Majakovski?
Jah, ütlesin mina. Majakovski. Temasuguseid sünnib vaid kord sajandis. Vähemasti nii ütles Marina Tsvetajeva.
Kui üksi me maailmas oleme, ütlesin veel.
Sa tahad öelda, et kui üksi me maailmas oleme üksnes selle pärast, et teame mõnda vene luuletust. Sellele on lihtne vastata. Me ei ole üldse üksi. Minu ema oli venelanna. Odessa juuditar. Ta abiellus Anderssoniga ja suri Olga Anderssonina, ja teda huvitasid elus vaid kaks asja. Vene luule ja jalgpall.
Aga sinu isa? küsisin mina.
Jalgpall ja Fröding, vastas tema.
Millal sa oma suvemajja tagasi sõidad? Või kui seda veidi sõbralikumalt öelda, millal sa jälle juukseid lõikama tuled?
Ma lendan tagasi ülehomme. Loodan, et keegi tuleb mulle lennuväljale järele. Sealt on sinna, kuhu ma pean minema, seitsekümmend kilomeetrit.
Kes mind siis lennuväljale sõidutas, kui ma Arlandasse pidin lendama, ma ei mäleta.
Kas riskime teha veel ühe õlle?
Muidugi riskime, ütles tema.
Ma astun homme läbi ja laenan sinu pardlit, ütlesin mina.
Ei, ei sa astu, ütles tema.
Tellisime mõlemad veel ühe õlle, mida kumbki meist ei kavatsenud põhjani juua.
Millal sinu lennuk ülehomme väljub, lord Raglan?
Kella viie paiku, ütlesin mina.
Tule siis paraja ajavaruga juuksurisalongi, ma viskan su Arlandale ära.
Ei tea, milleks, ütlesin mina.
Ei tea, milleks, aga on palju rohkem inimesi kui meie kaks, kes tunnevad end sellel kuu viimasel päeval hüljatuna.
Nii ka läks. Ma olin paraja ajavaruga juuksurisalongis ja Kitty viskas mu Arlandale ära. Nüüd ütles ta, et teeb seda, kuna talle meeldib autot juhtida.
Ma mäletan, et me jõudsime juua kohvikus tassi kohvi, enne kui ma oma lennukile pidin minema. Rääkisime veidi tühjast-tähjast, nagu ikka räägitakse. Svenist ei lausunud kumbki sõnagi.
Ma ei mäleta, kes mulle mu väiksele lennuväljale, mis küllap varsti üldse kinni pannakse, järele tuli. Aga oli juba pime ja sadas lund. Ma mäletan, et sõitsime otse sinna väiksesse haiglasse, mis varsti kinni pannakse ja kus Ida Adriana ravil oli.
Ma ei tea, kas ta tundis mu ära. Minu Ida Adriana.
Muidu istus alati keegi tema juures valves, aga viisakusest jäeti mind temaga kahekesi pooleks tunniks, mis kestis seitse aastat.
Ma hoidsin tema kätt. Ta vaatas mulle otsa. Kõik, mis meil kahel oli teineteisele öelda, oli juba öeldud.
Ta suri ööpäev hiljem.
Tema tütar helistas ja teatas tema surmast. Ja ma arvasin siis, et ma sain aru, mis ta ütles, aga