Murakamoos. Pille Simon

ettevalmistusi tegema. Marju korjas erinevaid juurikaid, uuris vanaema vihikutest ravimteede retsepte ja loitse. Tundis ennast nagu hullunud nõid, kui luges vanaema märkmeid ja vanu maagilisi rituaale kirjeldavaid raamatuid, mida oli pööningul kümnete kaupa. Tegemata vahet ööl ja päeval, õppis ta loitse ja keetis tõmmiseid. Oma pikad süsimustad juuksed pealaele suurde krunni keeranud, põll ümber piha, nägi ta välja nagu Kunksmoor. Tumedate silmade ja mustade tagumikuni ulatuvate juustega ei andnud ta sugugi eestlase mõõtu välja – pigem peeti teda ikka mustlaseks ja linnas kõnetati enamasti vene keeles.

      Valmistun järgmiseks suveks, nagu ta endale sisendas. Siis ei tohi midagi viltu minna. Veel sügiselgi pendeldas ta maakodu ja linna vahet. Oktoobri alguses sättis Marju maamaja talvepuhkusele, vaid jõulude ajal tulid nad korraks koos abikaasaga maale hoidiste järele ja jõulusauna, nii nagu Mart oli sõpradele lubanud. Natuke imelik, et Mardil siin kolkas sõbrad olid tekkinud, mõtles Marju endamisi. Noh, aga oma sorava jutu ja laia maneeriga võis ta kellega tahes suhelda. Äkki on selles linnamehes ikkagi natukene maakat ja kunagi, kui nad vanaks jäävad, kolivadki nad siia, lootis naine.

      Vaikselt tuli lumi ja läks lumi, kõik oli tavaline kuni hetkeni, kui Marju avastas, et jälle on käes aeg, kui saab õues kõpitseda, nautida päikest, saabuvat kevadet, leida metsast esimesi kevadseeni ja mõnuleda, juues tassikest teed oma Metsatalus.

      Talle meenus Tanel. Naine oli Tanelil sellel talvel koos lastega jalga lasknud. Seda rääkis Mart, kui „jõulusaunast” tuli ja nii möödaminnes ütles, et kahju mehest. Käib niimoodi üksi elades täiesti alla.

      Marju jäi mõttesse: Tanel,Tanel, miks mitte – tugev, piisavalt nägus, maatõug! Samas ei ole temast ka kahju, kui ta peaks ära kaduma.

II