2003. aastal lõpetas ta bakalaureusekraadiga Columbia ülikooli ja alustas teadustööd küberneetika vallas.
Robertson ja tema positroonilised ajuskeemid pöörasid pea peale kogu kahekümnenda sajandi keskpaiga «arvutusmasinate» töö. Kilomeetrite pikkused releed ja fotoelemendid andsid teed umbes inimaju suurusele käsnjale plantiiniriidiumist kerale.
Susan õppis tegema positroonilise aju võimalike muutujate arvutamiseks vajalikke tehteid ja kavandama paberil selliseid «ajusid», mille reaktsioone kindlatele stiimulitele võis täpselt ette ennustada.
2008. aastal sai ta doktorikraadi ja läks Ühendriikide Robotitesse tööle robopsühholoogina. Temast sai uue teadusharu esimene silmapaistev esindaja. Lawrence Robertson oli siis veel korporatsiooni direktor ja Alfred Lanningust oli saanud teadusosakonna juht.
Ta jälgis viiskümmend aastat, kuidas inimkonna areng muutus ja suurte hüpetega edasi liikus.
Nüüd oli ta pensionile jäämas – nii palju kui võimalik. Vähemalt lubas ta oma kabineti uksele kellegi teise nime kirjutada.
See oli enam-vähem kõik, mida ma teadsin. Mul olid pikad nimekirjad tema avaldatud töödest ja tema nimel välja võetud patentidest ning tema ametikõrgenduste kronoloogilised detailid. Ühesõnaga, kogu tema detailne ametialane elulugu.
Aga see polnud see, mida ma tahtsin.
Vajasin midagi enamat, et kirjutada Planeetidevahelisele Meediale suuri artikleid. Midagi palju enamat.
Nii ma talle ka ütlesin.
«Dr Calvin,» laususin ma võimalikult ilusõnaliselt, «avalikkuse silmis olete teie ja Ühendriikide Robotid üks ja seesama. Teie pensionile jäämine on ühe ajastu lõpp ja…»
«Tahate inimlikku sümpaatiat?» Ta ei naeratanud mulle. Ta ei naerata vist kunagi. Aga ta pilk oli terav, ehkki mitte vihane. Tundsin, kuidas see tungis minust läbi, kuklast välja, ning mõistsin, et olin tema jaoks ebaharilikult läbinähtav, nagu üldse kõik inimesed.
Aga ma vastasin: «Just nii.»
«Inimlik sümpaatia robotitele? Vastuolu.»
«Ei, doktor. Teile.»
«Noh, ka mind on robotiks kutsutud. Nad kindlasti ütlesid teile, et ma pole inimene.»
Ütlesid tõesti, aga polnud mõtet seda kinnitada.
Ta tõusis oma toolilt. Ta polnud pikk ja nägi habras välja. Järgnesin talle akna alla ja me vaatasime välja.
Ühendriikide Robotite peakorter ja tehased moodustasid väikese linna, ühtlaste hoolsalt planeeritud vahedega. See laius meie ees nagu aerofotol.
«Kui ma siia tulin,» rääkis ta, «oli mul väike ruum ühes majas, kusagil seal, kus seisab nüüd tuletõrjehoone.» Ta näitas näpuga. «See lammutati enne teie sündi. Jagasin tuba veel kolme kolleegiga. Mul oli pool kirjutuslauda. Ehitasime kõik robotid samas hoones. Meie tootlus oli kolm tükki nädalas. Ja vaadake meid nüüd.»
«Viiskümmend aastat,» nämmutasin kulunult, «on pikk aeg.»
«Ei ole, kui neile tagasi vaadata,» tähendas tema. «Paneb imestama, kuidas need nii kiiresti möödusid.»
Ta läks tagasi laua taha ja võttis istet. Tal polnud vaja kurba nägu teha, et kuidagi kurblik välja näha.
«Kui vana te olete?» tahtis ta teada.
«Kolmkümmend kaks,» vastasin.
«Siis ei mäleta te maailma ilma robotiteta. Kunagi oli inimkond universumis üksi, ainsagi sõbrata. Nüüd on tal keegi abiks, keegi tugevam, ustavam, kasulikum ja jäägitult pühendunud. Inimkond pole enam üksi. Olete te sellest kunagi nii mõelnud?»
«Kardan, et mitte. Kas tohib teid tsiteerida?»
«Tohib. Teie jaoks on robot lihtsalt robot. Hammasrattad ja metall, elekter ja positronid. Mõistus ja raud! Inimese loodud! Ja kui tarvis, inimese poolt hävitatud! Aga te pole nendega koos töötanud, te ei tunne neid. Nad on meist puhtamat ja paremat tõugu.»
Üritasin teda ettevaatlikult suunata: «Tahaksime kuulda, mida teil öelda on, mida te robotitest arvate. Planeetidevaheline Meedia jõuab kõikjale üle kogu päikesesüsteemi. Potentsiaalseid lugejaid on kolm miljardit, dr Calvin. Teie teadmised robotite kohta peavad nendeni jõudma.»
Teda polnud vaja utsitada. Ta ei kuulanud mind, aga liikus õiges suunas.
«Võib-olla teadsid nad seda juba algusest peale. Tollal müüsime roboteid Maal kasutamiseks – juba isegi enne minu aega. Siis ei osanud robotid muidugi rääkida. Hiljem muutusid nad inimlikumaks ja me kohtasime vastuseisu. Ametiühingud loomulikult tahtsid, et robotid ei konkureeriks inimestega töö pärast, ja paljudel religioossetel liikumistel oli ebausklikke vastuväiteid. See kõik oli naeruväärne ja täiesti kasutu. Aga see juhtus ikkagi.»
Salvestasin kõik sõna-sõnalt taskudiktofoni, katsudes sõrmenukkide liikumist varjata. Kui pisut harjutada, võib vidinat taskust võtmata kõik täpselt üles tähendada.
«Võtame näiteks Robbie,» jätkas ta. «Ma ei tundnud teda. Ta lammutati aasta enne seda, kui firmaga liitusin. Ta oli lootusetult ajast ja arust. Aga ma nägin muuseumis väikest tüdrukut…»
Ta peatus, aga ma ei öelnud midagi. Lasin ta silmadel niiskeks tõmbuda ja mõtetel minevikku triivida. Tal tuli minna kaugele tagasi.
«Ma kuulsin sellest hiljem, ja kui meid kutsuti pühaduseteotajateks ja deemoniloojateks, mõtlesin alati talle. Robbie oli hääleta robot. Ta polnud võimeline rääkima. Ta valmistati ja müüdi 1996. aastal. See oli spetsialiseerumise-eelne ajastu, ta oli mõeldud lapsehoidjaks.»
«Milleks?»
«Lapsehoidjaks.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.