„Sa kuradi võmmilita!” Pikk läheneb talle, süstal käes. Maria näeb teda silmanurgast. Süstlanõel läigib. Ta kisendab. Süstal on täis tumepunast verd.
„Palun, ma… Ära tee. Ära tee. Ai kurat!”
Pikk istub talle selga. Teised hoiavad kõvasti tema jalgu ja käsi. Hetkeks arvab Maria, et nad kavatsevad teda vägistada. Et nad ainult ähvardavad süstlaga nagu relvaga. Ent asi on hullem.
„Tere tulemast põrgusse.” Mõnitav hääletoon jõuab pärale. Nõel tungib sügavale läbi pükste ja naha ning riivab reieluud. Maria katsub ennast vabaks rabeleda. Nõel libiseb välja. Võib-olla murdub see tema ihus? Ta ei tea. Pikk torgib edasi. Ta peab katsuma pika ära märgistada. Tolle maskeeritud nägu hammustada, kriipida, küünistada. Pikk sülitab ta peale. Otse näkku. Tema pilk on täis vihkamist. Ta tõuseb püsti ja sihib veel ühe jalahoobi.
Keegi avab akna ja naisehääl hüüab.
„Ma kutsun politsei, kui see lärm kestab.”
„Kutsu! Helista politseisse!” Maria hääl ei jõua naiseni. Uus jalahoop lööb tal hinge kinni. Selg raksatab. Valu on talumatu.
Veel üks aken tehakse lahti.
„Mis seal toimub?”
„Appi!” Maria hääl on õõnes kraaksatus.
Vihiseb veel üks jalahoop. Ta püüab käsivartega pead varjata. Veel üks hoop. Raksatus. Valu võtab silme eest mustaks. „Kutsu kiirabi! Palun kutsu!” Tema hääl on üksnes sosin, võib-olla üksnes mõte. Saabub vaikus. Jalahoobid lakkavad. Nende ümber liiguvad tumedad vormitud kujud nagu nõiatantsus. Rautatud saapad. Akendest kostvad hääled muutuvad kajaks. Viimane jalahoop lõikab läbi kogu keha.
Kui Maria ärkas, nägi ta algul vaid jõllitavaid silmi. Tumedaid, silmade ja pikkade jalgadega inimkehi. Kuulda oli erutatud ja kaastundlike häälte vaikset pominat. Kaja, poolikud sõnad, mille külge meeletu valu käes klammerduda. Ta katsus sõnu tabada. Need jäid arusaamatuks. Saabuva kiirabi sireen kõlas aina valjemini. Keegi puudutas teda, püüdis teda liigutada. Valu oli kirjeldamatu. Uus nägu tuli hästi lähedale. Äreva pilguga mehe sõnad olid rahulikud. Selged. Tema sõbralik hääl ajas Mariale nutu peale.
„Kuidas on? Kus sul valutab?” Kiirabiarst rääkis Mariaga.
„Kas poiss on elus?” Mees ei kuulnud teda. Valus oli hingata.
„Kus sul valutab?”
Maria ei suutnud selgelt vastata. Tema huuled olid paistes. Häält ei tulnud enam. Sõnad nagu „sisemised verejooksud”, „kaelalüli murd”, „isik” hõljusid pidepunkti leidmata siia-sinna. Mehehääl võttis juhtimise üle. Maria laskis ennast tahtetult kaasa viia. Poiss ja Maria tõsteti teine teise kanderaamiga ootavatesse kiirabiautodesse. Maria nägi vilksamisi poisi lõtva keha. Poiss peab vastu pidama, kõigist vastu pead saadud hoopidest hoolimata ellu jääma. Kus tema vanemad on? Varsti peaksid nad teada saama. Maria tundis, kuidas nutt tema keha värisema paneb, pisarateta krambiks muutub. Iga põrutus tegi talumatut valu. Murelike silmade ja rahuliku häälega kiirabiarst oli tema juures. Ta oli Maria juures terve rappuva teekonna kuni haiglani. Ta ütles, et tema nimi on Tobias. Maria hoidis tema nime meeles nagu mingit mantrat.
Valge palati päevavalguslampide ere valgus lõikas silmi. Valges riides inimesed hõljusid mööda nagu heledad liblikad. Läbi valu tajus ta uduselt kellegi käsi ja hääli. Arst esitles ennast, kuid Maria ei suutnud tema nime meelde jätta. Mehel oli ümmargune nägu. Ta higistas, prillid libisesid mööda nina natuke allapoole, tema alalõug liikus rääkides. Ta oli habet ajades sisse lõiganud. Lõual oli väike veritsev haav. Üks sõna kõlas nagu „röntgen”. Arst küsis midagi. Ootas vastust. Kuid valu neelas Maria oma pimedusse. Hääled tulid ja läksid, hõljusid teadvuses siia-sinna.
