Kes teab, mida sellest kõigest arvata?
Ühel päeval tuleb ta ehk tagasi, ehkki mina isiklikult kahtlen selles. Mulle tundub, et ta on üsna õnnelik seal, kus parajasti viibib.
Pöidlaküüdimees
Mul oli uus auto. See oli põnev mänguasi – suur BMW 3.3 Li, mis tähendab 3,3 liitrit, laia teljevahe ja sissepritsega. Auto maksimumkiirus oli 129 miili tunnis ning see kiirendas suurepäraselt. Kere oli kahvatusinine. Istmed olid tumedamat tooni sinised ja nahast – ehtsast ja pehmest parima kvaliteediga nahast. Aknad avanesid ja sulgusid elektriliselt, niisamuti katuseluuk. Raadioantenn hüppas välja, kui ma raadio sisse lülitasin, ning kadus, kui ma raadio kinni panin. Võimas mootor urises ja lõrises aeglase tempo juures kärsitult, kuid kuuekümnemiilise tunnikiiruse juures urin lakkas ja mootor hakkas naudisklevalt nurruma.
Sõitsin parajasti üksinda Londonisse. Oli imekena juunipäev. Põldudel tehti heina ja kummalgi teepervel õitsesid tulikad. Kulgesin vaikselt kiirusega seitsekümmend miili tunnis, naaldusin mugavasti vastu autoistme seljatuge, kõigest paar sõrme otsekursi hoidmiseks roolil puhkamas. Silmasin eespool hääletajat, pöial püsti. Vajutasin pidurit ja peatasin auto mehe kõrval. Võtsin alati hääletajaid peale. Mul oli veel meeles, mis tunne oli vanasti seista maantee ääres ja vaadata mööda sõitvaid autosid. Ma vihkasin autojuhte, kes ei teinud mind märkama, iseäranis neid, kellel oli suur tühi auto kolme tühja istmega. Suured ja kallid autod pidasid haruharva kinni. Küüti pakkusid alati väiksemad autod, mis olid roostes, või siis need, mis olid juba niigi lapsi täis topitud ja autojuht ütles: “Ma usun, et ühe inimese saame veel siia sisse pressida küll.”
Pöidlaküüdimees torkas pea avatud aknast sisse ja küsis: “Lähete Londonisse, peremees?”
“Jah,” vastasin. “Hüpake peale.”
Hääletaja istus autosse ja ma sõitsin edasi.
Mees oli väikest kasvu, rotinäo ja hallide hammastega. Tal olid tumedad, vilkad ja targad silmad nagu rotil ning veidi teravatipulised kõrvad. Peas kandis ta riidest mütsi ja seljas hiiglasuurte taskutega hallikat jakki. Oma halli jaki, vilgaste silmade ja teravatipuliste kõrvadega nägi ta välja nagu mõni hiiglaslik inimrott.
“Kuhu te Londonis minna tahate?” uurisin.
“Ma lähen otse läbi Londoni ja teisest otsast välja,” vastas mees. “Ma lähen Epsomisse, võiduajamistele. Täna on Derby päev.”
“On jah,” vastasin. “Kui ma vaid saaksin teiega kaasa tulla. Mulle meeldib hobuste peale kihla vedada.”
“Mina ei vea kunagi hobuste peale kihla,” ütles mees. “Ma isegi mitte ei vaata neid võiduajamisi. Mõttetu ja tobe tegevus.”
“Miks te siis lähete?” tahtsin teada.
See küsimus ei paistnud talle meeldivat. Tema väike rotinägu muutus täiesti ilmetuks ning ta istus sirgelt ja põrnitses sõnagi lausumata maanteed otse ees.
“Küllap te aitate siis kihlveomasinate juures või midagi taolist,” ütlesin.
“See on veelgi mõttetum,” vastas mees. “Nende viletsate masinate juures töötamises ja tobudele piletite müümises pole midagi huvitavat. Iga loll saab sellega hakkama.”
Tekkis pikk vaikus. Otsustasin teda enam mitte küsitleda. Mulle tuli meelde, kuidas mind ennast oli mu pöidlaküüdipäevil ärritanud, kui autojuhid mulle muudkui küsimusi esitasid. Kuhu sa lähed? Miks sa sinna lähed? Mis tööd sa teed? Oled sa abielus? Kas sul pruuti ka on? Mis ta nimi on? Kui vana sa oled? Ja nõnda edasi ja edasi. Ma vihkasin seda.
“Andke andeks,” ütlesin ma. “Pole minu asi, millega te tegelete. Häda on selles, et ma olen kirjanik ja enamik kirjanikke on kohutavalt uudishimulikud.”
