Võõras lind. Anna Jansson

juhul tohtinud õues tuule käes kartuleid koorida. Inimene peab vaatama, et ta maha ei jahtuks.

      Oleks Berit Hoas tol hommikul oma esimese mõtte ajel tegutsenud – Ruben Nilssoni juurest läbi astunud, et vaadata, kuidas too ennast tunneb –, oleks see võinud paljude inimeste elu säästa, aga ta ei jaksanud. Siis mitte. Ka hiljem mitte, kui ta pärast jalgpallilaagrile lõunasöögi kätteandmist koju tuli. Niipea, kui ta koduseinte vahele jõudis, vajus ta voodile kokku. Peavalu ajas südame pahaks ja köha oleks peaaegu hinge välja võtnud. Kui ta pidi tualetti tormama, et õnnetust ei juhtuks, hakkas ta mõtlema mürklihautisele, mida ta oli koos Rubeniga söönud. Kas võis nii olla, et ta oli nad oma parimate kavatsustega ära mürgitanud? Need olid mürklid ja ta oli neid täpselt niimoodi kupatanud, nagu kokaraamatus kirjas oli. Kas ta oli millestki valesti aru saanud või oli mõni söögikõlbmatu seen hulka sattunud? Ta peab Rubenile helistama. Kui ta ainult natuke aega puhata saab, siis ta helistab.