Linna kai, drapeeritud narma kulunud köite ja seal alatasa valves seisvate vanade pelikanidega, ulatus väikesesse lahte, mille vesi, kui see oli rahulik, peegeldas krevetilaevade punaseid ja kollaseid toone. Pindamata teed, mida ääristasid väikesed seedrilaudadest majad, vonklesid mõlemal pool poerivi ümber puude, ümber laguunide ja mööda ookeanikallast. Barkley Cove oli vaat et selle sõna kõige otsesemas mõttes seisva veega linn, mille osad olid siia-sinna suudmelahe ja pilliroo keskele laiali pillutud nagu haigru pesad tuules.
Paljajalgne, seljas liiga lühikesed tunked, seisis Kya seal, kus padurast väljuv rada teega ristus. Ta hammustas huulde, tahtis koju tagasi joosta. Ta ei osanud mõeldagi, mida inimestele ütlema peaks; kuidas ostmiseks antud rahast aru saada. Aga nälg on edasiviiv jõud, seega astus ta Main Streetile ja kõndis, pea maas, Piggly Wiggly poole, mööda lagunevat kõnniteed, mis siin-seal heinatuttide vahelt veel välja paistis. Odavpoe juurde jõudes kuulis ta enda selja taga hääli ja hüppas kõrvale, enne kui kolm poissi, temast mõni aasta vanemad, ratastel mööda tuhisesid. Kõige ees sõitev poiss vaatas üle õla tema poole, nende vaevu ära hoitud kokkupõrke üle naerdes, ja oleks siis sõitnud äärepealt otsa poest välja astuvale naisele.
„CHASE ANDREWS, tule jalamaid siia tagasi! Kõik teie kolm!” Poisid väntasid veel mõne jardi, siis mõtlesid ringi ja läksid tagasi naise, preili Pansy Price’i juurde, kes müüs poes kangaid ja jagas oma kundedele lahkesti ka isiklikke seisukohti. Kunagi oli naise perekonnale kuulunud suurim talu padura servas ja ehkki nad olid sunnitud selle juba ammu ära müüma, ei olnud ta minetanud oma peene maaomaniku rolli. Mis polnud kerge, kui elad tillukeses korteris einelaua kohal. Preili Pansy kandis tavaliselt turbanikujulisi siidist kübaraid ja sel hommikul oli tema peakate roosa, mis tõstis eriti esile ta punase huulepulga ja ruužilaigud põskedel.
Ta pragas poistega. „Räägiksin sellest hea meelega teie kõigi emadele. Või veel parem, isadele. Kihutate niimoodi kõnniteel, et oleks mulle äärepealt otsa sõitnud. Mis sul enda kaitseks öelda on, Chase?”
Temal oli kõige uhkem ratas – punane sadul ja kroomitud kõrge lenkstang. „Palun andke andeks, preili Pansy, me ei näind teid, sest see tüdruk seal jäi ette.” Tõmmu, tumedapäine Chase osutas Kyale, kes oli eemale astunud ja seisis nüüd pooleldi mürdipõõsas.
„Tema las olla. Te ei saa ajada omi patte kellegi teise, isegi mitte soorämpsu kaela. Nüüd, poisid, peate oma tegude lunastamiseks miskit head tegema. Näete, seal on preili Arial koos oma poekottidega, minge aidake tal need autokasti kanda. Ja pange särgisabad püksi.”
„Jah, proua,” ütlesid poisid, kui väntasid preili Ariali poole, kes oli neid kõiki teises klassis õpetanud.
Kya teadis, et tumedapäise poisi vanematele kuulus Western Auto pood, mis oligi põhjuseks, miks temal oli kõige moekam jalgratas. Ta oli näinud poissi veoautost suuri kaubakaste maha laadimas, seda tühjaks tegemas, kuid polnud iial tema ega nende teistega sõnagi vahetanud.
Ta ootas mõne minuti ja astus siis, pea taas langetatud, toidupoe poole. Piggly Wigglyses sees uuris Kya maisijahuvalikut ja valis välja naelase koti jämedat kollast jahu, kuna selle kohal rippus punane silt – nädala eripakkumine. Nagu ema oli teda õpetanud. Ta passis riiulite vahel, kuni kassa juures polnud enam ühtegi teist ostjat, astus siis ligi ja pööras end kassapidaja, proua Singletary poole, kes küsis: „Kus siis su ema on?” Proua Singletary juuksed olid lühikesed, tihedalt lokkis ja värvitud sama lillaks kui iiris päikesevalguses.
„Teeb kodutöid, proua.”
„Noh, aga sul maisi jaoks raha on või ei?”
„On küll.” Teadmata, kuidas täpset summat kokku lugeda, pani ta letile terve dollari.
Proua Singletary mõtles, kas laps üldse teeb müntidel vahet, nii et kui ta vahetusraha Kya välja sirutatud peopessa asetas, luges ta selle aeglaselt kokku: „Kakskümmend viis, viiskümmend, kuuskümmend, seitsekümmend, kaheksakümmend, kaheksakümmend viis ja kolm penni. Sest maisijahu maksab kaksteist senti.”
Kyal läks hirmust süda pahaks. Kas ta peaks midagi vastu loendama? Ta vahtis müntide mõistatust oma peopesas.
Proua Singletary näis leebuvat. „Olgu siis. Hakka nüüd astuma.”
Kya põgenes poest ja kõndis nii kiiresti, kui suutis, läbi padura lookleva raja poole. Ema oli teda mitmel korral manitsenud: „Ära iial linnas jookse, muidu arvavad inimesed, et sa oled midagi varastanud.” Aga niipea, kui Kya liivasele rajale jõudis, jooksis ta oma head pool miili. Ülejäänud maa tegi ta kiirkõndi.
Tagasi kodus, uskudes, et oskab maisijahust putru teha, kallas ta selle keevasse vette, nagu ema oli teinud, kuid maisijahu tõmbus kokku üheks suureks palliks, mis kõrbes potipõhja kinni ja jäi seest tooreks. See oli nii sitke, et ta sai süüa vaid mõned suutäied, seega otsis ta aia uuesti läbi ja leidis kuldvitsa vahelt veel mõned naeripealsed. Siis keetis ta need ära ja pistis kõik nahka, keeduvett peale lürpides.
Mõne päevaga sai talle selgeks, kuidas maisijahust putru keeta, ehkki see tõmbus alati veidi klimpi, ükskõik kui palju ta putru ka segas. Järgmisel nädalal ostis ta mõned seljakondid – punase sildiga tähistatud – ja keetis need koos maisijahu ja lehtkapsaga pudruks, millel polnud hädagi.
Pesu oli Kya koos emaga mitmel korral pesnud, seega teadis ta, kuidas rõivaid aias veekraani all lainelisel pesulaual seebikiviga hõõruda. Isa tunked olid märjalt nii rasked, et ta ei jaksanud neid oma tillukeste kätega väänata ega ulatunud ka pesunöörini, et neid kuivama riputada, seega heitis ta need tilkuvatena palmilehtedele metsa servas.
Tema ja isa elasid ühes samas hütis kaht erinevat elu, nägemata teineteist vahel päevade kaupa. Nad ei rääkinud teineteisega peaaegu kunagi. Kya koristas enda ja isa järel nagu tõsine väike perenaine. Ta polnud kaugeltki nii hea kokk, et isale midagi süüa valmistada – tavaliselt polnud teist niikuinii söögi ajal kodus –, kuid enamasti tegi ta ära isa voodi, korjas kokku kõik ripakile jäänud asjad, pühkis põrandad ja pesi nõud. Mitte sellepärast, et tal kästi seda teha, vaid sellepärast, et see oli ainus viis hütt ema naasmiseni enam-vähem korras hoida.
___
Ema oli alati öelnud, et Kya sünnipäevaks saabub sügisene kuu. Nii et kuigi ta ei mäletanud oma sünnikuupäeva, ütles Kya ühel õhtul, kui kuu laguuni tagant tõusis, paisunud ja kuldne, endale: „Ma vist olen nüid seitsmene.” Isa ei maininud seda sõnagagi; kohe kindlasti ei olnud mingit sünnipäevakooki. Isa ei öelnud midagi ka selle kohta, et Kya peaks kooli minema, ning ta ise, kes ta asjast suuremat ei teadnud, ei julgenud seda ka jutuks võtta.
Ema tuleb ju ometi tema sünnipäevaks tagasi, seega pani ta septembrikuise pööripäeva täiskuu järgsel hommikul selga oma kalingurist kleidi ja jäi teerada passima. Kya püüdis mõtte jõul panna ema mööda rada hüti poole tulema, alligaatorikingad endiselt jalas ja pikk seelik seljas. Kui kedagi ei tulnud, võttis ta poti maisijahuga ja kõndis läbi metsa merekaldale. Käsi suu juurde tõstes ajas ta pea kuklasse ja hüüdis: „Kliu-kliu-kliu-kliu-kliu.” Lähemalt ja kaugemalt rannalt, lainete vahelt ilmusid taevasse hõbedased täpid.
„Siit nad tulevad. Mai oska nii palju numbreidki lugeda, kui palju kajakaid on,” ütles ta.
Kisades ja kriisates tiirlesid linnud ta kohal, sööstsid allapoole, hõljusid ta näo lähedal ja maandusid liivale, kui ta neile jämedat maisijahu viskas. Lõpuks jäid nad vait ja võtsid kohad sisse, et rahulolevalt sulgi siluda, ning Kya istus liivale, jalad küljel konksus. Üks suur kajakas sättis end Kya kõrvale liivale seisma.
„Mul on sünnipäev,” ütles ta linnule.
1 Lastelaul kolmest pimedast hiirest. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
3.