„Täpsemalt Torinos,” lisasin.
Ta noogutas taas, nägu kinnine.
„Keegi kurat varastas Torino surilina?” nõudsin ma.
„Jah.”
Seadsin end toolil mugavamalt ja vaatasin veel kord fotosid. See muutis asja. See muutis kohe kõvasti asja.
Surilina. Väidetavalt see haualina, millesse Joosep Arimaatiast mähkis pärast ristilöömist Kristuse surnukeha. Suurte algustähtedega. See lina, mis oli väidetavalt Kristuse ümber, kui ta üles tõusis, mille peale on jäänud tema kujutis, tema veri.
„Ohoh,” ütlesin ma.
„Mida te surilinast teate, härra Dresden?”
„Mitte just palju. Kristuse haualina. Seitsmekümnendatel tehti hunnik katseid ja keegi ei suutnud seda väidet lõplikult kummutada. Oleks mõne aasta eest äärepealt ära põlenud, kui katedraalis tulekahju süttis. Räägitakse, et sellel on tervendamisvõime, või et selle eest hoolitseb seniajani kaks inglit. Ja veel üksjagu lugusid, mis mulle kohe meelde ei tule.”
Isa Vincent toetas käed lauale ja kummardas minu poole. „Härra Dresden, surilina võib olla kiriku üks kõige elutähtsam artefakt. See on võimas ususümbol ja sellesse usuvad paljud inimesed. See on ka poliitiliselt oluline. Roomale on hädavajalik, et see kiriku hoole alla tagasi jõuaks nii soodsal viisil kui võimalik.”
Põrnitsesin teda viivukese ja püüdsin hoolikalt sõnu valida. „Kas te solvute, kui ma pakun, et väga tõenäoliselt on surilina, ee… maagilises mõttes oluline?”
Vincent surus huuled kokku. „Mul pole selle suhtes illusioone, härra Dresden. See on riidetükk, mitte võluvaip. Selle väärtus tuleneb ainuüksi selle ajaloolisest ja sümboolsest tähendusest.”
„Mhmh,” ütlesin. Pagana pihta, sellest tuli suur osa võluväge. Surilina oli vana, seda peeti eriliseks ja inimesed uskusid sellesse. Sellest üksi võis piisata, et surilinale teatav vägi anda.
„Mõned inimesed võivad teisiti arvata,” ütlesin.
„Muidugi,” nõustus ta. „Sellepärast võivadki teie teadmised kohalikest salateadustest osutuda hindamatuks.”
Noogutasin järele mõeldes. See võib olla midagi täiesti ilmalikku. Keegi võis olla varastanud vana seenetanud riidetüki, et müüa see põrunule, kes arvab, et tegu on nõidusliku voodilinaga. Võib-olla polnud surilina midagi enamat kui sümbol, vanaaegne ese, ajalooliselt moodne värk nagu Pop-Tarts, aga kokkuvõttes mitte väga tähtis.
Loomulikult oli olemas võimalus, et surilina on ehtne, et see tõesti puutus kokku Jumala pojaga, kui too surnust üles äratati. Heitsin selle mõtte kõrvale.
Kui surilina oli maagilises mõttes midagi erilist, olenemata sellest, miks või kuidas, siis võis see tähendada täiesti uut ja vastikumat mängu. Mulle ei meenunud kõigi surilinaga pageda võinud kummaliste, mustade või pahatahtlike vägede hulgast ühtegi, kes teeks sellega midagi lustakat. Mängus võisid olla kõiksugused üleloomulikud huvid.
Isegi kui seda võimalust mitte arvestada, näis ka surelike surilinajaht piisavalt surmatoov. John Marcone võib juba olla seotud nagu ka Chicago politsei, tõenäoliselt Interpol ja FBI samuti. Kui asi oli inimeste ülesotsimises, tegid võmmid oma tööd ka üleloomulike võimeteta kuradi osavalt. Võis täitsa olla, et nad leiavad vargad mõne päevaga ja toovad surilina tagasi.
Pöörasin pilgu fotodelt raha poole ja mõtlesin, kui palju arveid ma saaksin tänu isa Vincenti kenale priskele tasule ära maksta. Kui mul veab, ei pea ma end selleks ehk ohtu seadmagi.
Muidugi.