“Te kirjutate raamatuid?” küsis mees.
“Jah.”
“Raamatute kirjutamine sobib,” ütles mees. “Seda nimetan ma oskustööks. Ka mina tegelen oskustööga. Inimesed, keda ma põlgan, on need, kes teevad kogu elu vastikut üksluiset tööd, mis ei eelda neilt mitte mingisugust oskust. Saate aru, mida ma mõtlen?
“Jah.”
“Elu saladus,” ütles mees, “on saada väga-väga osavaks mõnes tegevuses, mida on väga-väga raske teha.”
“Nagu teie seda olete,” laususin.
“Täpselt. Teie ja mina mõlemad.”
“Kust te võtate, et mina oma tööd hästi teen?” uurisin. “On kohutavalt palju halbu kirjanikke.”
“Te ei sõidaks sellise autoga, kui oma tööd hästi ei teeks,” vastas mees. “Küllap maksis see väike asjandus kenakese summa.”
“Odav see just ei olnud.”
“Mis ta ka välja pigistab?” uuris ta.
“Sada kakskümmend üheksa miili tunnis,” vastasin.
“Vean kihla, et ta seda ei suuda.”
“Vean kihla, et suudab.”
“Kõik autotootjad on valevorstid,” lausus mees. “Sa võid osta ükskõik millise auto ja see ei võta eales välja niipalju, nagu tootjad reklaamis lubavad.”
“See siin võtab.”
“Andke gaasi ja tõestage,” ütles mees. “Laske käia, peremees, andke gaasi ja vaatame, mis ta suudab.”
Chalfont St Peteri juures oli ringtee ja kohe pärast seda tuli pikk ja sirge eraldatud kiirtee lõik. Sõitsime ringteelt maha kiirteele ja ma vajutasin jala gaasipedaalile. Suur auto paiskus edasi nagu nõelast torgatult. Umbes kümne sekundiga olime üheksakümne peal.
“Imetore!” hüüdis mees. “Kaunis! Laske edasi!”
Surusin gaasipedaali vastu auto põrandat ja hoidsin seda paigal.
“Sada!” hüüdis mees. “Sada viis! Sada kümme! Sada viisteist! Las käia! Ärge andke järele!”
Sõitsin maantee välimisel real ning me tuiskasime mööda mitmest autost, just nagu oleksid need paigal seisnud: rohelisest Minist, suurest kreemikast Citroënist, valgest Land Roverist, hiiglaslikust kastiautost ja oranžist Volkswageni minibussist.
“Sada kakskümmend!” hüüdis mu reisija ja hüples üles-alla. “Las käia! Las käia! Suruge ta saja kahekümne üheksa peale!”
Samal hetkel kuulsin ma politseisireeni huilgamist. See kõlas nii valjusti, et paistis tulevat lausa autosalongi seest ning siis ilmus meie kõrvale sisemisele reale mootorrattapolitseinik, sõitis meist ette ja andis käega märku peatumiseks.
“Oh, issaristike!” ütlesin mina. “See läks nüüd küll pahasti!”
Võmm oli arvatavasti sõitnud meist möödudes saja kolmekümnega ning aeglustamine võttis tal kenakese aja. Lõpuks peatas ta mootorratta teeservas ja mina pidasin auto kinni tema taga. “Ma ei teadnudki, et politseimootorrattad nii kiiresti sõita suudavad,” märkisin üsna tujutult.
“See seal suudab,” ütles mu reisija. “See on samast puust masin, mis teiegi oma. See on BMW R9OS. Kiireim ratas maanteel. Selliseid nad tänapäeval kasutavadki.”
Võmm ronis mootorrattalt maha ja toetas masina jalatoele. Seejärel tõmbas ta kindad käest ja asetas hoolikalt istmele. Nüüd polnud tal enam kuhugi kiiret. Me olime seal, kus me tema arvates olema pidimegi, ning ta teadis seda.
“See tähendab tõelist jama,” laususin. “See ei meeldi mulle mitte üks teps.”
“Ärge rääkige temaga rohkem kui hädavajalik, saate aru,” sõnas mu kaaslane. “Istuge lihtsalt paigal ja hoidke mokk maas.”
Nagu ohvrile lähenev timukas, jalutas võmm aeglaselt meie poole. Ta oli suur ja lihav vatsakas mees ning sinised püksid olid liibunud tema hiiglaslike reite ümber. Ta oli kaitseprillid üles kiivri peale tõstnud, tuues nähtavale laiade