Klaas. Inga Gaile

ja räägib. Järsku sähvatab üks mõte, just nagu raamatust. Ta ootab last. Selle kohta ma temalt veel ei uuri. Ühtegi maatööd ta ei tunne, aga aidata tahab.

      Praegu me sööme, kõik kolm. Magda elab Kārlise toas ja kannab Ilze vanu riideid. Kõht on tal küll juba näha, aga ise on ta sale ja riided veel istuvad.

      Küsin talt, kas ta ise lõikas oma juukseid. Ta ei vasta midagi, siis nokutab kähku pead. Ma uurin, kus ta seniajani elas. Ta ei kosta sõnakestki ja kõnnib minema. Õhtul, kui võtame laua ümber istet ja Ilze läheb kööki ununenud võid tooma, sosistab ta kähku: Strenčis elasin. Esiotsa ma ei mõista, miks peaks Strenčis elamist häbenema.