Looduses ja loodusega. Jaan Kaplinski

teha, et oleks maa sisse vaiad löönud ja siis teinud riidad nende vahele, pärast, nii nagu metsamehed teevad, pannud üleval kokku pika ridvaga või köiega. Ma tegin prostamat moodi: tegin riida lihtsalt kahe puu vahele. Sellega on küll üks probleemikene, nimelt see, et puud ei püsi paigal, nad liiguvad. Vanemad, jämedamad puud natukene, peenemad ja nooremad juba rohkem. Ja kui puu liigub millimeetri või millimeetri osakesegi, mõjub see ikka riidale, riit liigub ka ja võib viimati ümbergi minna. Nii juhtus mul päris mitme riidaga. Kui tahad riita terveks talveks metsa jätta, pead hoolega vaatama, et ta saaks ikka kindlalt tehtud. Ahjupuudega on lihtsam: need on pikad ja riit seisab paremini püsti. Pliidipuudega on tüli rohkem, ei tohi riita kuigi kõrgeks teha, siis püsib küll. Riitadele olen ka mingi katte peale pannud, et vihm ei pääseks kuivi puid jälle märjaks tegema. Nii need riidad siis seisavad metsa all, ühel vihmakaitseks eterniiditükid, teisel vana põrandakate, mida me ikka vanamoodi linooliks kutsume, kolmandal plekitahvlid, neljandal vana vakstu köögilaua pealt.

      Puuriit.

      Nii need puuriidad seisavad ja kuivavad ja ootavad, millal ma nad ära viin. Suvel võivad nad seista ja oodata, peaasi kui enne suurt sügist kuuri alla saavad. Siis metsas enam suurt ei kuiva, kuuri all küll veidikese veel. Ja talvel, kui puud on külmad, on hea nad tuppa tuua ja seista lasta. Pluss kahekümne kraadine puu läheb palju paremini põlema kui miinus kümne kraadine. Kõige parem on tuld teha puudega, mis on öö otsa ahjus seisnud, need võtavad tule külge nagu niuh.

      Kui ma noorem olin, käisin puude järel suure käruga, mis kunagi sai tehtud, nii et naabri vend aitas mul Tartust osta vana mottorratta rattad, pani nad võlli otsa ja keevitas võllile kõrvakesed ka juurde, nii et saime ise puust kasti ratastele peale teha. Niisugust käru kutsuti vanasti Võrumaal perävankriks, päris perävankril olid küll puurattad all, nagu õigel vankril. Sinna peale läheb ikka hea hunnik puid, aga mul, vanainimesel, on juba raske niisugust koormat metsast välja koju vedada. Sileda tee peal ei ole see suur vaev, aga üle kivide ja kändude, nõlvast alla ja üles – see võtab jõu käsist-jalust, paneb hingeldama. Nii ma olengi viimasel ajal käinud metsas väikese alumiiniumkäruga, millel on kummidega rattad all. Nii kaua kui kummid vastu peavad, on tolle käruga päris hea meie kandi künkaid, lohke ja muhke pidi sõita. Sinna kärusse läheb vähem puid, peab rohkem edasi-tagasi sõitma. Aga mis sellest. Mulle ongi metsatöö ja heinaniitmine üks abinõu, millega oma kehalist vormi ja tervist hoida. Ei ole selleks vaja igasugu kepikõndi, jõusaali või ühe koha peal seisvaid väntadega masinaid. Kärust, kirvest, saest ja võsanoast-matšeetest on küllalt.

      Käru sai kasepuid täis. Sinna ma läksin nii, et tõukasin käru ees, tagasi kodu poole lähen käru taga vedades. Nii on kergem. Kõige rohkem peabki punnitama ja pingutama, kui käru kodu juures viimasest nõlvast üles tirid.

      Metsa all on nädalaga kõik värvi muutnud. Ühekorraga on haav lehtedest paljas, aga teerada on kuldkollane, ümarike haavalehtedega kaetud. Nii kollane, et imelik on, nagu ei saaks maa peal jalgealune õieti sellist värvi olla.

      Kõsisevad mu

      jalge all haavalehed

      tulikollased

      шуршатъ под ногой

      какъ позолоченные

      листья осины

      Tagasi ei ole alati lihtne minna, ei metsas ega linnas. Tark on vahepeal tagasi vaadata, et kuidas tee teiselt poolt tulles paistab. Mõnikord ongi päris teistmoodi. Mõned märgid on küll ikka äratuntavad, nagu suured kivid ja suured puud, lombid või künkad, aga neid ei ole igal pool. Ja kui sama teed tagasi lähed, siis on vasakust poolest saanud parem ja paremast vasak pool. Seda on hea meeles pidada. Kui ma võõras metsas või võõras linnas käin, siis ikka vahepeal vaatan tagasi. Siis ei eksi ära. Tagasiteel juba metsamaja juures on esimesed riidad, need said varem tehtud ja ma olen mõelnud, et las nad olla viimased, mis ma ära viin. Saavad hästi kuivaks. Kurakätt jääb mäeküngas, kus kasvab paar suurt puud. Ühe kuuse külge oleme riidetükikesi köitnud, nagu ennevanasti inimesed tegid. Metsale, metsavaimudele või jumalatele. Ei oska isegi öelda, kui tõemeeli me seda asja mõtleme. Aga mingi isemoodi tunne on ikka, mingi märk nagu oleks niimoodi sinna kuuse külge kingule jäetud. See paik on üks isemoodi paik, ei ole nagu teised paigad, teised kingud, kuusk ei ole ka, nagu teised kuused. Kuuski on kingul mitu tükki, paar suurt mändi ka. Ühe kuuse otsa panin suure pesakasti, mõtlesin, et ehk tuleb mõni öökull, kakk sinna sisse. Ei ole näha-kuulda olnud. Ei tea, miks öökulle meie kandis enam ei ole. Kunagi oli meie õues suure saare küljes pesakast ja seal elas kakk mitu suve. Nii vahva oli, kui pojad välja tulid ja aias puude otsas istusid. Korra, kui ise ära olime, tulid meile sõbrad ja nähes öökullipoegi, arvasid, et mina olen mingid topised või kaltsunukud puude otsa pannud. Kui aga topised võõraid jälgides neid ehtsal öökulli kombel päid pöörates pilguga saatsid, said külalised aru, et tegu on elusolevustega. Niisugused linnud elasid meil siis mitukümmend aastat tagasi. Aga viimasel ajal ei ole neid enam näinud ega kuulnud. Linde on üldse vähemaks jäänud. Peoleosidki ei olnud viimasel suvel vist enam. Esimene suvi siis ilma peoleota. Lõokesi on ka päris harva kuulda. Rukkirääk ikka räägib veel, aga neidki jääb muudkui vähemaks. Kaarnaid, rebaseid ja hulkuvaid kasse on palju saanud. Nii me muudkui hävitame linde ja muid elajaid, asemele tulevad murdjaloomad ja raipesööjad.