Esimene malbe päev sel aastal. Jüri Kolk

kahtlema, kas olen ikka valinud õige tee, kas ma oleks üldse pidanud õppima fotograafiks), ühe­sõnaga, see kaader, mida olen võimeline ette kujutama, mida tahaksin kätte saada: selle kätte saamiseks – nii palju ma mõistan – peaksin aastaid õppima ja harjutama. Maalikunstnikuna oleks selles mõttes lihtsam, et ma ei peaks jäädvustama päris inimest. Isegi kui ma seda teeks – mälu või foto põhjal –, oleks tulemus käinud läbi minu filtri suuremal määral ja kujutatu ei pea iialgi tunnistama emotsiooni, mis temast kujutisel õhkub. Üks müür oleks vahelt ära, ma ei peaks konkreetset inimest nii lähedalt, nii isiklikult kõnetama, või, samas, äkki ikkagi peaks. Ehk just kunstnikuna kõnetaks ma inimest – talle midagi omistades, temast õrnalt ja halastamatult välja sikutades saladuseks mõeldut – veel lähemalt. Ma ei tea. Ja tehnilise meisterlikkuseni ma enam oma elu jooksul ei jõuaks, isegi kui osutuksin andekaks, isegi kui jaksaksin selle nimel vaeva näha. Ühesõnaga, jääb ära.

      Samas tean, et fotograafi või maalikunstnikuna tahaksin teha üht asja, ideid on muidugi rohkem, aga see üks võtaks mõned aastad, selle võiks ära teha. Nimelt otsiksin kõikjalt meelsasti inimesi, kes on läinud suitsupausile. Nad kükitavad kuskil tagauksel, mingis sisehoovis, nende pea kohal ei veikle firma logo, nad kõõluvad kõrvaltänaval, suur rahvas läheneb samale majale teisest küljest, läheneb nende tööle teisest küljest, seal nad siis kükitavad, vaikivad, vaatavad enda ette tühja pilguga nagu luuletust lugevad näitlejad, miski on nendega juhtunud, nad ei mõtle sellele, nad ei saa sellest aru, või on nad sellest aru saanud ebameeldivalt ammu, aga miski pole selle mõistmise valguses muutunud, ei kavatsegi muutuda. Näen selles kükitamises mingit otsatut kurbust, lohutut nukrust, mingit versiooni igavikust. Võimalik, et viga on minus – kujutlen midagi, mida tegelikult ei ole, määrin neile pähe tunde; diagnoosin emotsiooni, mida nad tõesti ei põe. Inimesed lihtsalt puhkavad hetkeks ja mis sa seal ikka naeratad või õitsed: on üks hetk endale, ehk isegi mitte seda, on üks tülpinud hetk, tundetu pea valgustumise piirini. Samas, sedagi valgustumise piirile lähenevat tuimust võiks kujutada, vähemalt võimalusena. Tahaks kujutada, tahaks pildistada inimesi tagauksel vargsi (või ka varjamatult) suitsu kiskumas.

      Supp

      Vanainimene muutub kuidagi ökonoomsemaks. Kui ei taha just paksuks minna või kuskil maanteel meeletult kaloreid kulutada, siis võib süüa üpris vähe ja ennast ometi päris hästi tunda. Tõesõna, oma praeguse toiduratsiooniga koolnuks ma kahekümnenda eluaasta kandis (ammugi siis hilisteismelisena) kiiresti ja kurvalt. Jäänuks kängu. Nüüd pole häda midagi. Tegelikult: isegi hea on. Täispuginuna lõpeb energia rutem. Läksin kolleegidega lõunale. Tellisin viimasena. „Üks guljašš, palun,” esitasin oma soovi.

      „Guljašš,” proua kummardus mulle lähemale, veendus paremale ja vasakule vaadates, et meid keegi ei kuule, pidas kõneka pausi ja jätkas: „on supp.”

      „Ah supp,” püüdsin mina aktiivse kuulamise saladusi enda kasuks tööle panna.

      „Supp!” kinnitas proua ennast veidi võbistades.

      „Uskumatu,” pobisesin ma löödult. „Ah, et guljašš on supp.” Püüdsin siiski näida vaprana. Mehena, kes oskab saatuselööke vastu võtta.

      „Supp!” kinnitas proua toonil, millel nimetatakse asju, mida ei tohi nimetada. „Päris kindlasti supp!” Tema viimases kinnituses oli midagi pöördumatut. Vältimatut, nagu sinu poole sööstvas rongis.

      „Kas teate,” pidasin ma kohaseks lahendada olukord vana tarkusesõna abil. „Kui supist leem ära juua, siis on see puder!”

      Proua vaatas mind halvakspanevalt. Oletan, et veidi aega pidas ta endamisi aru: kas see tümikas tõesti ei mõistnud? Kas on võimalik ennast veel selgemini väljendada? Siis jõudis ta ilmselt otsusele, et kogu maailma päästa pole võimalik. Rohkem sõnagi lausumata, silmsidetki vältides, võttis ta minult raha vastu. Supi tõi lauda tema kolleeg. Ehk oli neil selline tööjaotus, ma ei tea.