Ma uskusin seda.
Panin raha taskusse. Siis võtsin ka fotod. „Kuidas ma teiega ühendust saan?”
Isa Vincent kirjutas motelli kirjaplokki numbri ja andis lehe mulle. „Siin. See on minu automaatvastaja, kuni ma linnas olen.”
„Hea küll. Ma ei saa lubada midagi kindlat, aga ma vaatan, mis teha saan.”
Isa Vincent tõusis ja lausus: „Tänan teid, härra Dresden. Teate, isa Forthill on teist äärmiselt heal arvamusel.”
„Ta on täitsamees,” nõustusin ma tõustes.
„Vabandage mind, mul on kokkulepitud kohtumised ees.”
„Võib arvata. Siin on mu kaart, kui teil on vaja ühendust saada.”
Andsin talle visiitkaardi, surusin kätt ja lahkusin. Põrnika juures seisatasin, tegin pakiruumi lahti ja panin haavlipüssi sinna tagasi, olles padruni kambrist välja võtnud ja veendunud, et kaitseriiv on peal. Siis tõmbasin välja oma käsivarrest veidi pikema puust kepi, üleni kaetud nikerdatud ruunide ja nõiamärkidega, mis aitasid mul oma võluväge palju täpsemalt suunata. Viskasin pintsaku üle relva ja koukisin taskust välja hõbekäevõru, mille küljes kõlkus tosin tillukest keskaegses stiilis kilpi. Kinnitasin selle vasakule käele, lükkasin paremasse kätte sõrmuse, võtsin siis oma tulekepi ja panin autosse istudes kõrvalistmele.
Uut juhtumit, maffiamõrtsukat ja hertsog Ortega väljakutset arvesse võttes tahtsin teha kuradi kindlaks, et mind jälle ei tabata, võluvägised püksid rebadel.
Sõitsin Põrnikaga koju, oma korterisse. Ma üürin keldrikorterit ilmatu suures vanas naksuvas pansionis. Selleks ajaks, kui tagasi jõudsin, oli kesköö möödas ja veebruarilõpu õhk täpiline harvadest märgadest lumehelvestest, mis maapinnale jõudes vastu ei pea. Larry Fowleri saatest ja selle järgsest palgaroimari rünnakust tingitud adrenaliinitulv oli lahtunud ning ma valutasin, olin mures ja väsinud. Väljusin autost, et otsusekindlalt voodisse suunduda, siis varakult ärgata ja Vincenti juhtumi kallal tööle asuda.
Äkiline külma energia virvendus ja paar summutatud mütsatust alla minu korteri juurde viivalt trepilt muutsid mu meelt.
Tõmbasin tulekepi välja ja seadsin kilbikäevõru vasakul randmel valmis, aga enne kui jõudsin trepi juurde astuda, lendasid astmetest üles kaks kogu ja maandusid raskelt poolkülmunud maapinnal kruusase parkimisplatsi kõrval. Nad võitlesid veereldes, kuni üks hämar kogu sai jala enda peal olija alla ja tõukas.
Teine kogu lendas kakskümmend jalga läbi õhu, maandus õhku välja kõõksatades mütsuga kruusale, kargas siis püsti ja tormas minema.
Astusin ettepoole, kilp valmis, enne kui kohale jäänud sissetungija tõusta sai. Sundisin tahtepingutuse läbi tulekepi, pannes ruunid sellel erkpunaselt hõõguma. Tuli sulandus kepiotsale kokku, ere nagu ohuvalgusti, aga ma hoidsin edasi astudes lööki tagasi, lükates tulekepi otsa alla sissetungija poole. „Liiguta vaid ja ma grillin su ära.”
Punane valgus langes ühe naise peale.
Tal olid jalas teksad, seljas must nahkjakk ja valge T-särk ning käes kindad. Ta pikad kesköömustad juuksed olid hobusesabaks seotud. Tumedad viltused silmad hõõgusid pikkade ripsmete alt mulle vastu. Ta kaunil näol oli valvas lõbusus.
Mu süda hakkas äkki valusalt ja erutatult pekslema.
„Noh,” ütles Susan, tõstes pilgu särisevalt tulekepilt minu näole. „Armuleegist olen ma kuulnud, aga see on naeruväärne.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской