Kurat ja Jumal. Mare Kandre

otsatult üksildane on mets,

      kui vaiksed on kivid, kännud ja sammal,

      jah, ta polnud iial tundnud kellegi hella puudutust jääkülmas talveöös,

      iial polnud ta olnud kellegi armastuse ja andumuse sihtmärk.

      Nii elas Kurat

      inimkonna kõrval,

      lootes ühel päeval temaga kokku sulada.

      *

      Kuid ühel hilisel õhtul juhtus ta olema metsaserval.

      Tüdinud, unesegane ja näljane, hulkus ta tihedais pohlavartes, otsides jänesepabulaid või muud söödavat.

      Kogu päeva oli ta hauas viselnud,

      piinatud iseäralikest, kuidagi eelaimduslikest unenägudest.

      Ühes neist oli ta üksi ühes inimesemajas ja seal,

      keset muldpõrandat, oli justkui suur sügav kaev, mille vesi kiirgas valgust, mis täitis kogu maja.

      See oli kummaline,

      jah, imelik, õudusunenäoline,

      ja nüüd kahlas ta pohlavartes ringi, pea maas, ja mõtiskles unenäo tähenduse üle

      (kas inimeste maja võis seest tõesti nii välja näha,

      kaevud kiirgavad valgust, ja kõik see muu).

      Jah, ta kõndis sügavais mõtteis,

      kui äkki, sattumisi,

      üles vaatama juhtus ja nägi puutüvede vahel kõrges valges rohus omaette istumas väikest iseäralikku, nimbusest ümbritsetud kuju.

      Erk loojanguvalgus, mis kumas ikka veel aasa kohal

      (kuhu ta polnud muide eales oma jalga tõstnud),

      pani kohe tema tundlikud silmad vett jooksma ja nina tilkuma.

      Aga uudishimu oli siiski nii tugev, et ta hiilis veidi lähemale,

      ja peitudes ketendava männitüve taha, nägi ja kuulis ta väikest tegelast nüüd palju selgemini.

      Jaa, tavaline inimene see igatahes polnud, see oli kindel,

      sest nii häbematult ei käitunud ükski inimolend

      isegi suurimas üksinduses.

      Kuju istus ja laulis omaette, väga valjusti ja väga valesti.

      Vahel ta lihtsalt röökis

      taltsutamatult,

      vähimagi põhjuseta,

      ja vajus siis äkitselt mõtlikku, mossis vaikimisse.

      Vastandlike tunnetega nägi Kurat nüüd, et röökija oli umbes tema enda suurune paksuke poiss.

      Poisi punalokilist juuksepahmakat ümbritses nimbus ja seljas oli tal lihtne kriitvalge ürp, mis näis ulatuvat kandadeni.

      Jalas kerged kuldsandaalid, kõrval rohus kaunis sau

      (ka see kullast).

      Kurat nägi paksu jõmpsika nägu ainult küljelt,

      aga põsk ja püstnina olid täis safrankollaseid tedretähne,

      nahk nende all oli piimvalge ja silmad helesinised,

      neid ääristasid väikesed valged tihedad kaardus ripsmed,

      ja kui Kurat lasi pilgul rännata, pidi ta imestusest ja õudusest peaaegu pikali kukkuma,

      sest vaid paari meetri kaugusel poisi taga,

      toretseva sirelipõõsa kõrval,

      istus rohul reas kolm erakordselt suurt tiibadega inimeselaadset olendit,

      kolm inglit,

      kõigil rukkikarva juuksed õlgadeni,

      kõik kolm pikkades särkides, seda sinist tooni, millesarnast Kurat varem polnud näinud

      (nagu tükk taevast oleks riideks tehtud).

      Särgi peal olid neil kummaliste helendavate kivikestega kau­nis­tatud veripunased keebid

      ja kõik kolm olid ühtviisi tüdinud olemisega, istudes seal

      külg külje kõrval,

      mornide nägudega,

      jälgimas väikest paksu poisikest rohus.

      Aeg-ajalt, ühtlaste vahedega,

      ohkasid nad üksteise järel sügavalt,

      ja Kurat tundis, kuidas raske väävli-, muna-, gaasi- ja sulgede hais tuulega temani jõudis.

      Ta seisis kaua puu taga peidus ja vaatas

      vett jooksvate silmade ja peksleva südamega

      väikest paksu poissi, mõistes vaistlikult, et see peabki olema tema,

      Jumal.

      Ta ei teadnud, kuidas ta selleni jõudis,

      kuid polnud milleski kindlam olnud:

      see on Jumal,

      see ümar väike röökiv jõmpsikas on Jumal,

      maailmakõiksuse looja.

      Mööda ta selgroogu käis külmavärin ja kõik karvad tõusid püsti.

      Sest istudes seal rohus,

      majesteetlikus üksinduses,

      nina püsti ja kolm tühja pilguga inglit selja taga reas vahtimas,

      kiirgas see poisike Jumal lausa arutut enesega rahulolu.

      Jah, ta istus ja laulis ja röökis, nagu kõik kuuluks talle,

      nagu peaks ta end kogu maa ja kõige elu valitsejaks,

      ja tundus iseka, talumatu ja kõrgina.

      Ja kui ta mõne aja pärast tõusis, võttis maast saua ja pühkis ürbilt kulurohu,

      ja ka kolm inglit tõusid sügavalt ohates püsti

      (nii et Kurat nägi, et nad olid vähemalt kolm meetrit pikad, mistõttu oli naljakas vaadata, kuidas nad sammusid pidulikult pisikese paksu Jumala kannul, kes astus nüüd aasa mööda alla järve poole),

      siis pööras Kurat välkkiirelt kannal ringi ja jooksis minema nii kiiresti, kui jalad võtsid.

      Sest selle olevusega kohtumist tahtis ta iga hinna eest vältida.