      Muusika

      Vältige, vaesed põrgulised, seda hetke, mil teid hakkab kummitama klassikaline muusika. Noh, mingid sümfooniad või midagi taolist, igal juhul suure orkestri poolt esitatavad palad. Kui mõne poplaulu saab lihtsalt vokaalile taandada või siis äärmisel juhul kuulata seal taga ka kitarre ja trumme, siis neljakümne, või palju neid seal on, ma ei viitsi rehkendada, muusiku ühte ja lahkukippuvat ponnistust esile manada on üpriski piinav. Piinav, ent möödapääsmatult kohustuslik. Püüad küll aeg-ajalt sellest üle karjuda, püüad meeleheitlikult lauldes tõusulainet tagasi tõugata: „Kui ootad kirja, jää terveks, Maria! Meid lahku viia võib igavene öö!”, aga tolku pole midagi, tšellistid juba ei halasta, sumistavad sellest oma poognatega läbi, nagu lendaks tõsiselt pahased vapsikud läbi Suure Hiina müüri, tellisepuru pritsiks laiali, vähemalt ületaks helibarjääri. Tekitatud august volksatavad läbi kõik flöödid ja timpanid, oboed ja fagotid, nende loodud baaslaagris võtavad võimust viiulid, need tõmbavad nii kõvasti, et Maria kaotab igasuguse lootuse, ei mingit kirja, ei mingit kirja, ainult unustus ja kogu pead täitev muusika. Imeline ja paratamatu muusika.

      Muusik

      Ilus päev, palav päev. Minu jaoks liiga palav, aga samas ega hommikust õhtuni toas varjul püsida ka ei jaksa. Millegipärast kipub nii minema, et ma satun neil kuumadel päevadel välja just siis, kui palavus on kõige hullem. Hommikul pole väljaminekuvalu veel nii kõvasti kallal ja õhtuni ei läbe oodata. Igatahes tundsin, et pean linnas väikese tiiru tegema, muidu ajab see vaba päev mu lolliks.

      Raekoja platsi purskkaevu kõrval seisis muusik. Umbes kuuekümnene mees, 70–75 kilo, 175 sentimeetrit. Heas vormis. Nahk selline tume. Mitte niivõrd päevitunud, pigem palju värskes õhus viibinud inimese oma. Võiks peaaegu kahtlustada, et veidi määrdunud ja pesemata, aga ei, asi on muus. Habet ajas ta viimati kaks päeva tagasi, hallisegused tüükad rõhutasid tema bluusilikkust.

      Peas oli tal oktoober, tegelikult ka. Ja seljas must, vanamoodne kuub. Selline, mille saab pea kõriauguni kinni nööpida, suurte, kanga peale õmmeldud klapita taskutega. Kuue käised olid veidi üles keeratud, just nii palju, et kell paistaks välja ka siis, kui ta käed alla laseb.

      Parasjagu olidki ta käed all. Ta seisis rahulikult, külje peal rippuvate käte asend ei tekitanud temas ebamugavust. Ei toppinud ta neid taskusse, ei pannud rinnale risti, ei näperdanud kuuenööpe ega mänginud juustega. Seisis lõdvestunult ja keskendunult. Harva, kui inimesed seda välja kannatavad. Ikka on vaja midagi näppida, sebida või käed kuhugi peitu panna, otsekui salates nende olemasolu.

      Kõige silmatorkavam oli tema kui muusiku juures pilli puudumine. Tema olematu instrument oli ilmselt saksofon, temasuguse mehe muusikat ma kuulaks küll, aga nüüd sain korraga teadlikuks, kui mõnusad on linna helid: ühed kontsad klõpsuvad sillutisel, eemalt kostab kohvikus istuva laudkonna jutupomin, tuul puhub, vesi pladiseb purskkaevus, vares kraaksatab katusel. Iga heli on selge, joonistub välja veenvalt ja puhtalt. Pausid erinevate helide vahel kannavad, selles kõiges on oma rütm. Ehk mitte rütm… korra­pära. Mõnus, pingutamata korrapära.

      Jäin muusiku ette seisma ja nautisin. Milline hetk, milline tabamus, milline võrratu päev. Aega läks ja teisedki möödujad peatusid minu kõrval. Nende vaikne nihelemine sai osaks kontserdist. Nende üllatunult lähenevad ja mõned vargsi lahkuvad sammud kuulusid asja juurde. Muusiku vaikimine andis igale klõpsatusele kaalu, väärtuse ja värvi.

      Ühel kenal hetkel panin korraks silmad kinni. Mõtlesin, kuidas talle selle kogemuse eest tasuda? Rahas? Pelgalt tähelepanuga? Ehkki tähelepanu on kõige otsustavam jõud, ainult sellest söönuks ei saa. Kui ta kübara ringile lasi, nägin, et juuksed polnud tal veel kuigi hallid.