„Poiss, kuidas poisil läheb?” Maria haaras ühest valgest kitlist kinni. Ta peab teada saama.
„Kas see on sinu poeg?”
Maria raputas pead.
„Ta on intensiivraviosakonnas. Politsei tahab pärastpoole sinuga rääkida.” Naisehääl on rahulik ja leebe. Kas meditsiinitöötajad peavad enne töölevõtmist hääleproovi läbi tegema? Mida vaiksem ja rahulikum hääl, seda tõsisem asi on, eks ju? Seda on nende silmadest näha. Ainult sealt lekib tõde. Kui nad päris vaiksed on, on lõpp ligidal. Siis käib võitlus elu ja surma peale.
Maria aidati raamilt voodisse. „Nad torkasid mind.”
„Kohe lähed röntgenisse.” Kaks häält ajasid juttu. Keegi ei kuulnud teda. Voodi hakkas liikuma.
„Mind võidi vere kaudu nakatada.” Hirm tormles kehas. „Ma võin nakatunud olla.” Nad ei kuulnud teda ikka veel. Voodi liikus kiiremini. Laelampide pimestav valgus tuhises silme eest mööda. Valged kitlid kõndisid mööda. Vaiksed nagu varjud unenäos. Kuulda oli ainult ventilaatorite surinat ja voodirataste sahinat betoonpõrandal. „Mind torgati verise süstlaga!” Maria püüdis tabada oma sõidutaja pilku, kes samal ajal ühte kolleegi teretas. „Ma võisin aidsi saada!”
2
Kui Maria järgmine kord ärkas, istus tema voodi ääres Tomas Hartman. Mees nägi väsinud välja. Tema särk oli kortsus ja hallid lokkis juuksed turris. Marial kulus hetk aega, et aduda, kus ta on. Ta hingas lühikeste tõmmetega.
„Kui kaua sa siin istunud oled?” Maria vaatas kella. See näitas veerand kaheksa hommikul. Valged kitlid vahetusid. Vanad näod kadusid ja uued tulid. Keskealine kena Lotta läks koju just siis, kui Maria oli tema rinnal olevalt sildilt nime teada saanud, ja saabus rastapatsidega Daniel.
„Mõne tunni. Mulle helistati öösel.”
„Poiss? Kuidas poisil läheb?” Maria pigistas kõvasti madratsiserva ja pani vastuse ootuses vaimu valmis. „Ma pean teada saama.”
„Ta on intensiivraviosakonnas.” Hartman pidas pausi, et näha, kuidas Maria reageerib.
„Ma tahan teada.”
Hartman võttis Maria käe, sulges mõtteid kogudes silmad ja vaatas siis Mariale otsa. „Tal on mitu ribi katki. Kopsuverejooks. Ta on teadvuseta. Jalahoobid vastu pead… Sisemised verejooksud pole välistatud. Ta viidi operatsioonile.”
Siis tuli nutt. Hartman silitas oma suure kohmaka kämblaga Maria pead, rahustas ja lohutas teda täpselt samamoodi, nagu ta oli lohutanud oma lapsi, kui nood väikesed olid. Sõnadeta. Kaastundlikult. Osavõtlikult ja turvatunnet sisendavalt.
„Aga ta jääb ellu?” küsis Maria anuvalt. „Ta peab ellu jääma.”
Hartman vangutas aeglaselt pead.
„Arstid kuigi palju lootust ei anna. Ta on väga raskesti vigastatud. Kas sa jaksad rääkida, mis juhtus?”
Maria ajas ennast suure vaevaga voodis istukile. Hakkas siis rääkima. Sedamööda, kuidas kogu koledus meenus, võitles ta hirmu ja nutuga. Ikka ja jälle palus Hartman tal üle korrata ja selgitada.
„Miks nad teda peksid?” Maria vaatas vastust ootamata ülemusele otsa. „Miks? Vanasti oli olemas mingisugune kauboiau. Väiksemaid ei löödud ja kakeldi mees mehe vastu. Mis juhtus? Kas sa tead, mis enne minu tulekut juhtus, miks nad talle kallale läksid?”
„Ei. Ma rääkisin tema vanematega. Eile õhtul kella üheksa paiku jättis ta oma sõbra Oliveriga hüvasti ja pidi ainult mõnesaja meetri kaugusele minema. Tema ema elab järgmises kvartalis. Kaks minutit veel ja ta oleks olnud kindlas kohas.”
„Nii ligidal ja nad ei teadnud midagi,” ütles Maria ja mõtles omaenda poja peale. Lastele tuleb vabadust anda, et nad täiskasvanuks saaksid, ja samal ajal tuleb loobuda püüdest neid kõikvõimalike ohtude eest kaitsta.
„Mida sa veel mäletad? Kuidas nad välja nägid?”
„Neil olid mustad suusamaskid peas. Üks oli teistest pikem. Paistis,