ma tahaksin, et leiaksid nad minu
su käte vahelt igavesest unest
ning tardununa uue tuha all.
Orpheus ja Artemis
Talv saabus. Vaikseks laulik
ei jäänud, tal mõistus jäi pähe,
hundijälge ta tee peal nähes
männi otsa end kui aulik
rähn-vääristisler lennutab,
et näha pisut laiemalt
ja uurida mustrit selgemalt,
kuis see valevust toonitab.
Jäljepuist mööda teed
lume künkail kirevaks tegi,
kui neiu sängile läbisegi
hommik pildunuks pärlikeed.
Mööda põllumaid ja teid
kandub niite kahusena.
Jaksu Artemiselgi enam
pole kuhjadeks seada neid.
Talv võtab sulgude vahele
elu. Endale pilgu järele
okste narmaread tõmbavad
loomade arvelt, kes varjuvad.
Uus Orpheus välja lehed
suurest kalendrist sikutab,
sõnaraamatut lühendab
bestiaariumi täiendust tehes.
Põhjapost
M. B.
Näib nõnda, et ma laulan sulle vaid.
Ja mitte ihnusest, vaid pigem sunnist.
Sa pole aga järeltulijaist
mu saatusele vähem kurt sel tunnil.
Sind siin ei ole: vargsi vaimukas
ka tooli huvi köites läbi kukub
ning kiidusõnu loota keerukas
on metsalt, mis kesk lumesadu tukub.
On sellepärast hääl mul tuhmjas nüüd
ja hinnalisest pandist ilma jäänud,
et monoloogi asjus (pole süüd)
must spetsialisti päriselt ei saanud.
Ent siiski sahisevast raamatust
on valjem ta, kuid vananema kärmas.
Koos tihasega enne talvitus,
nüüd aega veedab Borease härmas.
Kas pole õhkutõus see? Ära kurjaks saa,
et kui ma tasapinnale teed rajan
sel puhtakujulisel tühermaal,
siis uhkusele altimeetrit vajan.
Ent kui sa sihti ees ei erista
ja üksnes oma peegli saad pokaalist
veel avastada, siis võib juhtuda,
et leiad horisondi vertikaalist.
Näe, kuidas männimetsas suminal
meemesilane lohutuna lendab,
oo, oleks voli vaid iroonial
heaks konkurendiks olla ajal endal,
mis oleks andnud ma kalendrile,
et see ei heidaks lehti hüljatuna
ja usinalt ka jaanuarile
neid kleebiks külge mahalangenuna.
Ent minus peituv trükikunstnik nüüd,
kui talvemaru pääsenud on valla,
on varju läinud omaenda süül
niitpeene lumenarmastiku alla.
Ja haarab vaest irooniat hasart,
niipea kui ta on sulandunud riski.
Ja astub välja kurdivõitu bard
ja atakeerib postibasiliski.
Õnn kaasa. Mul kui kukel kireb hääl.
see kiremine aga stratosfääris,
kus avalik patt kaugemale jääb,
veel vähemalt mu peatumist ei vääri
sel viisil kivistunud ilmega
kui Achilleusel, kellel sõimunoole
tömp ots on läinud kanda lennuga,
ja enda toitmist toore munaga,
et võita lödi ovatsioon mu poole.
Nii seinakell on jäänud päris vait,
kui kassilt pärinevad kaks smaragdi
ta hüljanud on. Kui on pooltki vaid
must mälestused imest veenvamadki,
siis laisale ehk leiad andestust,
kes prohvetlustes appi võtab stambi,
et nõnda saada elupikendust
pulseerivast ja tiksutavast jambist.
Kui vastu katust põrkab lund, siis see
saab loodust trotsides ta kuju võtta.
Ent riim, mis luuakse rea äärele,
eelkäija juurde ülespoole tõttab.
Ja tuhandendal verstal minu hääl
kui põrkab vastu su meeltmuutvat tuju,
siis sellest üha rohkem tuhmiks jääb
ning langeb kokku ruumiga ta kuju.
Siin külas põhja pool, kus ammutan
sind õhuna, kus laiaõlgseks usud
mind varjust, ärevuse summutan,
ent parafiinist küünal, et ei rusuks
mu und ta vari, kustutatuna
on pimedusse valendama vaja
mul jätta uue Parthenonina
kesk talveund ja unevaesel ajal.
Uued stantsid Augustale
M. B.
I
Tõi teisipäev septembrikuu.
Öö vihma täis.
Rändlinnuparv siit üle käis.
Mul üksi vaprus on nii suur,
et neid ei saatnudki mu pilk.
On lõhki kõle taevalagi.
Jäi vihmas ahtaks valgusvilk.
Saan lõunatagi.
II
Siin, elusana mulla all,
käin kõrrepõllul hämaral.
Ma lõhun põldu saapais jalul,
mu kohal tormleb neljapäev,
kui kõrretüükad torgivad mu säärt,
neil sugugi ei ole valus.
Ja pajuväät,
kui neem on kadund valve alt,
ta roosakana sohu äsab
ning võtab punaselgselt õgijalt