Kuninga magamiskambrisse viiv uks oli võlvkaarega ja kujult nagu sissepääs mesitarusse. Mulle tuletas väga mesilasi meelde ka see, kuidas kaaskondlased sisse-välja käisid, rääkides vaikse häälega, kui nad talle rõivaesemeid tõid või neid riidekappidesse tagasi viisid. Mõned rõivad liikusid mitu korda minust mööda. Nägin kuldset särpi kaks ja sinist neli korda. Viimaks muutus edasi-tagasi sõelumine aeglasemaks ja kuningas sammus peatumata ooteruumist läbi, heitmata minu poole pilkugi. Need, kes pidid teda sel päeval saatma, lahkusid tema järel, koridori kahe poolega uksed sulgusid nende taga ja kõik tuppajäänud jõllitasid mind.
«Talle on homseks rõivaid tarvis,» sõnas Hilarion raskelt.
Olin lossi saadetud just sel ajal, et olla pinnuks silmas Sounise ja Eddise pulmas. Selle asemel olin haige ja magasin pidustused maha. Kui terveks sain, oodati minu osavõttu keerulisest tseremooniast, millel Attolia, Eddis ja Sounis pidid truudust vanduma Eugenidesele kui Väikese Poolsaare kõikide valitsejate ülemkuningale. Mind oleks võinud selleks päevaks minu kappi jätta, kuid kuningas oli otsustanud teisiti.
Just siis tuhises ooteruumi üks pikk elegantne mees – Ion, kes oma positsioonilt kaaskondlaste hulgas üksnes Hilarionist maha jäi. Oma tumedaid lokke käega kukla taga koos hoides otsis ta nähtavasti juuksepaela. «Lamion, kas sina varastasid mu samet… Oh, väike koletis on paranenud,» sõnas ta üllatunult. «Kas ta räägib? Kas sa räägid?» küsis ta otse minult ja ma põrnitsesin talle vastu.
Hilarion raputas pead. «Eronditese mehed ütlevad, et mitte.»
«Nii et see on siis vaikiv koletis. Võiksime seda õnnistuseks pidada. Annaks jumalad, et ta ei norskaks nagu Dionis.» Ta kummardus mulle näkku jõllitama. «Kas sa saad minust aru, kas sa saad aru, mida ma ütlen?» küsis ta ja ma vaatasin maha.
«Kuningas tahab, et ta oleks riides nagu kaaskondlane,» torises üks turske mees. See oli Dionis.
«Too siis rätsep siia,» viskas Ion õlakehitusega.
«Miks sa ise seda ei tee?» Kuid Dionis kõneles Ioni eemalduva seljaga. Too oli Lamioni juustes oma sametpaela märganud ja läinud endale uut tooma.
Rätsep pidi olema lossis viibinud, sest ta ilmus väga kiiresti koos pingiga, millele tahtis mind seisma panna. Isegi tema võis näha, et kui ma ei hoia oma jalga pikalt väljasirutatuna, siis kukun ümber, ning ärritusest ähkides ja puhkides jättis ta oma pingi kõrvale ning küürutas mu mõõtusid võtma. Mõõtmise ajal vahtisid kaaskondlased pealt ja puhusid juttu. Ion tuli tagasi ja ma kuulasin hoolega, õppides nende nimesid, kui neid kuulsin.
«Raske uskuda, et mõni mees võiks niisuguse lapselapse rahva sekka saata,» ütles üks. Sotis.
«Paistab, et ta on ise oma nalja märklauaks saanud, kui tal selline pärija on.» Dionis.
«Sejanusega võrreldes samm edasi.» Jälle Sotis ja kõik naersid.
Sejanus oli mu onu, igas tükis sama ilus kui Ion ja lossis kõrgelt hinnatud, või nii olin ma varem arvanud. Ta oli mu ema vend ja Villa Suterpes alati avasüli vastu võetud, sest oli mu isale suurepärane jahiseltsiline ja tõi pealinnast alati meeldivaid kuulujutukillukesi. Teenijad pugesid talle ja isegi mina ootasin innukalt tema külaskäike. Kord oli ta mulle koogi poetanud, teatamata kellelegi teisele, et istusin laua all. See oli suurem lahkus, kui mulle ühegi teise pereliikme poolt oli kunagi osaks saanud.
«Ta on Susa lapselaps ka. Susa ei saa küll õnnelik olla, et poissi niimoodi demonstreeritakse.» See oli Xikander.
«Kuningas saadab ta ju tagasi, eks?» küsis Xikanderi vend Xikos. Vastas üldine õlakehitus. Selge see, et keegi neist ei teadnud, mida kuningas võiks teha.
Ärritusest urisedes krahmas rätsep mu käsivarrest ja raputas mind kõvasti. Näitasin talle hambaid ja ta andis mulle laksu.
«Nii ei tee!» ütles Hilarion.
«Ta ei seisa ju paigal!» õiendas rätsep.
«Ta on piisavalt paigal, lase juba edasi.» Rätsep küürutas mossitades jälle allapoole. Liigutasin taas, kandes raskuse vigaselt jalalt ära, õrritades rätsepat vastu vaidlema.
«Kas keegi teab, mis ta nimi on? Kuningas käskis välja uurida.»
«Kui ta on Susa suguvõsa esmasündinu, peaks ta olema Juridius.»
«Kuulsin Xippiaselt, et ema pani talle kiusu pärast Eronditeste nime,» teatas Dionis.
«Pheris,» ütles Ion ja ma pöördusin kuulekalt talle otsa vaatama, teades, et see rätsepat jälle ärritab.
«Kas sa oled Pheris?» küsis Ion ja ma noogutasin.
«Pheris Mostrus Erondites?» küsis Ion ja ma noogutasin jälle kõhklevalt, uue kojanimega harjumata.
Sotis naeris. «Pheris Monstrum Erondites.» Ta arvas, et oli teravmeelne.
«Tasa, Sotis,» ütles Ion.
Hilarionil oli samuti naljakas, kuid ta ei naernud minu üle. «Just nii nad hüüavad tema vanaisa, kas teate.»
«Tõsi või?» küsis Sotis.
Olin sama üllatunud.
«Tõsi, tõsi, tõsi,» kinnitas Ion. «Mitte näo ees, muidugi.»
Sellest sain ma aru.
«Ta on siis Pheris,» ütles Xikos.
«Kui ta just ei nooguta iga asja peale,» sõnas libeda moega mustajuukseline Medander. Ta kummardus minu poole. «Kas sa oled hobune? Kas sa oled koer?» küsis ta. «Kas sa oled saast?»
«Ta on Pheris,» ütles Hilarion. «Lõpeta mõnitamine.»
«Mis sa arvad, Pheris?» küsis Medander tooni muutes. Ta täitis Hilarioni käske alati vastumeelselt, kuid ei saanud talle avalikult vastu hakata. «Kas tahaksid koju vanaisa juurde minna?» Hakkasin selle mõtte peale kogu kehast värisema ja nad kõik naersid.
Kui rätsep oli lõpetanud, andsid nad mulle natuke veega lahjendatud veini ja meekooke ning saatsid mu tagasi voodisse. Kaaskondlaste ja vahimeeste silma alt pääsenud, uurisin kuninga ruumide labürinti, leides hoiuruume, magamiskambreid ja tualettruume. Oma kapis tagasi, istusin tekirullile ja lonksasin tasapisi kruusist. Hoidja hüüete kaja, kui mind villast ära viidi, helises ikka veel mu kõrvus. Mis silmist, see meelest, oli ta mulle õpetanud. Nii sai turvaliselt elada. Läbi mõeldes, mida olin näinud ja kuulnud, ei näinud ma mingit võimalust silma alt pääseda ega mingit turvalisust oma tulevikus. Ausalt öeldes ei näinud ma üldse mingit tulevikku.
Rätsepa kõva töö tulemus saabus kohale õhtuks. Isegi mu vennal Juridiusel, ema silmateral, polnud selliseid rõivaid, nagu Xikos mulle pähe viskas.
«Pane need selga,» ütles ta, «ja kao siis jalust. Meil on tarvis kuningas õhtusöögiks rõivastada.»
Sorteerisin kollektsiooni oma süles ning leidsin peene valge alussärgi, lihtsa ja õmmeldud nii väikeste pistetega, et mul oli raske neid näha, Attolia sinisest sametist, kullaga tikitud, varrukateta vesti ja paari vabalt langevaid pükse, mille sääreotstes olid tihedalt ümber hoidvad mansetid. Nägin kergendustundega, et nende ülaosas olid nööbid, mis tähendas, et ma ei peaks kellelgi paluma oma püksipaelu kinni siduda. Vest oli Eddise stiilis kaherealine. Kui vestinööbid olid kinni pandud, võis näha ühel rinnaesise poolel tikitud greifi vastamisi teisel poolel oleva lõviga, nende kahe vahel liiliad. Mäletan seda, sest siis nägin ma esimest korda Väikese Poolsaare